NOËPproblem

Staadion on nagu suur ostukäru: mida suurem ta on, seda rohkem paneb inimene sinna kaupu. Müüakse suurt formaati ja selle tõmbejõud on suurem.

JANEK MURD

NOËPi staadionikontsert 2. IX A. Le Coq Arenal. Külalisesinejad Alika ja Trad.Attack!

Lilleküla staadionile lähen esimest korda. Ma pole jalgpallifänn, aga olen mõelnud küll, et tahaksin osa saada sellest ühiseufooriast, massipsühhoosist, ühtekuuluvustundest, erutusest ja mäsust – kõigest, mis sel areenil võib juhtuda. A. Le Coq Arenal on küll varem olnud suuri kontserte: nullindatel jõudsid siia rokimaailma suured nimed Aerosmith ja Lenny Kravitz, aga nende tõmbejõud ei olnud tol ajal mulle piisav.

Mõtlen ka sellele, milline on suursündmuse sihtgrupp. Millised on inimesed, kes siia tulevad? Kuidas ja millisel põhjusel nad siia satuvad? Millele või kellele mõeldes nad pileti ostavad? Kas nad on fännid? Kas nad teavad, kes Andres Kõpper ehk NOËP üldse on? Kas nad teavad tema lugusid? Kas nad tunnevad laulusõnu ja oskavad neid kaasa laulda? Kui vanad nad on?

Minu tütred, üks 11- ja teine 13aastane, kaasa ei kipu. Pole huvi. Või mis asi see täpsemalt on, kuhu me oleme invited? Nad ei tea, et nende klassis keegi NOËPi kuulaks, aga tema vastu pole nagu ka midagi. Vanem avab end rohkem ja ütleb, et ta on imelik. OK.

Samme areeni suunas seades esitan klišeeküsimuse: kumb on parem, kas jalgpall või NOËP? Kaua ei ole vaja mõelda, see selgub õige pea, sisse jõudes vaatan merch’i letis, kuhu lihtsasti ligi pääsen, et müügil on tänapäeva standardile vastavad ökomaterjalist pusad kirjaga „Jalgpall on parem kui NOËP“. No selge siis. Muideks, sel suvel lauluväljakul 55 000 kuulajat kogunud megastaar Weekndi fännikama putkas oli stabiilne pikk järjekord – julgen väita, et kuni paarsada meetrit. Etteruttavalt võin öelda, et ka NOËPi kontserdi lõppedes muutusid fännitooted (pusad, nokkmütsid, vinüülplaadid, kassetid, kõrvarõngad jm) ihaldusväärsemaks.

Kuluaaridest on kuulda olnud, et seda laadi epohhi avavaid kodumaiste artistide staadionikontserte on tahetud teha ka varem. Just viimasel ajal on see mõte õhus olnud. Andresele on tehtud koostööettepanekuid – paneme pead kokku, kas kahe suure või kolme väiksemaga –, aga takistanud on aeg, hõivatus või mõni muu põhjus. Ja ei ole tahetud teha festivali.

Küsisin NOËPi mänedžerilt ja staadionikontserdi peakorraldajalt Thea Zaitsevilt, kas seesama kontsert polegi justkui festival. Aga siin pidi olema see vahe, et ülejäänud artistid ehk Alika ja Trad.Attack! ei ole mitte soojendajad, vaid külalisesinejad.

Orgunnijad mõtlesid, et kui nad ei tee seda esimest korda ise, siis teevad seda teised ja nemad jäävad uuendaja­tiitlist ilma. See kannustas. Lätlaste Brain­storm, kelle enneolematu staadioni­kontsert võeti otseseks eeskujuks, olla kodumaal nii ju teinud ja miks siis meie ei peaks seda suutma, olgugi et meie rahvaarv on umbes kolmandiku võrra väiksem.

Staadion on nagu suur ostukäru: mida suurem ta on, seda rohkem paneb inimene sinna kaupu. Müüakse suurt formaati ja selle tõmbejõud on suurem. Toimib lumepalliefekt: lõpuks kisub ta kaasa ka kõhklejad ja need, keda algul asi väga ei huvitagi.

Staadionidel korraldatavate kontsertide üks mõte on ka see, et üle ilma tuuritades saab korraldaja panna peaaegu ühesugusele alale varem valmis tehtud lavakujunduse: nii ei pea produktsiooni iga kord muutma ja saab kulu kontrolli all hoida. Mis sobib staadionile, ei pruugi paigutuda näiteks laululavale. Kuuldavasti on see ka üks probleeme, miks Eestisse ei saa tuua paljusid väga poppe artiste (näiteks praegune kuumim nimi Taylor Swift). Aga NOËPile on staadion midagi muud – see on eesmärk omaette.

Teistsugust publikut on ka vaja – mitte ainult neid kuulajaid, kes teavad NOËPi. Rahvast on juurde vaja, kogu elanikkond on vaja kaasata ja katta. Muidu ei tule välja – risk on meeletu! Träädid toovad täiesti muud (folgi)publikut ja neid võib olla tuhandeid. Kuigi seda pole mõõdetud, sest seda tehakse ju ka vaistu ja tunde pealt. Alika võiks aga tuua venekeelset publikut, kelleni NOËP ei ole senimaani soovitud mahus jõudnud. Kui korraldada nii suur live, siis peab väga paljudele meeldima. Ilma laia rahvahulka haaramata on risk liiga hirmutav.

Vabaõhukontsertide üks suuremaid riske on ka ilm, aga seda ei saa planeerida ega tellida – kõik muu on võimalik. Esialgu oli kontsert plaanis mingil määral prognoositaval kuivemal suveajal, augustis, kuid nihkus jalgpalliliidu muude kokkulepete tõttu ootamatult sügishooaja algusse ja vihmasemale perioodile. Aga siit võis tulla hoopis kasulik lisaaeg reklaamiks: inimeste suvepuhkus lõppes, tuldi taas tagasi linna. Vahetult enne kontserti ilmus info, et vihmavarjudega staadionile ei lubata. Keebid olid ka kohapeal müügil.

Kuna piletimüük üksi kulusid ei kata, oli riskide maandamiseks vaja punti saada ka lisarahastajaid – meediamagneteid ja sponsoreid, kes vastutasuks saavad kas või pileteid, aga muidugi ka nähtavust ja tähelepanu. Meeskond soovis panna kogu oma auru ja energia produktsioonile ja show’le. Riskida sooviti, aga mitte ennasthävitavalt.

Reklaamikampaania oli väga nähtav. Peale tasuliste reklaamipindade, mida NOËPi meeskond polnud kunagi varem kasutanud, tehti suurepärast tööd ühismeedias. Peakangelane Andres Kõpper, ka osav filmitegija, rakendas oma ande oskuslikult reklaamivankri ette: valmis rida vaimukaid tema enda osalusel lavastatud klippe, mis levisid iga turundaja unelmana viraalselt. Nagu ütles Kõpper ühes sponsorile ehk elektroonikakaupade poele tehtud videos: „Kõige paremini müüb huumor!“ Läbi poe, kaupade vahel liikudes küsis ta tummadelt müüjatelt kiiksuga küsimusi, näiteks: „Kas sa tead, mis juhtub, kui kõlar külmkappi panna?“ Ja vastas ise: „Saab cool’i mussi.“ Win-win-olukord. Mõlemad said oma toodet reklaamida. Ristturundati nii, et vähe pole.

Tööd sai ka ajakirjandus. Hoiti kätt pulsil: ilmus rohkesti pikki ja põhjalikke intervjuusid, lugusid ja podcast’e. Tehti telesaateid, kus saatejuhid pandi näiteks ühte videosse Brad Pittiga. Neid kuulsusi, kellega NOËP end ja teisi kokku pani, oli veel. See töötas hästi. Kõpper ei maalinud endast ja oma tegemistest klantspilti, vaid lasi vabalt piiluda ka oma telgi­tagustesse – see oli huvitav, sõbralik chill ja tekitas samastumistunde, tõi asjasse inimliku soojuse ja lihtsa suhtumise. Lahe tüüp, naabrikutt, mõeldi.

Külalised

„Kas keegi kuuleb, kas keegi vaatab?“ küsib superstaar Alika, kes on oma kolmeliikmelise bändiga õhtu avaesineja. Kõik algas, nagu lubatud, täpselt minuti pealt 18.30. Kava sisaldas superstaari kolme uut novembri lõpus ilmuva debüütalbumi lugu, loomulikult eurolugu „Bridges“ ja oli raamistatud parimate paladega tol õhtul – „Bon appetit“ ja „C’est la vie“. Need lihtsalt tõmbasid paremini käima. Tehti pooletunnine sett ja Alika hääl kajas võimsalt üle areeni, aga tribüünid olid sel ajal veel pooltühjad.

Loodeti, et Alika toob vene publikut. Tulemus küll kohapeal ei selgunud: publiku hulgas vene keelt eriti kuulda ei olnud, naabrite läti, leedu ega soome keelt ka mitte, inglise keelt kuulis ehk veidi enam. Suvel toimunud Weekndi kontserdil oli neist riikidest kohale tulnuid ohtralt.

„Kuidas teil läheb? See on Eesti kõige suurem kontsert!“ Trad.Attack! oskab oma varasema kogemuse pealt tuhandeid kaasa tõmmata. Sõit läheb lahti hoogsalt ja energiliselt. Olen sel hetkel fännitsoonis. Kukla taga läheb kuumaks, õhku paiskuvad esimesed tulelondid, torupill, kitarr ja jõulised trummid annavad hapnikku peale. Algus kõlab nagu AC/DC „Thunderstuck“. Võimas. Hiljem kuulen nende muusikas ka teise heavy-bändi, Van Haleniga sarnaseid riffe. Nad on staadionil nagu kalad vees. Rahvast ergutavale, folkloorist pärinevale ja juba pähe kulunud fraasile „hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba“ pakutakse aga kõrvale üllatuslikult nende endi loost „Öelge sõnnu“ tuletatud araabiakeelset kobarat. See tekitab pigem segadust ja ühendkoori siit ei tule. Liiga keeruline, et kaasa laulda, ning soovitud araabia veri ja eesti naised siin ei kohtu, aga tantsida saab. Eeslauja Sandra õhutabki: „Kus on teie käed? Kus on tribüüni käed?“ Kätepaare on selleks ajaks tribüünidele kogunenud juba märksa rohkem, enamik istub, aga käsi suudetakse soovi peale tõsta.

Rahvaga suheldakse ja kõik saavad teada, et bändilt on küsitud, miks Trad.Attack! soojendab NOËPi, mitte vastupidi. Kas tema on siis kuulsam? „NOËPproblem“, nagu on kirjas ühel müügis oleval fännisärgil. „Me toetame üksteist. Suur aitäh, et saame ka siin olla. Tehke endale aplaus, te toetate ägedat asja ja eesti kultuuri!“

Laval on ka kaks taustalauljat (Ingrid Rabi ja Arno Tamm) ja kohati mõtlen, et selles on justnagu tänapäeva toodud vokaalansambli Laine elemente, mis kisub nende endi hilisemaks energilisemaks muteerunud varieteekoosseisuks, Viru Trioks.

Trad.Attack!ile mõeldud tund saab otsa ja kuuldavasti mõne veendumuses oligi see bänd peaesineja.

NOËP

Filmilavastaja kätt on tunda kümme minutit enne põhi-live’i. Kuna kõik käib nagu kellavärk, siis pole kahtlemiseks põhjust – sissejuhatuseks on teadlikult peale pandud ennetav ja ärev ühel kohal seisev ambient-pilv. Selle muusika eesmärk on luua enne etenduse algust filmilik ootusärevus. Enne seda mängis artistide vahel popilik valik kodumaiseid ja välismaa lugusid.

Ja siis ta tuleb. Kajav suur basstrumm, elektrooniline pingpong-gong, mantralik madalaks timmitud hääl – preester kutsub üles ja riitus võib alata. Sündipilve kerkib NOËPi live-bändi koosseisu kuuluv puhkpillikvartett (Mihkel Kallip, Märt Metsla, Lauri Kadalipp ja Ingvar Leerimaa), mis on kontserdi üks olulisi koostisosi. See lisab mahtu ja vajalikku live-bändi tunnetust. Selline Isaac Hayesi vaibiga asi. See pole mingi tavaline ühemehe DJ-sett, millega NOËP on kuulsust kogunud firma- ja erapidudel.

Esimene lugu on „Young Boy“ – pehmest akustilise kitarriga saadetud laulust, kus hääl veel väriseb, kasvab lugu kiirelt kaasakiskuvaks ja hirme purustava häälega karjutud refrääniks. Ei ole kahtlust, et siit tuleb üks vägev show, asi võeti kohe kiirelt ette.

„Tere, A. Le Coq Arena! Kuidas teil läheb?“ Staadion ja tribüünid, mis on selleks hetkeks täitunud, on juba peos ja rahvas juubeldab.

Kui kõik muusikud on korraga laval, on neid üksteist. Peale selle vahelduvad külalised. Taustal on kogu õhtu NOËPi vokaali hästi toetav ja sellesse sulanduv Sofia-Liis Liiv. Üldse peab ütlema, et kõikide lisade juurde toomine – sel õhtul on neid mitmeid – on autori vokaalile vajalik tugi. Kõpperil on küll meeldiva raadiotämbriga vokaal, mille nivood saab stuudios igatpidi sättida, aga see kipub kontserdil mõnes soolokohas kaduma. Võib-olla on asi ka selles, et osa ajast olen otse lava ees, fänniaugus, kus helipilt erineb sellest, mis kostab üle staadioni. Pealegi kaigub üle muusika ka võimas muude helide paraad, millega ei ole kokku hoitud: plahvatused, ilutulestik, serpentiinid, valjult sisisevad tossu­masinad, kärgatavad tuleleegid jms.

Kaheksandal minutil, loo „Golden“ ajal, ohkab artist kergendatult mikrisse. Algus on tehtud ja nüüd saab minna ainult paremaks ja enesekindlamaks. „Ma ei tea, kuidas teil on, aga mina olen igatahes valmis,“ ütleb Kõpper hetk hiljem.

Hüpnootilised visuaalid jooksevad kolmel laval oleval ja kahel küljeekraanil. Tribüünide kohal on ka kaks väiksemat mittemõjusat. Filmid ekraanidel erinevad, osadel on varem valmis tehtud animatsioonid, äärtel olevatel valdavalt live-ülekanne. Mängu on toodud ajakohane pilti genereeriv tehisintellekt. AI renderdab moodsa pildikeele: see on pidevas muutumises, põikleb läbi usutava ja uskumatu. Pildil on palmid, ookeanilainetel surfajad. Keegi sõidab tänaval rulaga, tal on ees päikeseprillid, mis veel mõningase puuduliku AI pildiloome tõttu korraks eest kaovad, aga siis tagasi ilmuvad. Kohati on see nagu päris, siis jällegi loob taust abstraktsete kujundite ja mustrite abil meeleolu. Värvid on kirkad, neoonsed, violetsed, sinakasrohelised, punased ja oranžid. Tegevus toimuks justkui kuskil troopikas. Kõik on õige – atmosfäär aetaksegi kuumaks. Soojad õhumassid jõuavad alateadvusse ja annavad sooja ka neile, kes ei ole end võib-olla kõige sobivamalt riietanud.

Perkussionist Martin Petermann annab kuuma ja toob troopikat juurde. Trummidel on Rain Parve, Andrese vana sõber ja bändikaaslane kollektiividest Meelik ja Tenfold Rabbit. Üldse on tunda, et live-bänd koosneb inimestest, kes on head tuttavad ja sõbrad. Omavaheline klapp ja keemia on neil soe ja üksteist toetav – patsutatakse teineteist, kallistatakse ja surutakse kätt. Energia voolab.

Põhikitarrist on šarmantne, hiljutisel presidendi roosiaia vastuvõtul kuulsust kogunud Joonas Kaarnamets. Ta on ka ise andekas laulukirjutaja, aga siin on tema roll teine ja lihtsalt pillimehena on ta ka kütkestav. Elab kaasa, mošib (pillutab pead ette-taha) ja laulab tausta. Veel on kitarristina laval uue põlvkonna talendid Frederik Küüts ja Jaan-Eerik Aardam.

Bassi eest hoolitseb NOËP ise, kes mängib reaalselt ja nähtavalt laval basskitarri.

NOËPi hiti „fk this up“ ajal ilmub lavale ülistiilne laia kaabuga külaline Chinchilla. Tegelikult tuleb ta juba eelmise loo lõpus. Rahvaga suhestumiseks piisab hüüdest „Estonia!“. Peos. Tema kohalolek mõjub, nagu oleks laval Guns’n’Roses’i ninamees Axl Rose.

See siin on ikkagi rahvapidu. Nagu viibiksime kujuteldava asutuse Estonia suvepäevadel. Nüüd on tarvis peale panna midagi, mida kõik teavad. Läheb Curly Stringsi loo „Kättemaks“ NOËPi remiks plaadilt „Folktonic“, kus NOËP demonstreerib edukalt oma remiksija ja DJ-oskusi. Mina oleksin sellelt plaadilt oodanud megabassi ja Duo Ruudu lugu „Tuulte sõnad“, aga olgu, siinne valik massidele on arusaadav.

Rahva seas liigeldes püüan välja selgitada, kellest kontserdi publik koosneb. See ei kaldu spetsiifilistesse äärmustesse, siin on n-ö kõik kohal. Vanusegrupp? Pakun jämedalt 22 kuni 52. Millegipärast näib mulle, et initsiatiiv kontserdile tulla on tulnud naistelt. Nemad elavad rohkem kaasa, käed taskus või siis õlletops (panditops, muidugi mõista) käes seisvad mehed on rohkem kutsutu rollis ja samahästi või siis natuke parema meelega vaataksid siin jalgpalli.

„Ja siit tulevad tervitused Els Himmale!“ hüüab NOËP. Els on ise ka kohal, aga portreena, videona suurel ekraanil, tekstiga mitte eriti ühtivate suuliigutustega. AI. Kõlab tema omaaegne hitt „Kesköö“, millest on Kõpperi töötluses saanud „Blue Moon“. Tunnen puudust primadonnast endast. Vaat see oleks olnud alles pauk, kui ta oleks lavale tulnud. Ekraanile ilmub veel teisigi lauljaid ja rääkijaid (näiteks Fred Jüssi), kes ei saa kohal olla. Elava etteastena tulevad aga veel duetti laulma Malou, Karl Killing ja Daniel Levi. Viimane kutsutakse lavale justkui spontaanselt, publiku seast. Ta helistab otsekui juhuslikult Andresele, kutsung lõikab live’i sisse ja kõne jõuab läbi suurte kõlarite kõigini. Levi on sitt, aga näitemäng ja komöödia on siin parimal moel olemas.

Kavas olid kõik tuntud lood, sekka ka uudispalu ja koostöölugusid (neist meeldisid mulle eriti Sander Möldri „San Fransisco“ ja „Muhu Girl“) – kokku 29.

Ekstaatilist etendust jäid lõpetama NOËPi esimene lugu ja kohene hitt „Move“ ja „kas see lugu ei tulegi – „Rooftop““.

Rahvas oli rahul ja üllatunud. Selline asi siin, nagu välismaal.

Tervik oli dünaamiline: õrnast ja intiimsest akustilisest autorilaulust sai vali ja kaasahaarav elektrooniline tantsu­muusika. Kogu stsenaarium oli punktuaalselt paigas. Üllatusi jagus, näiteks kui NOËP klaveri taga ballaadi laulis, siis klaver süttis. Leegid lõõmasid. Vaatasin täpsemalt – see oli tulekindlal fooliumalusel. Kui tundus, et midagi toimub juhuslikult, siis nii see polnud. Töötati ju ka kaamerate poole – samal ajal leidis aset ülekanne Inspira kanalil. Kes tahab sellest suurest peost osa saada, saab seda järele vaadata.

Mõtlen, et mida kvaliteetsem on massidesse jõudev kultuur sellisel kujul, seda suuremad on ka äärealadel tegutsejate võimalused. Üks toetab teist ja aitab valdkonda populariseerida, teadvustada looja väärtust. Kõpper on igatahes nüüdsest välja võidelnud täieliku loomevabaduse ja edaspidi võib ta teha ükspuha mida. Teda teatakse.