40 aastat kõigi aegade parimat Soome filmikunsti

Timo Salminen: „Kuna me oleme Aki Kaurismäega tänaseks koos nii palju filme teinud, siis teame täpselt, kuidas see protsess kulgeb. Ega me ei pea võttel üldse palju suhtlema.“

TRISTAN PRIIMÄGI

21. septembril Artise kinos alanud seitsme filmiga Aki Kaurismäe retrospektiivi avaüritusel oli erikülaliseks tema ihuoperaator Timo Salminen, kes on üles võtnud kõik tema filmid algusest peale, umbes 30 tööd täispikkadest filmidest kuni viieminutiste vinjettideni. Nende koostöö algas mõlema filmikarjääri alguses ja on kestnud seniaja, kogu professionaalse tegevuse vältel.

Kuigi alguses pidi üritusele tulema Aki Kaurismäki ise, põhjendas ta külastusest loobumist mõningase tervisemurega. Tema asemel lavale astunud Salminen on aga mõneti veel enigmaatilisem tegelane, sest vaatamata väga olulisele panusele Aki Kaurismäe (ja ka tema venna Mika) filmidesse on ta suutnud jääda soomlaslikult tagaplaanile.

Vesteldes temaga Tallinnas Artise kinos Aki Kaurismäe debüütfilmi „Kuritöö ja karistus“¹ linastuse järel oli mul unikaalne võimalus küsida selle filmi kohta, aga ka laiemalt, milline on olnud operaatori roll Kaurismäe filmimaailma loomisel.

Osa küsimusi, eriti vestluse lõpupoole, tuli saalist, aga küsijaid ei osanud ma siia nimeliselt kirja panna. Ütleme siis, et see vestlus on valminud ühistööna, tänu kõigile neile toredatele inimestele, kes olid linastusele kohale tulnud.

Ütlesite enne linastust, et jääte mälu värskendamiseks ka ise „Kuritööd ja karistust“ siia saali vaatama. Millal te seda filmi viimati nägite?

Ma ei mäleta, võib-olla vaatasin seda oma arvutist umbes kümmekond aastat tagasi, aga suurel linal … ilmselt mitte pärast esilinastust, 40 aastat tagasi.

Milline mulje siis jäi?

Noh, mul on oma töö pärast veidi häbi. (Naerab.) See oli mu teine film, aga siis me kasvasime Akiga koos üles ja saime paremaks ja paremaks.

Kas peate mingit konkreetset stseeni silmas, mille võiks nüüd teisiti teha?

Ma teeks peaaegu kõik stseenid ümber.

Milline on selle just nähtud „Kuritöö ja karistuse“ saamislugu? Kas tõesti tuli Aki teie juurde selle käsikirjaga ja ütles, et soovib oma esimese filmina lavastada Dostojevski romaani? Kõlab nagu klassikaline lõks, kuhu võiks astuda üks filmikooli tudeng …

Aki ema rääkis mulle kunagi, et kui Aki oli viieaastane, siis oli ta seda raamatut lugenud.

Teie esimene film oli Mika Kaurismäe „Väärtusetud“², mis juhatas soome filmikunstis sisse täiesti uue ajastu, nihilistliku, aga inimliku, iroonilise ja musta huumoriga filmikunsti. Kuidas te üldse sattusite Kaurismäe vendadega filme tegema?

Tegelikult tegime veel aasta varem koos ühe täispika rokidokumentaali „Saimaa fenomen“³ kolme bändi ühistuurist [Juice Leskinen Slam, Eppu Normaali ja Hassisen Kone – toim]. Sellel filmil oli neli operaatorit ja kui film oli valmis, siis võtsid nad minuga ühendust, sest minu pilt näinud kõige parem välja. See oli siis selleks, et asuda tööle „Väärtusetutega“.

Milline vaim toona valitses? Kas saite ka ise aru, et teete midagi uut või erilist soome filmis? 1960ndate lõpp oli soome filmis oluline, aga seitsmekümnendatest teame sellega võrreldes üsna vähe. Teie looming tuli siis pärast vaiksemat perioodi.

Tõsi. Seda loetaksegi soome filmi uueks alguseks või uueks tulemiseks. Me tegime filmi järeltöötluse Stockholmis ja ma nägin seal Wim Wendersi filmi „Pariis, Texas“⁴. See lõi mu täitsa pahviks. Tundus, et just nii peabki filme tegema. Seegi oli omamoodi uus laine.

Kui palju andis Aki teile operaatorina „Kuritöö ja karistuse“ juures juhtnööre või selgitas, kuidas midagi on vaja üles võtta?

Aki on üsna täpne oma juhtnöörides, kus kaamera peab olema. Ja millise optikaga tuleb stseen üles võtta või kas kaamera peab ka liikuma. Aga valgusest ei tea ta midagi. See on puhtalt minu teha.

Kuidas on näitlejatega? Kuna ta on suur Robert Bressoni fänn, siis on näitlejate ülesandeks tema eeskujul ainult markeerida oma tegelasi, mängida hästi puises laadis, kehastuda pigem dekoratsioonideks kui elusateks inimesteks.

Mul pole vahet. Aki juhendab näitlejaid ja see minusse ei puutu. Aga tõsi, et ta on suur Bressoni fänn.

Kuidas on lood värvidega? Aki filmides on väga iseloomulik värvigamma. Kas seda teete koos?

„Kuritöös ja karistuses“ on seda vähem, aga järk-järgult tema filmides rohkem. Võttekohtade kunstilised lahendused, taustatoonid ja kostüümid paneme temaga tavaliselt koos paika. Valime sobivad värvid.

Kas teil on filmikunstnik ka kambas?

Noh … tegelikult on selleks Aki ise, aga loomulikult on meil ka professionaalid abiks.

Aki varastes filmides on väga südantsoojendav näha ka 1980ndate Helsingit. Kas tol ajal oli linnas filmida lihtsam või keerulisem?

Tol ajal oli kõik väga lihtne ja me võisime filmida, kus tahes, ilma mingit tasu maksmata. Nüüd on märksa raskem. Helsingi on tõesti palju muutunud. Ja siin filmis panin tähele, et meil oli kasutada ainult 200 ASA filmilint⁵, mis pole eriti suure tundlikkusega film.

Siiski, ka „Kuritöös ja karistuses“ on näha kontseptuaalset värvide kasutamist, mõnes kaadris Jean-Luc Godardi stiilis põhivärve, näiteks korraga mehe sinist ülikonda ning taustal punast ja kollast autot. Kas need lahendused sündisid ka koostöös?

Jaa. Ja need lahendused on Aki filmidesse ka jäänud.

Kas olete üles võtnud absoluutselt kõik Aki Kaurismäe filmid?

Jaa, ma olen olnud kõigi ta täispikkade filmide tegemise ajal kaamera taga, välja arvatud üks, mille ta tegi televisioonile⁶. Mul ei lubatud seda filmida, sest teles on oma operaatorid.

Teil on seljataga väga pikk tee ja Aki Kaurismäki on olnud ka üsna produktiivne lavastaja. Milline on see teekond olnud? Kas teie filmitegemise protsess on selle aja jooksul palju muutunud?

Ei ole palju muutunud, aga teekond on olnud suurepärane. Näiteks viimane film, tänavune „Langenud lehed“⁷. Aki on tõeline käsikirjade kirjutamise meister, kes oskab ka ridade vahele asjad kirja panna. Ei näitlejatele ega mulle ei ole eraldi juhtnööre välja kirjutatud, aga ometi on need seal justkui kirjas. Lugesin „Langenud lehtede“ stsenaariumi ning mõistsin otsekohe, et see on võrratu film. Ja kuna käsikiri oli nii küps ja valmis, oli seda filmi ka väga lihtne teha.

Aki ise on küll öelnud „Langenud lehtede“ kohta, et see on tema halvim film. No aga eks Aki puhul on ka kohati raske aru saada, mida ta täpselt mõtleb või silmas peab.⁸

No minu arvates on see küll seni parim tema film. Tavaliselt läheb tema filmide puhul aega umbes neli aastat, et filmi kvaliteedist aru saada, ja alles mõne aja möödudes oskan nende kohta arvamuse kujundada, kuna olen ise neile töödele liiga lähedal.

Kas on ka mõni selline, mis teile ei meeldi?

Ei ole. (Naerab.)

Aki Kaurismäki on teinud nii värvifilme kui ka mustvalgeid filme. On operaatorina vahet, kas üks või teine?

Ei ole, sest ma armastan mustvalget. Kui Akil tuli plaan teha film „Juha“ (1999) – küll mitte tema enda lugu, vaid Juhani Aho romaani ekraniseering – ja ta mulle sellest rääkis, helistasin talle pärast mõningast mõtlemist 15 minuti pärast tagasi ja pakkusin välja, et teeks selle õige mustvalgena. 15 minuti pärast helistas tema omakorda mulle, et okei, teeme selle filmi mustvalgena, aga lisaks ka tummfilmina.

Mulle meeldib mustvalge väga. Tulemus on märksa väljendusrikkam. Värv on tegelikkusele liiga lähedal.

Pealegi andis „Juha“ tummfilmina võimaluse kasutada ühes peaosas taas prantslast André Wilmsi, kes ei osanud sõnagi soome keelt. Aga mis teile täpsemalt veel mustvalge pildi juures meeldib? Te ütlesite, et mustvalge film tundub tõelisemana, aga „Kuritöö ja karistus“ on värvifilmina ju väga tõeline – realistlik lugu ilma mingite eriefektideta.

Toon siin sellise võrdluse. Kui loetakse väga head raamatut, siis luuakse oma kujutluspilt, kuidas sündmused ja tegelased võiksid välja näha. Kui vaadata pärast raamatu järgi lavastatud filmi, siis ei meeldi see sageli samavõrd kui raamat, kuna see paistab tõeline, aga erineb algsest kujutluspildist.

Kui võtta film üles mustvalgena, jääb kujutlusvõimele rohkem ruumi – ümbrusele ja tunnetele. Seetõttu ongi mustvalge film mulle huvitavam. Ja mustvalges filmis on ka valgus niivõrd erinev, sest on võimalik kasutada väga väljendusrikast, eredat ja fookustatud valgust, mis ei ole loomulik ega peagi nii mõjuma. Värvifilmis tuleb valguse efekti tihti pehmendada, et see loomulikuna paistaks.

Kas värvid kipuvad ka aja jooksul muutuma, märkate te seda?

Ei, tegelikult mitte eriti. Värvipalett on ka suuresti samaks jäänud. Kasutame enamasti halli, hallikassinist või türkiissinist värvifooni, sest see laseb naha­toonil väga hea paista. Kui näitleja välja valgustada, siis mõjutab taustavärv inimese naha tooni.

Tihti kasutate te ka väga lihtsaid ühevärvilisi taustu.

Jaa, see on Aki otsus.

Tehnilisest küljest on meil Nõukogude filmilindile võetud filmide kõrvalefekt see, et värvid võivad muunduda millekski muuks enneolematuks – pidev võidujooks ajaga.

Tänapäeval on kõik värvidesse puutuv äga täpne, eriti digitaalse järeltöötluse puhul. Värvidega võib teha ükskõik mida.

Kas Aki osaleb ka järeltöötluse ajal värvide määramises?

Ei, seda teen ma üksi, aga lasen tal vahepeal materjali üle vaadata ja kui tal on ettepanekuid, siis korrigeerin. Püüan selle poole, et juba võtte ajal saaks asi enam-vähem paika, et hiljem kunstlikult vähem muuta. Mulle ei meeldi, kui pärastpoole liiga palju algset värvigammat muudetakse.

„Kuritöö ja karistuse“ avastseen toimub tapamajas. Kuidas see oli organiseeritud ja kas näitlejad pidid läbima mingi erikoolituse?

Seal stseenis on kõik osalised peale peategelaste ka päriselus tapamaja töötajad. Enne võtet said nad proffidelt erialase treeningu. Siis ma panin lihtsalt valguse üles ja võtsime selle linti. Kogu lugu.

Eriti filmi alguses tekkis tunne, nagu oleks kaamera üks eraldi tegelane. Kaamera vaatenurk peegeldab justkui kellegi vaadet, too seisab aga loost väljaspool. Kui teadlikult te teete otsuseid, mis puudutavad loo rääkimist pildi abil, ja kas need otsused tulevad loomulikult või on teil selle saavutamiseks mingid oma nipid?

Kui tundub, et kaamera esindab kellegi vaatenurka, siis ütleksin ma, et publiku oma. Visuaalsel loo jutustamisel saab näidata tundeid liikumisega, kaamerasõitudega lähemale või eemale, lähiplaani või suuremasse plaani. Siin „Kuritöös ja karistuses“ on visuaalne lähenemine väga klassikalise loojutustamise stiilis.

Kas selle filmi tegemisega seoses meenub ka midagi keerukat või probleemset?

Mitte midagi erilist. Võib-olla see, et eelarve oli väike ja ruumide valgustamiseks oleks vaja olnud märksa rohkem valgust, kui meil võtta oli. Öised võtted ja nii. Aga eks filmitegemisel ole alati mingeid probleeme.

Minu meelest on see väga huvitav „Kuritöö ja karistuse“ ekraniseering, kuna eemaldatud on peaaegu täielikult raamatu põhiline teema, süütunne. Peategelane Rahikainen paistab andvat end üles hoopis teistel põhjustel.

Ei, ta ütleb ka filmis, et on süüdi, ning laseb end seetõttu kinni võtta. Dostojevski raamatus küll Raskonikov tapab niisama, ilma põhjuseta, aga filmis on ka põhjus antud: traumaatiline mineviku­sündmus Rahikaineni pruudiga.

Kas teil on ka oma lemmikstseen kõigi Aki Kaurismäe filmide peale?

(Mõtleb kaua.) Ei tea, kas ma oskangi eraldi midagi välja tuua.

Millise tema filmiga te ise kõige rohkem rahul olete?

Ma olin väga rahul „Le Havre’iga“⁹, aga nüüd ka viimase, „Langenud lehtede“ üle olen väga õnnelik. Ja see pole ainult mu enda tööga seoses, vaid ma olen õnnelik kogu filmi üle ja tõsiasja üle, et mul oli võimalus selle loomises osaleda.

Ütlesite, et Aki Kaurismäel on stseenide lavastamisest väga täpne ettekujutus. Kas kõik on väga kindlalt planeeritud või improviseeritakse võtteplatsil? Kas see on ka aastate jooksul muutunud?

Ega me ei planeeri eriti midagi ette. Ükskord proovisime seda teha, aga siis loobusime neist plaanidest. Tavaliselt läheme lihtsalt võttekohta kohale, Aki räägib pisut näitlejatega. Siis lähevad ülejäänud eemale ja ma hakkan valgust paika sättima. Küsin, mis hakkab toimuma, ning Aki seletab, kus miski või keegi asub ning paneb paika kaameranurga, et ma teaks valgusega arvestada – see on oluline. Muidu tuleb mul liiga palju edasi-tagasi rabelda. Ja ongi kõik. Kuna me oleme nüüdseks koos nii palju filme teinud, siis teame täpselt, kuidas see protsess kulgeb. Me ei pea sellest isegi rääkima: võtame üles juhtkaadri, lähiplaanid, keskplaanid, kaamerasõidud. Aga enne konkreetselt mingeid plaane ei tee.

Ta on kirjelduse järgi väga täpne oma ettekujutuses, aga midagi eelnevalt kirja ei pane? Võib-olla see on tal peas?

Täpne küll jaa, mis puudutab kaameranurki, kasutatavaid läätsi, kaamera liikumist. Ning ma arvan, et see kõik tuleb põhiliselt filmiajaloost, Bressonilt ja teistelt.

Te olete koos Akiga filme teinud 40 aastat. On teil ette tulnud ka suuri põhimõttelisi eriarvamusi või loomingulisi tülisid?

Ei, mitte kunagi. Aki usaldab mind, me kasvasime koos üles, me ei tülitse.

Akil on selles mõttes vedanud.

Ja mul ka.

Mainisite enne, et kõik Aki Kaurismäe filmid võetakse endiselt üles filmilindile. Kas pole olnud kiusatust minna üle digikaamera kasutamisele?

Ei, Aki sellega kaasa ei lähe ja ma nõustun temaga. Mul endal pole vahet: võin filmi ühtviisi nii digitaalselt kui ka filmilindile üles võtta. Meetodid on mul digitaalse filmimise puhul täpselt samad: mõõdan valgust ja värve ning teen läbi samad tööetapid.

Teie filmograafiast on näha, et olete olnud ka argentiina režissööri Lisandro Alonso kahe viimase filmi „Jauja“ ja „Heureka“¹⁰ operaator. Kuidas oli temaga koostööd teha ja kuidas see üldse teoks sai?

Lisandro kohtus Akiga mingil festivalil ja kuna talle tema filmid väga meeldivad, siis küsis ta Akilt, kas oleks võimalik kasutada tema operaatorit. Aki andis kontakti edasi, me saime kokku ja mulle osutus see väga meeldivaks kogemuseks. Ta on erakordselt andekas lavastaja. Eriline tegija.

Kas oli teistmoodi kui tavaline koostöö Akiga?

Muidugi. Väga teistmoodi. Juba selle poolest, et Alonso ei kasuta tavalist viisi lugu jutustada. Ja kui Lisandro filmi teeb, siis otsustan mina, kus kaamera asub, mitte vastupidi. Tal pole lihtsalt veel nii palju filmitegemise kogemust.

Kaurismäe filmides räägivad inimesed väga vähe või üldse mitte. Ja kui räägivad, siis on pikad pausid lausete vahel. Kuidas aga võttel on? Kas võttemeeskond räägib palju või on suhtluses põhiliselt pikad pausid? Kas räägite omavahel kokkukasvamise tõttu rohkem või vähem?

Ega me eriti midagi ei räägi. (Naerab.) Keegi ütles muusikast rääkides, et paus võib olla vahel huvitavam kui heli. Pausilgi on tähendus. Ei pea kogu aeg rääkima nagu Woody Alleni filmides. Filmis ju näidatakse midagi pildis ja ega publik loll ei ole. Inimesed mõistavad.

Kas suhtlete võtteplatsil operaatori ja lavastajana pigem sõnadega või ilma?

Ei, me ei pea üldse palju suhtlema. Siia paneme relsid maha ja võtame sellise liikumisega – ja ongi kõik.

Kas veedate ka väljaspool võtteplatsi koos aega?

Jaa, me oleme sõbrad, nii et kohtume muidugi ka väljaspool võtteid. Suure osa aega veedame filmi jaoks võttekohti otsides ning arutades sündmusi, värve, filmi stilistikat. See on tavaliselt kõige olulisem osa filmitegemise protsessist, et jõuda baasasjades ühele nõule. Ja võtteperiood ise on märksa mehaanilisem meile mõlemale.

Kas mõni planeeritud võttepaik jäi ka mingil põhjusel kättesaamatuks?

Otseselt mitte. „Le Havre’i“ tegemisel otsis Aki õiget paika kogu Hispaaniast. Samal ajal kui tema sõitis autoga ringi, võtsin mina lahti Google Mapsi ja leidsin sealt Le Havre’i Prantsusmaal, väga hea kontrastiga kaasaegse sadama ja vanema linna vahel. See kontrast oli oluline ja huvitav asi. Ja Akile meeldis väga sealne arhitektuur.

Filmile üles võttes pole teil ju ka võimalik kohe materjali üle vaadata. Kas teete palju duubleid?

Praegu teeme umbes kaks duublit. Tavaliselt on esimene parem, aga Aki tahab ühe varuduubli ka teha juhuks, kui lindil on mõni kriim või midagi sellist. Vahel aga, kui tõesti on mingi probleem, siis teeme ehk lausa kolm.

Kui palju kordi te siis stseeni enne läbi proovite?

Ei, me ei tee võtte ajal proovi. Aki ei taha harjutada, näitlejate pärast. Ta tahab, et näitlejad oleksid värsked.

Aga piltstsenaariume kasutate?

Ei, neid ka ei kasuta. Aki käsikirjad on nii head, et need ongi juba nagu piltstsenaariumid.

Aga kas mingid juhtnöörid operaatorile või näitlejatele on ka stsenaariumis juba sees?

Ei, aga neid saab lugeda ridade vahelt. Ta on hämmastav kirjutaja ning peaks kõik oma stsenaariumid avaldama.

Millal te aru saite, et teete suurepäraseid filme ja kuulute maailma suurte kunstnike hulka?

Ma ei tunne end suure kunstnikuna, aga „Langenud lehtede“ üle olen ma küll väga uhke.

See kipub ka igasuguseid auhindu võitma.

Aki ei hooli auhindadest.

Kas olete nende aastate jooksul mõelnud ka ise mõne filmi teha?

Ma kirjutasin ühe käsikirja, aga see on kõik. Lavastajana ei saaks ma kunagi hakkama. Ma ei suudaks produtsentidega rahast rääkida ja muud sellist. Tänapäeval tuleb lavastajal olla samal ajal produtsent ja ärimees.

Kas otsite koos juba kohti järgmise filmi jaoks?

Ma ei tea, kas mingit järgmist filmi üldse tuleb.

Kas ta seda mitte alati ei ütle?

Jaa, ta on seda varem tihti öelnud, aga eks me näe järgmisel aastal või paari aasta pärast, mis saab.

1 „Rikos ja rangaistus“, Aki Kaurismäki, 1983.

2 „Arvottomat“, Mika Kaurismäki, 1982.

3 „Saimaa-ilmiö“, Aki Kaurismäki, Mika Kaurismäki, 1981.

4 „Paris, Texas“, Wim Wenders, 1984.

5 ASA – filmi valgustundlikkuse mõõtmise näit, sisuliselt sama, mis ISO, aga pole enam lühendina kasutusel.

6 „Räpased käed“ / „Likaiset kädet“, Aki Kaurismäki, 1989.

7 „Kuollut lehdet“, Aki Kaurismäki, 2023.

8 Kontrollides tsitaat siiski täpsustus akikaurismäelikult krutskilikuks: „See on mu halvim film eelmisest filmist saadik.“

9 „Le Havre“, Aki Kaurismäki, 2011.

10 „Jauja“, Lisandro Alonso, 2014; „Eureka“, Lisandro Alonso, 2023.