Nutiga või nutita

Kalduvus kasutada nutitelefonis internetti liiga palju on teadlaste jätkuv uurimisobjekt ning ühiskonna mureteema, eriti laste ja noorte puhul.

KARIN TÄHT

Viimasel aastakümnel on nutitelefon saanud elu lahutamatuks osaks. Oleme harjunud, et ninapidi nutitelefonis on nii lapsed, nende vanemad kui ka vanavanemad. Me ei imesta, kui vastu sõidab jalgrattur, kes samal ajal sõrmitseb telefoni. Me oleme harjunud, et sõbrad kontrollivad telefonis toimuvat ka siis, kui meiega vestlevad, et õpilased suhtlevad omavahel erinevate rakenduste abil ka õppetöö ajal, et elu rõõmsamad ja kurvemad sündmused võivad saada ühismeedia sisuks vahetult toimumise hetkel.

Kas ja kuivõrd võib nutitelefoni, interneti ja ühismeedia liigne tarbimine kahjulik olla? Miks on nii raske pilku tõsta telefonilt, miks lapsi ja noori nii väga ekraani taha tõmbab? Millised on kriteeriumid, mille põhjal saab väita, et inimene on nutitelefonist sõltuvuses?

Kui palju on liiga palju?

Nutisõltuvusest räägitakse tihti ja sellega peetakse silmas asjaolu, et inimene kasutab nutitelefoni ülemäära palju. Ta ei suuda nutivahendist eemal olla ka reaaleluliste toimingute ajal, teisteks tegevusteks mõeldud aeg kulub tihtipeale nutitelefoni sõrmitsemisele jne. Iseäranis märkame liigset nutitelefoni kasutamist laste ja noorukite puhul. Põlvkonnal, kes ei mäleta aega, mil nutitelefone veel polnud, on justkui möödapääsmatu vajadus ikka ja jälle midagi internetist otsida, eri suhtluskanalitest saabunud sõnumitele vastata või lihtsalt ühismeedia lehekülgi kerida.

Millal saab öelda, et tegu on sõltuvusega? Kliiniliste psühholoogide ja psühhiaatrite jaoks on sõltuvus konkreetne termin: selleks et öelda, et (noorel) inimesel on nutisõltuvus ehk sõltuvus oma nutitelefonist, peaksid diagnostilistes käsiraamatutes olema paigas kriteeriumid, mille põhjal saaks otsustada, kui tõsise probleemiga on tegu. Nutisõltuvust diagnostilistes käsiraamatutes seni defineeritud ei ole.

Nutisõltuvusele võib-olla kõige lähem sõltuvuse vorm käsiraamatutes on internetimängurlus. Selle sõltuvuse diagnostiliste kriteeriumide hulgas on näiteks kinnisidee interneti mängudest ja võõrutusnähud, kui inimene ei saa mängida. Nagu muudegi sõltuvuste puhul kulutab inimene üha rohkem aega oma sõltuvusega tegelemisele kuni selleni, et võib kaotada nii suhted kui ka töö. Kliiniline sõltuvuse diagnoos on tõsine ja sellega kaasneb üldiselt inimese igapäevaelu häiritus.

Sõltuvuse mõiste on enamasti seotud eri ainete (näiteks alkohol, narkootikumid) kuritarvitamisega. On mingi substants, keemiline aine, millest isik on sõltuvuses. Mõnel juhul võib sõltuvus olla ka käitumuslik, nagu internetis mängimine, hasartmängude mängimine, aga räägitakse ka näiteks treeningu­sõltuvusest.

Mis substants või tegevus tekitab sõltuvust aga nutitelefoni kasutamisel? Või siis pehmemalt väljendudes: mis meid paneb oma nutitelefoni liigselt kasutama? Natuke mõeldes saame aru, et nutitelefoni kasutamine on suuresti seotud interneti olemasoluga. Ilma internetita jäävad nutitelefonile alles vaid vähesed funktsioonid, mis võimaldavad siiski ennastunustavalt telefonis olevaid võrguvabu mänge mängida.

Tasapisi on diagnostilistes käsi­raamatutes hakatud interneti kasutamisest sõltuvuses olemist defineerima. Nimelt on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) väljaantava vaimse tervise probleemide käsiraamatus juba ära toodud interneti ülemäärase tarbimise häire. Määratluse kohaselt on tegu interneti tarbimisega, millega kaasnevad füüsilised probleemid, näiteks kaela- ja peavalud, ning ka ärajäämanähud, näiteks depressiivsus ja ärevus, kui pole võimalik internetti kasutada.

Internet tähendab juurdepääsu lõputule hulgale informatsioonile, piltidele, videotele. Suur kogus infot ja põnevad pildid, lisaks veel ühismeedias kogetav tähelepanu, need võivad vabalt olla substants, mis paneb ikka ja jälle nutitelefoni haarama. Need äratavad ajus motivatsioonikeskuse, mis töötab eelkõige dopamiinil. Dopamiin on aine, mida ajus juurde tekib, kui kogetakse midagi meeldivat ja rahuldust pakkuvat.

Üks dopamiini toimetest sunnib meid meeldivana tundunud tegevust kordama (inimese kui liigi ellujäämise seisukohalt on oluline nii seksimine kui ka söömine, mõlemad soodustavad samuti ajus dopamiini teket). Kui tavapäraste tervislike tegevuste (nagu jalutamine looduses) toimel tekib dopamiini väikeses, kuid piisavalt stimuleerivas koguses, siis sõltuvuse tekkimisel mängib rolli olukord, kus dopamiini tulv ajju mingi aine või tegevuse toimel on palju suurem, mistõttu tahame seda kogeda veel ja veel. See on küll lihtsustav kokkuvõte sõltuvuse tekkimise mehhanismist, aga tähtis on mõelda nii, et ajus on olemas loomulikud mehhanismid selleks, et me rahuldust pakkuvaid tegevusi ikka ja jälle kordaksime. Mõnikord nii palju, et kahjustatud saavad teised vajalikud tegevused.

Kui palju on liiga palju nutitelefoni kasutamist? Nutisõltuvuse kriteeriume ei ole ja ei ole ka ühest teadmist, kui palju on liiga palju. Tähtis kriteerium on see, kui inimene ise märkab, et nutitelefoni kasutamine võtab tema elust liiga palju aega, et kõikjal ja alati kättesaadav olla on väsitav ning et teised vajalikud asjad elus jäävad tegemata. Kui räägime lastest ja noortest, siis kindlasti on ohumärgid ärevus ja meeleolumuutused, kui puudub võimalus nutitelefoni kasutada. Samuti on ohumärk huvi puudumine reaalse suhtluse või õppetöö vastu, aga ka füüsilised kaebused, näiteks pea- ja kaelavalu, peaksid täiskasvanuid tähele­panelikuks tegema.

Muidugi ei tohi unustada, et nutitelefoni kasutamine on kasulik ja mõneti isegi möödapääsmatu tegevus, nagu ka interneti kasutamine. Kui mõtleme sõltuvuse põhjustajatele, nagu alkohol või internetimängud, siis nendeta saab tavaelus suurepäraselt hakkama. Üks võimalus tegevuse kahjulikust mõjust pääseda on sellest lihtsalt loobuda. Nutitelefoni ja interneti kasutamisega on mõnevõrra teistsugused lood: nende kasutamine on eluliselt oluline.

Mida toob kaasa liigne kasutamine?

Teadusuuringutes on nutitelefoni ja interneti liigne kasutamine vaatluse all juba nende käitumiste tekkest alates. Üks uurimissuund on pühendatud arusaamisele, kas ja miks võiks see probleeme valmistada. Näiteks üks teooria, mis seletab nutitelefoni ülemäärase kasutamise võimalikke kahjulikke mõjusid, toob välja, et kui tähtsateks tegevusteks, nagu õppimine, raamatute lugemine, füüsiline aktiivsus jne, kuluv aeg pühendatakse nutitelefonile, jäetakse end ilma võimalusest arendada oma teadmisi, loovust, suhtlemisoskust ja kehalist osavust. Nii mõeldes on lihtne aru saada, et nutitelefoni ülemäärase kasutamine võib tuua ebasoovitavaid tagajärgi.

Teadlased juhivad tähelepanu ka asjaolule, et laste ja noorte laialdasem nutitelefoni kasutamine on toimunud samaaegselt nende vaimse tervise halvenemisega, seega on uuritud, kuivõrd need kaks nähtust on omavahel seotud. Näiteks 2019. aastal avaldati uuring, mis võttis kokku 41 varasema teadusuuringu tulemused.¹ Selle uuringu tegijad leidsid, et nutitelefoni liigne kasutamine on kasvav rahvatervise probleem. Nad järeldasid õpilaste ja üliõpilaste valimitel läbiviidud uuringute põhjal, et kõrgem tulemus problemaatilise nutitelefoni kasutamise skaalal oli seotud suurema riskiga depressiooni, ärevuse, stressi ja kehvema unekvaliteedi tekkimiseks. Siinkohal peab rõhutama, et uuring põhines enamasti läbilõikeuuringutel, mistõttu pole tegelikult võimalik öelda, kumba pidi õieti leitud seos kehtib. Kas need, kel on vaimse tervise probleeme, kasutavad rohkem nutiseadmeid või vastupidi, rohkem seadmeid kasutavad inimesed tunnevad end vaimse tervise mõttes ka halvemini?

Teadusuuringutes on omaette koha leidnud ühismeedia tarbimise uurimine. Ka selles vallas on leitud, et need ühismeedia kasutajad, kes enda sõnul kasutavad seda meediumi rohkem kui teised, on suurema tõenäosusega ka haavatavamad vaimse tervise probleemidest. Ka need uuringud on olnud korrelatiivsed ega lahenda küsimust, kumb on enne, kas vaimse tervise probleem või ülemäärane ühismeedia tarbimine, vaid näitavad neid kahte nähtust seotuna. On ka uuritud, kas mõnel inimesel on ühismeedia ületarbimine lihtsam tekkima kui teistel. Näiteks on leitud, et inimesed, kes kipuvad eri situatsioonides rohkem muretsema (on neurootilisemad), võivad olla just need, kes kasutavad ühismeediat liiga palju. Paraku on neurootilisus ka vaimse tervise häirete riskifaktor, nii et tegu on omamoodi suletud ringiga.

Isiksuse omadusi, nagu neurootilisus, uurivad psühholoogid arvavad, et inimese isiksuse omadused muutuvad elu jooksul vähe. Teisisõnu: inimesel endal on raske muuta seda, kui palju ta eri olukordades muretseb. Küll aga on vähemalt teoreetiliselt inimese enda valik, kui palju ja kas üldse ühismeediat tarbida.

Ülemäärase interneti ja ühismeedia tarbimise riskirühmi on veelgi – noored, kel on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire, või noored, kes on teistest impulsiivsemad, võivad lihtsamini kaotada kontrolli oma käitumise üle ka digimaailmas. Teisalt on psühholoog Pärtel Poopuu oma artiklis välja toonud, et infost küllastunud nutiajastul elamine võib noorte keskendumisraskusi süvendada. ²

Parajusprintsiip

Kogu eelnev jutt ei ole kindlasti mõeldud nuti- ja internetikasutusest tondi maalimiseks. Arusaadavalt on kasulik nii töö, õppimise kui ka vaba aja veetmise mõttes olla erinevate digimaailma pakutavate võimalustega kursis ja neid oma hüvanguks kasutada. Ülemäärase kasutamise väljakujunemisel on suur roll ka nn kasulike tegevuste sagedasel kordamisel ning seeläbi kasutusharjumuse väljakujunemisel. Seega tuleb nutitelefoni kasutamisel püüda leida tasakaalu kasu ja kahju vahel.

Mida see täpsemalt tähendab? Nutitelefonide ja ühismeedia kasutuse ning vaimse ja füüsilise tervise seoste uurimisel on leitud, et kehtib nn Kuldkihara printsiip. Mäletate seda tüdrukut, kes kolmest karust rääkivas muinasjutus maitses putru kolmest kausist? Ei soovinud ta liiga kuuma ega liiga külma putru, vaid valis selle kausi, kus puder oli parasjagu soe. See lähenemine näib kehtivat paljudes valdkondades paljude tegevuste puhul. Näiteks kognitiivses psühholoogias räägitakse ülesannetest, mis on lapse arengule parajad, mitte liiga rasked ega mitte liiga lihtsad. Ka nutitelefoni ja interneti kasutuse puhul võib rääkida parajast kasutusajast. Mitte liiga vähesest ega mitte liiga pikast ajast.

Mõni aasta tagasi näitasime kolleegidega, et õpilased, kes kasutasid 15aastaselt koolipäeva jooksul ja ka pärast koolipäeva kodus internetti keskmiselt, said paremaid õpitulemusi kui need, kes kasutasid internetti väga vähe või ei kasutanud üldse, samuti olid keskmiste kasutajate tulemused paremad kui neil, kes kasutasid internetti liiga palju.³

Kokkuvõttes võib öelda, et kalduvus kasutada oma nutitelefonis (ja muidugi ka teistes seadmetes) internetti liiga palju, on teadlaste jätkuv uurimisobjekt ning kliiniliste psühholoogide mureteema eriti laste ja noorte puhul. Põhjust selleks annavad tähelepanekud laste ja noorte nutitelefoni kasutusaja pikenemisest ning tõsiasi, et nende vaimse tervise halvenemine on toimunud samal ajal. Kui täiskasvanul on mure, et noor inimene ei saa enam oma nutiaja piiramisega hakkama, tasub mõelda, kas saadakse hakkama omal jõul või tuleks otsida abi spetsialistilt. Tähtis on mõista, et nutitelefoniga internetis surfamine on käitumine, mis võib tekitada sõltuvuselaadseid probleeme. Kindlasti on neid lihtsam ennetada kui hiljem tagajärgedega tegeleda.

Nutitelefon on mõnevõrra erinev teistest digivahenditest, kuna see võimaldab väga privaatset kasutamist, sealhulgas ka uneajal või muude tähtsate tegevustega samaaegselt. Eraldi tähelepanu all on ühismeedia üle­määrane kasutamine, mille tingib ühismeedia ülesehitus: üks nende keskkondade arendajate eesmärke ongi, et seal veedetaks võimalikult palju aega. Öeldakse, et aeg on raha. Seda ütlust siinsele teemale kohandades võiks hoopis öelda, et aeg on energia, võimalus tegutseda ja hea enesetunne. Seega on tähtis jälgida, millele oma aega kulutame. Kas need tegevused tagavad meile hea enesetunde ja energia?

Karin Täht on Tartu ülikooli psühhomeetria ja matemaatikahariduse kaasprofessor.

1 Sei Yon Sohn, Philippa Rees, Bethany Wildridge, Nicola J. Kalk, Ben Carter, Prevalence of problematic smartphone usage and associated mental health outcomes amongst children and young people: a systematic review, meta-analysis and GRADE of the evidence. – BMC psychiatry 2019, 19 (1), lk 1–10.

2 Psühholoog Pärtel Poopuu: keskendumisraskused ei ole ainult ATH-le iseloomulik probleem. – Tervisegeenius 29. IX 2023.

3 Dmitri Rozgonjuk, Karin Täht, Kristjan Vassil, Internet use at and outside of school in relation to low-and high-stakes mathematics test scores across 3 years. – International Journal of STEM Education 2021, 8(1), lk 1–14.