Lõpmata vaimne elujanu

Mahleri kaheksas on tõenäoliselt maksimum, mida Estonia kontserdisaal välja kannab. Muusikal ja muusikuil oleks kõlapotentsiaali küll ja veel, aga lagi on ees.

KAI KIIV

Kontsert „Mahleri kaheksas“ 8. IX Estonia kontserdisaalis. Laura Aikin (sopran), Forooz Razavi (sopran), Elina Netšajeva (sopran), Marie Seidler (metsosopran), Kai Rüütel-Pajula (metsosopran), Alec Carlson (tenor), Mathias Hausmann (bariton), Ain Anger (bass), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, segakoor Latvija, Eesti Rahvusmeeskoor, rahvusooperi Estonia poistekoor, Tartu Poistekoor, kammerkoor Voces Tallinn, dirigent Neeme Järvi. Kavas Gustav Mahleri sümfoonia nr 8.

Kui austria muusikateadlane Richard Specht (1870–1932) 1906. aastal Salzburgi festivalil helilooja Gustav Mahleriga kohtus, rääkis viimane Spechtile tükk aega oma kaheksandast sümfooniast, mille loomeprotsessiga ta tollal hõivatud oli. Sprecht pani selle aastaid pärast Mahleri surma kirja nii: „Viimase kolme nädalaga olen valmis saanud täiesti uue sümfoonia visandid, millega võrreldes pole kõik mu ülejäänud teosed midagi muud kui sissejuhatus. Ma pole kunagi midagi sellist kirjutanud, see erineb nii sisult kui ka stiililt kõigist mu ülejäänud töödest ja on kindlasti ka mu kõige mahukam teos. Ka pole ma kunagi varem nii pingsalt töötanud; inspiratsioon tabas mind välgunoolena: nägin tervet teost korraga tervikuna silme ees ja pidin selle ainult kirja panema, justkui oleks keegi mulle seda kusagilt dikteerinud. [—] Ka vormiliselt on see midagi üsna uudset: kas kujutate ette sümfooniat, kus algusest lõpuni lauldakse? Siiani olen alati kasutanud häält ja teksti vaid selgitaval viisil teatud õhustiku loomiseks ja väljendamaks midagi, millele puht sümfoonilisel kujul kuluks palju aega, ent mida sõnade abil on võimalik märksa täpsemalt ja kiiremini edasi anda. Seevastu siin kasutan inimhääli nagu instrumente: esimene osa on vormilt rangelt sümfooniline, ent see on kõik lauldud. Kummaline, et mitte ükski helilooja pole varem selle peale tulnud! Tunnen end justkui Ameerika avastanud Kolumbus, sest minu sümfoonias pole vokaal mitte üks teiste hulgas, vaid maailma kauneimale instrumendile kuulub selles peaosa – inimhääl on minu sümfoonia kogu poeetilise idee kandja.“¹

See kirjeldus elavalt meeles mõlkumas, istusin 8. septembri õhtul Estonia kontserdisaalis ja kuulasin Mahleri vaieldamatult kõige suurejoonelisemat ning kõrgelennulisemat teost – ületab tema kaheksas sümfoonia ju oma gigantse koosseisu ja keerukuse tõttu kogu Mahleri eelneva loomingu ning oli oma loomise ajal erakordne sümfooniažanri ajaloos. Nõnda ei saanud ma üle ega ümber mõttest: mis tunne võiks olla inimesel, kes näeb üht sedavõrd laiahaardelist teost tervikuna nii selgelt silme ees, et tal jääb üle see vaid kirja panna? Kas selline ongi vahe lihtsureliku ja surematu geeniuse vahel? See tunne, et keegi kusagilt kaugelt ja kõrgelt sulle midagi dikteerib või et su enda hing on kaugele ja kõrgele nõnda ligi, et jääb vaid vahendamise vaev, jääb ju enamikule meist tabamatuks. Mõnele on ehk antud seda vilksamisi näha ja kogeda, aga ei enamat. Nõnda on suur õnn seegi, kui suudame oma inimlikus piiratuses säärast imet tabada, mõista ja hinnata.

Hoomamatu on esmapilgul ka sümfoonia alusena kasutatud kahe teksti, IX sajandi ladinakeelse hümni ja Goethe „Fausti“ seos, sest nii erisuguse päritolu tõttu näivad need üldse mitte või siis väga raskesti ühendatavad. Ometigi on ka tekstivalik Mahleril väga selgelt läbi mõeldud ja kavandatud ning neid ühendades pidas ta silmas seost kristluses väljendatud usku püha vaimu jõusse ja Goethe sümboolset nägemust inimkonna lunastusest armastuse abiga.

Niisiis pole selles teoses midagi juhuslikku ning sümfooniliste printsiipide, põhjalikult läbi komponeeritud teksti ning suurepäraselt kohandatud vokaalstiili sulandumise tulemusena on sündinud teos, mis ei mahu kuidagi klassikalise sümfoonia mõiste alla. Pigem on tegu omalaadse oratooriumi, ooperi ja sümfoonia hübriidiga, mis nõuab tavapärasest märksa suuremat esituskoosseisu. Kui 1910. aastal oli kaheksanda sümfoonia esiettekandel Müncheni Neue Musik-Festhalle laval üle tuhande laulja ja pillimehe, siis meie koduse Estonia kontserdisaali spetsiaalselt selle teose ettekande tarvis suuremaks ehitatud laval oli üle kolmesaja muusiku.

Sel õhtul kuuldu põhjal tuleb tunnistada, et see on ülimalt tõenäoliselt ka absoluutne maksimum, mida see saal välja kannab, sest kõige võimsamates kohtades, näiteks mõlema osa lõpus, oli publiku hulgas istudes selline tunne, et nii muusikal kui ka muusikuil oleks kõlapotentsiaali küll ja veel, aga sel pole ruumi kuhugi minna – lagi on ees. Nii et selles mõttes tuli paraku nukralt nentida, et täit ettekujutust ja naudingut me „Tuhande sümfooniast“ ei saanud, nii nagu me arvatavasti ei saa ühestki tavapärasest suurema esituskoosseisuga teosest, ehkki Mahleri kaheksas esindab siin kahtlemata ühte äärmuste äärmust. Klassikaraadiole antud intervjuus nentis ka maestro Neeme Järvi, et Eesti on väike riik, mis 3000 istekohaga saali endale võimaldada ei saa.² Fakt on ka see, et Estonia kontserdisaal, mis on viimase 50–60 aasta jooksul olnud suure osa Eestis esitatava sümfoonilise muusika kodu, on tänapäeva standardeid silmas pidades igas mõttes ajale jalgu jäänud.

Aga see selleks: laval ja ka rõdudel olnud Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, viis koori ning vokaalsolistid andsid endast kõik, et esitus oleks nii arvuliselt kui ka sisuliselt Mahleri vääriline. Ma ei tea, mis põhjusel ei jõudnud Eestisse kevadel välja hõigatud solistid Thomas Hampson, Andreas Schager ja Anne Schwanewilms. Iseäranis kahju on muidugi Hampsonist, ehkki tema asemel üles astunud austria bariton Mathias Hausmann oli äärmiselt sümpaatne ja professionaalne laulja, kes esitas üleolekuga soolod, ent sobitus imeliselt hästi ka ansamblisse. Kuna saksa keel on tema emakeel, oli muidugi erakordselt nauditav ka tema selge hääldus, kus ei läinud kaduma ükski sõna ja kuulda oli iga konsonant. Selles mõttes ei jäänud talle grammigi alla Ain Anger, kes aastaid Viinis elanuna ja saksa keeleruumis viibinuna on selle keele nüanssidega täielikult kursis.

Toon siin saksa keele häälduse välja seetõttu, et see jäi paraku kesiseks kooride puhul, mis näiteks segakoori Latvija ja Eesti Rahvusmeeskoori tausta silmas pidades oli ehk pisut üllatavgi. Võib-olla mängis siin oma rolli lauljate suur arv laval: nõnda kipub kõla n-ö massiks kokku lööma ning teksti ongi keeruline välja kuulda. Aga seda enam oleks koormeistrid võinud saksa keele hääldusele ja konsonantidele spetsiifiliselt tähelepanu pöörata, sest kuulajana oli II osa teksti jälgimine paraku kaunis keeruline, kohati lausa võimatu. Esimeses, ladinakeelses osas ma seda probleemi nii teravalt ei tunnetanud. Võib ju küsida, milleks selline diktsiooni kallal norimine, kui muud head oli palju enam. Aga vaat sellepärast, et kui helilooja on oma kaheksanda sümfoonia puhul rõhutanud inimhääle tähtsust ja erilisust teose kogu poeetilise idee kandjana, siis ei saa ega tohi seda printsiipi eirata: poeesia peab olema arusaadavalt väljendatud ka sõnas, mitte üksnes helis.

Siiski kaalus muu hea diktsiooni­probleemi kaugelt üle ning kui hetkeks veel solistide juurde tagasi tulla, siis vokaali, tämbri ja tunnetuse poolest oleks keeruline ette kujutada midagi paremat kui Laura Aikini, Marje Seidleri ja Kai Rüütli esituses nii suurepäraselt kokku kõlanud II osa tertsett „Die du grossen Sünderinnen …“ ehk „Et sa neid, kel rasked patud …“. Äärmiselt nauditavad olid ka kõigi kolme eelnimetatud laulja terve teose jooksul esitatud soolo­aariad, mis ei võlunud mitte üksnes vokaalse professionaalsuse, vaid ka hea stiilitunnetusega. Selles mõttes on veel arenguruumi iseenesest väga sümpaatse häälematerjaliga USA noorel tenoril Alec Carlsonil, kes on siiani tegutsenud pigem ooperižanris, ent kelle sümfooniliste suurvormide esitamise kogemuspagas näib olevat veel üsna väike ning see väljendub hääle kohati ülearuses forsseerimises.

Lõpetuseks ei saa kuidagi üle ega ümber (mitte et seda tahakski!) maestro Neeme Järvist, kelle peas sünnivad meie õnneks jätkuvalt kõige paremas mõttes hullud ideed ning kes oma soliidsele eale vaatamata suudab kindlal käel hallata laval masse, haarates muusikud, aga ka publiku neid inspiratsiooniga nakatades kaasa. Ja seda ikka suure armastuse ja rõõmuga! Pole siis imestada, et nii nagu kaheksanda sümfoonia esi­ettekandel 1910. aastal Müncheni Neue Musik-Festhalles, aplodeeris ka Estonia kontserdisaali publik tuliselt ja püsti seistes. Seda, kes muusikat ja oma tööd nõnda armastab, pole võimalik mitte armastada.

1 Steven Johnson, Gustav Mahler. Symphony no 8. About this piece. LA Phil. https://www.laphil.com/musicdb/pieces/4792/symphony-no-8

2 Kersti Inno, Gustav Mahleri kaheksanda sümfoonia ettekandest Neeme Järvi ja Kristjan Hallikuga. – Delta, Klassikaraadio 8. IX 2023.

https://klassikaraadio.err.ee/1609077410/delta-8-septembril-mahler-jarvi-vox-clamantis-promfest-urve-kuttner/77e27e6a1e13fe085e6833543540cdf6