Sõda ja Ukraina kinod

Praegused väljakutsed, riskid, nähtused ja paradoksid Ukraina kinolevis on seotud venelaste tahtmatusega sellelt turult lahkuda.

POLINA TOLMATŠOVA

2022. ja 2023. aastal on Ukraina kinolevis täheldatud hämmastavaid suundumusi. Kinode toimimise kogemusi täiemahulise sõja ajal võiks kasutada erakordse ja tähendusrikka õppematerjalina globaalne filmitööstus, mis toibub seniajani COVID-19 pandeemiast ja otsib uusi arengusuundi.

Sõjaaja väljakutsete nagu majanduskriis, ohud ja maksujõuliste inimeste hulga äkiline vähenemine kõrval leiab Ukrainas aset ka imperialistliku mineviku ikke alt vabanemise protsessi viimane faas. See protsess pole olnud kerge, kuid julgustab kasutusele võtma uusi abivahendeid ja ressursse, mis oleksid praeguses force majeure olukorras efektiivsed. Seega võib Ukraina olla erakordse informatsiooni ja väärtusliku kogemuse allikaks.

Nii et rääkigem tegelikkusest, päris andmetest, tõdemustest, riskidest, huvi kasvust kohaliku sisu vastu ja venelaste tahtmatusest lahkuda meie turult.

Kinoskäik kui samm normaalsesse ellu

Esimene faktor, mida lähemalt vaatlen, on kinode praegune staatus ja nende suur väärtus ukraina rahva silmis. Vaatamata üleilmsetele diskussioonidele selle üle, kas kinod üldse suudavad pandeemiajärgse aja üle elada, on Ukrainas rahvas kinno tagasi tulnud. Ukrainas on olukord arusaadavalt eriline, ent see, mis meie maal aset leiab, lihtsalt vaimustab.

Mind tabas sõda kinos. 23. veebruari hommikul olin filmiturul, kus Ukraina levitajad arutasid oma plaane 2022. aastaks. Õhtul tegin ettekande Oleh Sentsovi uue ukraina filmi „Ninasarvik“¹ kohta ja hiljem käisin komöödia „Suur jalutuskäik“² linastusel. 2022. aasta 24. veebruari hommik muutis kõike. Ühe hetkega ei tundunud film ega üldse mingisugune kunst enam oluline, kuna me keskendusime lihtsalt ellujäämisele. 2022. aasta märtsis olid kõik 213 Ukraina kino suletud. 16 kino jätkasid mõne aja pärast tööd. Kinod avati taas kõigepealt ohutumates Ukraina piirkondades ning seejärel sammhaaval üle kogu maa. Samal ajal sain kätte tasu enne sõda peetud ettekande eest. See polnud lihtsalt meeldiv kokkusattumus, vaid tõend, et kinod olid valmis tööd jätkama, ja ka lootust sisendav märk, et ehk ei pandagi kinosid päris kinni. Alguses näidati vaid filmide kordusi, kuid mai lõpuks jõudsid Ukrainas kinolinale ka sellised uued suurfilmid nagu „Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis“, „Fantastilised elukad. Dumbledore’i saladused“ ja „Top Gun. Maverick“³.

2022. aasta juulis esilinastus esmakordselt pärast täiemahulise sissetungi algust ukraina komöödiafilm „Hullud naabrid“⁴, järg komöödiafilmide sarjale „Hull pulm“⁵.

Nüüdseks on osa kinosid hävinud, osa jäänud okupeeritud aladele. Sõda toob kaasa arvukalt raskusi, nagu näiteks elektripuudus talvel, pidev pommitamisoht, õhuhäirete tõttu muutunud linastuskord. Komandanditund, mis on kehtestatud suuremas osas Ukrainast, kärbib linastuste arvu. Kõigest sellest hoolimata käivad ukrainlased ikka kinos, isegi rinde lähedal.

2022. aastal, kuigi käis sõda, tõid Ukraina kinod 14 408 000 dollarit kassatulu. Ukraina filmide turuosa oli 6,5%. 2023. aasta veebruaris töötas täismahus juba 171 kino, pakkudes vaatamiseks globaalseid hitte, aga ka meie omi lugusid. See oli ukrainlaste vaimu ülalhoidmiseks äärmiselt oluline. On elutähtis saada elada normaalselt nagu rahuajal, kas või paar tundi. Tean oma kogemusest.

Nõudlus kohaliku sisu järgi

2023. aasta esimese viie kuuga teenisid Ukraina kinod tulu 836 000 000 grivnat, mis on umbes 22 miljonit dollarit. Sellest 215 897 000 grivnat (umbes 5 695 000 dollarit) tõid sisse ukraina filmid: 27% on kõigi aegade tipptulemus, mis on täielikult muutnud kinomaastikku ja ka ukraina filmikunsti väljavaateid.

Ukraina filmikunst on läbi teinud katsumusrohke, aga enneolematu ja jõulise teekonna, alustades minimaalsest turuosast Ukrainas (1,78% 2013. aastal), ajapikku kasvades (8% 2019. aastal) ja jõudes 27 protsendini 2023. aastal. Ja kogu see kasv on leidnud aset vaba turumajanduse tingimustes, kus tuleb võistelda üleilmsete esilinastuste ja Holly­woodi kassafilmidega, seistes silmitsi karmi konkurentsiga, millega on tuttav iga Euroopa produtsent.

Ukraina filmikunsti tänavuse uskumatu edu võib suuresti kirjutada animafilmi „Mavka. Metsalaul“⁶ arvele. „Mavka“ on iseseisva Ukraina kõige tulusam animafilm, mis kogus rekordilise 151,5 miljonit grivnat (u 4 061 000 miljonit dollarit). „Mavka“ troonis mitu nädalat leviedetabeli tipus, edestades isegi üleilmset animahitti „Super Mario Bros. Film“⁷. Sellest sai Ukraina filmitööstuse vaieldamatu edulugu. Kõik, millest olime unistanud, sai tõelisuseks. Kevadel tuli välja veel kaks uut ukraina filmi, komöödia „Luksemburg, Luksemburg“ ja draama „Pamfir“⁸, mis kindlustasid ukraina filmi edupositsiooni veelgi ja lisasid oma panuse kassatulusse. Meie oma filmide kevadine triumf polnud mingi õnnelik kokkusattumus. 2022. aasta juulist alates on Ukraina kinodes välja tulnud 19 eri žanris rahvuslikku mängufilmi. Hoolimata paljudest negatiivsetest teguritest, on publik näidanud üles kasvavat huvi kodumaiste lugude vastu. Kuigi tänavune läbilöök on ilmne, seiskus filmide tootmine sõja ajal vahepeal peaaegu täiesti. Majanduskriis, demograafiline kriis, ajude äravool, probleemid riiklike toetustega – need tegurid, tihti küll lühiajalised, viisid uute filmide puuduseni ning selleni, et ei suudetud vastata järsult kasvanud nõudlusele.

Paljud Ukraina filmituru tegijad ja Ukraina riik mõistavad, kui oluline on tootmist jätkata. Praegu tehakse suuri pingutusi selle nimel, et ehitada üles jätkusuutlik ja iseseisev süsteem. Tegevus hõlmab seadusandlikke algatusi, koostööd ülemaailmsete partneritega, arendustööd selliste lugudega, mis puudutaksid nii Ukraina kui ka rahvusvahelist publikut, filmide ja seriaalide tootmist eri žanrides ning uute talentide ettevalmistamist – püütakse üles ehitada Ukraina filmitootmise ja -levitamise iseseisev struktuur.

Vene levitajate tegevus

Iseseisvus on aga üsna värske asi. Kahjuks peetakse Ukraina leviturgu endiselt Vene levituru osaks. Filmide õigused müüakse tihti „endise SRÜ“ kui ühtse territooriumi sildi all Venemaale ja Vene levitajad jätkavad tegutsemist Ukrainas, seda erineva maski taga ja mahhinatsioonide abil, tahtmata lahti lasta oma turuosast. Enne täiemahulise sõja algust Ukrainas tegutsesid otseselt Venemaaga seostatavad firmad Ukraina leviturul aktiivselt ja edukalt. Näiteks Volga Film hoidis järjekindlalt kolmandat kohta levitajate tulutabelis, tegeles ka ukraina filmide leviga ning sellel oli põhimõtteliselt monopol sõltumatu (mitte suurstuudiote tehtud – toim) globaalse sisu üle

Pealtnäha muutus kõik 2023. aastal, aga suur osa Ukraina leviturust on endiselt Vene firmade kontrolli all. „Kuidas see on üldse võimalik?“ võib ju küsida. Põhjused on ammused, keerukad ja rahvusvahelised.

Vene tegijad on oma eesmärkide saavutamiseks välja mõelnud mitmeid hämaraid skeeme. Kui algas sõda ja suurstuudiod ning nende levitajad turult lahkusid, võtsid nende koha endale teised levifirmad, kes olid enne keskendunud sõltumatutele stuudiotele. Volga Film (tuntud ka kui VLG.Film) oli üks neist. Volga Film on välja toonud kaks filmi, mis olid Vene kinodes pärast suurstuudiote lahkumist Venemaalt edetabeli tipus: animafilm „Hullud käpad. Legend Hankist“⁹ ja romantiline draama „Pärast. Kaua ja õnnelikult“¹⁰. Viimane tuli kinolevisse ka Ukrainas ja kogus 10 miljonit grivnat (u 246 000 eurot – toim). Filmi levitas Adastra Cinema, uhiuus levifirma, mis oli äsja Ukraina turule ilmunud.

Selle direktor Deniss Sofronov andis pika intervjuu portaalile MBR, kus ta räägib uue firma päritolust ja saamisloost. Ajakirjanik sedastas: „Ukraina levisektoris usutakse, et Adastra Cinema on lihtsalt uut nime kandev VLG.Film Ukraina, mis kuulub Vene emaettevõtte VLG Holding alla..“ Sofronov salgas selle maha: „Adastra Cinema on firma, mille on loonud VLG.Film Ukraina töötajad, kes ostsid firma välja emafirmalt. .. Venemaa täiemahulise sõja alustamise tõttu Ukraina vastu otsustasid Ukraina filiaal ja emafirma VLG Holding mitte enam koos filme kinno tuua. Pärast seda olid meil rasked ajad, mille jooksul meie, firma töötajad, kohtusime omavahel eri paigus, nii Ukrainas kui ka välismaal. Selleks ajaks olid direktor ja müügijuht firmast lahkunud. Seejärel otsustas meeskond firma välja osta, leides tuge ka oma partneritelt Balti riikides. Tegelik omanik ja kasusaaja on Kanada firma Goodeye Pictures, mille on asutanud meie töökaaslane, ja see on avalik informatsioon.“ MBR märgib, et õigupoolest on VLG Holdingu omaniku Serhi Jeršovi asemel kasusaaja Oleksandra Krõvassova.

See ei pea paika. Tegelikult on LLC Adastra Cinema endine VLG.Film Ukraina, mis on lihtsalt nime vahetanud, nagu on näha ka Ukraina riigiregistrist. Firma asutati 2010. aastal ja selle registrikood pole muutunud. 6. oktoobril 2021 muudeti firma nimi LLC Volga Ukraina LLC VLG.Filmiks. 17. augustil 2022 aga LLC VLG.Film LLC Adastra Cinemaks.

Veelgi enam, firma nime pole ingliskeelsetes dokumentides erinevalt ukrainakeelsetest üldse muudetud: igal pool on endiselt kirjas Volga Ukraina. Milleks vaeva näha? Ukraina Adastra Cinema ja Vene Volga Filmi pakutavate filmide nimekiri on peaaegu identne. Näiteks on tänavu Adastra Cinema toonud Ukrainas kinno filmi „Hämmastav Maurice“¹¹ 5. jaanuaril 2023 (Volga Venemaal 26. jaanuaril) ja filmi „Mis on armastusel sellega pistmist?“¹² 9. veebruaril (Volga Venemaal 8. märtsil). „Vaal“¹³ tuli Ukrainas välja 2. märtsil, Venemaal pole see veel kinno jõudnud, aga leviõigused on ära ostnud Volga. Ja nii edasi ja edasi.

Peale selle on veel üks võimalus sanktsioonidest mööda hiilida ja Venemaal lääne filme kinodes näidata. Kasutatakse väikefirmasid, mis ei ole sanktsioonide all, sealhulgas offshore-firmasid. Näiteks müüs Lionsgate filmi „John Wick 4“¹⁴õigused Malta firmale Unicorn Media Limited (registreeritud 2017. aastal).

Venemaaga on asi selgem, aga kuidas on Ukrainaga? Miks me peame endiselt olema seotud Vene levifirmadega, mis omandavad müügiagendilt filmi näitamise õigused kas siis mõlemas riigis või ainult Ukrainas? Miks on meie filmiturg endiselt Vene firmade kontrolli all? Asi pole ka ainult Volgas, vaid näiteid on veel ja see tendents ei taha kuidagi kaduda. Vene firmad mitte üksnes ei omanda õigusi võõrfilmidele, vaid müüvad neid ka edasi oma Ukraina harudele.

Ukrainas on levifirma UFD. Cannes’i festivali filmiturul esindas seda firmat Polina Schlicht, Vene kodanik ja Gemeni asutaja tütar – firma, millega UFD on olnud seotud juba pikalt. Tema isa Michael Schlicht oli Cannes’i filmituru võrgulehel ära toodud kui UFD tegevjuht. Michael on Saksa kodanik, kes tegutseb juba ammu aktiivselt Venemaal, kus ta asutas ka levifirma Gemeni. Varem oli UFD lihtsalt Gemeni Ukraina harukontor. 2011. aastal muutis Gemeni Film Ukraina nime, sellest sai Ukrainian Film Distribution ehk UFD. Polina ja tema isa ei lõpetanud aga tööd Venemaal ning Michaeli teine firma Monumental Partners on paljude Vene propagandafilmide tootmise taga, sealhulgas näiteks „Stalingrad“¹⁵.

UFD levitab Ukrainas tervet rida filme nagu „Maffia mamma“, „Kolm musketäri. D’Artagnan“¹⁶, „John Wick 4“ jne. Sõja vältel on neile eraldatud 11 litsentsi, et näidata filme Ukraina kinodes.

On ka keerulisemaid skeeme kui Ukraina kontorile uue nime andmine. Näiteks tõi firma Svoie Kino, tundmatu tegija Ukraina leviturul, Ukrainas kinoekraanile „Apatšid“¹⁷. Õigused müüs sellele Rootsi A&A Kungsten AB, mis on üldse veebidisainistuudio ega oma mingit sidet filmivaldkonnaga. Varem tegi Svoie Kino ametlikult koostööd selliste Vene firmadega nagu Capella Film ja Arna Media. Ja – näe, milline kokkusattumus! – Capella Film levitab „Apatše“ ka Venemaal. Thbilisi rahvusvahelisel sisuturul (Tbilisi International Content Show) tutvustatakse Capella Filmi kui firmat, millel on kontorid Moskvas, Jerevanis, Berliinis, Nikosias ja … Kõjivis.

Ukraina leviturult leiab palju seesuguseid näiteid ja ei ole ei konkreetseid tõendeid ega legaalseid hoobasid, et see tegevus peatada. Skeemitatakse nii, et seda ei ole seaduslikult võimalik ära keelata.

Praegu saab vaid soovitada mitte väljastada leviluba filmidele, mis on parajasti Vene kinolevis, kui ei ole võimalik selgelt näidata neid levitavate firmade täielikku sõltumist Vene turust.

OK, äri on äri ja iga välismaine tootmisfirma või müügiagent pole kohustatud peensusteni kontrollima selle firma tausta, kes neilt õigused ära ostab. Aga siiski: miks ei suudeta ikka veel näha Ukrainat iseseisva territooriumina, kuhu tuleb õigused eraldi müüa, mitte anda need n-ö kauba peale Venemaale?

Õnnetuseks on vastus ilmne ja selge: asi on rahas. Filmiõiguste müümine on suure territooriumi korral arusaadavalt kasumlikum kui väikse territooriumi korral. Võib-olla on tulnud aeg Ida-Euroopa ja Balti riikidel ühineda ja ületada need imperialistlikud harjumused, mille all me endiselt kannatame. Vaja on konkreetseid otsuseid ja tegusid: 1) Ukrainat tuleb käsitleda eraldiseisva territooriumina, 2) luua legaalsed vahendid skeemitamise peatamiseks, 3) tugevdada tuleb Ukraina levitajaid.

Ukrainas saadakse väga hästi aru, et nende eesmärkide saavutamiseks tuleb teha palju tööd, kuid nüüd ollakse lõpuks valmis sellele teele astuma. Veelgi enam: meil pole õigust maha magada hetke, kui nõudlus Ukraina kohaliku sisu järgi on nii järsult tõusnud. Kasutada tuleb iga võimalust, mida pakub meie oma filmitööstus – isegi kammitseval sõjaajal.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Носоріг“, Oleh Sentsov, 2021.

2 „La Grande Vadrouille“, Gérard Oury, 1966.

3 „Doctor Strange in the Multiverse of Madness“, Sam Raimi, 2022; „Fantastic Beasts: The Secrets of Dumbledore“, David Yates, 2022; „Top Gun: Maverick“, Joseph Kosinski, 2022.

4 „Скажені сусіди. Нові історії“, Oleh Borševski, 2022.

5 „Скажене весілля“, Vladõslav Klimtšuk, 2018; „Скажене весілля 2“, Vladõslav Klimtšuk, 2019; „Скажене весілля 3“, Ljubomõr Levitski, 2021.

6 „Мавка. Лісова пісня“, Oleh Malamuž, Oleksandra Ruban, 2023.

7 ⁷ „The Super Mario Bros. Movie“, Aaron Horvath, Michael Jelenic, Pierre Leduc, 2023.

8 „Люксембург, Люксембург“, Antonio Lukitš, 2022; „Памфір“, Dmõtro Suhholõtkõi-Sobtšuk, 2022.

9 „Paws of Fury: The Legend of Hank“, Rob Minkoff, Chris Bailey, Mark Koetsier, 2022.

10 „After Ever Happy“, Castille Landon, 2022.

11 „The Amazing Maurice“, Toby Genkel, 2022.

12 „What’s Love Got to Do With It?“, Shekhar Kapur, 2022.

13 „The Whale“, Darren Aronofsky, 2022.

14 „John Wick: Chapter 4“, Chad Stahelski, 2023.

15 „Stalingrad“, Fjodor Bondartšuk, 2013.

16 „Mafia Mamma“, Catherine Hardwicke, 2023; „Les Trois Mousquetaires: D’Artagnan“, Martin Bourboulon, 2023.

17 „Apaches“, Romain Quirot, 2023.