Ihamaastikel tihenev udu

Lavastusest „Tramm nimega Iha“ saab osa kooliõpilane, kel see on esmakokkupuude Tennessee Williamsiga, aga alles on ka kõik vihjed sellele, kes tahab nautida kirjaniku kujundiaparatuuri.

KAUR RIISMAA

Ugala teatri „Tramm nimega Iha“, autor Tennessee Williams, tõlkijad Jaak Rähesoo ja Karl Koppelmaa, lavastaja Karl Koppelmaa, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Elari Ennok, valguskujundaja Laura Maria Mäits. Mängivad Maarja Mitt-Pichen, Janek Vadi, Marika Palm, Vallo Kirs, Adeele Jaago, Vilma Luik, Oskar Punga, Tarvo Vridolin, Tanel Ingi ja Theodor Tabor. Esietendus 16. IX Ugala teatri suures saalis.

Mulle on „Tramm nimega Iha“ olnud nullpunkt, mille juurde omaenda kirjanduslikes otsingutes ikka ja jälle tagasi tulen. See on näidend omas ajas ja omade reaalidega, mis lähevad tänapäeval – Eestis aastal 2023 – paratamatult kaduma. Mind paelub just see, et Williams pole kirjutanud lihtsalt psühholoogiliselt huvitavat näidendit, vaid see näidend oli omas ajas ka sotsiaalselt kõnekas.

„Trammi nimega Iha“ on püütud tuua tänapäeva või rõhutatud hoopis Stella ja Blanche’i, õdede sidet. Kavalehel kirjutab tõlkija ja lavastaja Karl Koppelmaa: „241. insenerivägi ei käinud Euroopas. [—] Nemad lahinguid ei näinud. Ka Stanley vajab oma ajastu sõjakangelaste hulka kuulumiseks illusiooni. Või siis selleks, et õigustada oma vallutaja mentaliteeti. Kusjuures nii jultunult, et ta valetab oma sõjaväekaaslaste kõrval.“

Traditsioonilist williamsiaanat trotsiv lähenemine on põnev, aga eeldab tegelaste motivatsiooni ja omavaheliste suhete ümberkirjutamist, kuni „Trammist nimega Iha“ midagi järel ei ole. Koppelmaa pole õnneks ümberkirjutamise teed läinud: Stanley valelikkus ei paista kuidagi välja ning tegemist on vägagi traditsioonitruu lavastusega.

Stanley kui üks võimalik inimene. Koppelmaa lavastuse Stanley (Janek Vadi) on jõhker, nagu teda tavaliselt ikka kujutatakse. Pealispinna all vilksatab kalkuleeriv, isegi paranoiline ja samamoodi manipuleeriv tüüp, nagu seda on Blanche (Maarja Mitt-Pichen). Stanleyt pole võimalik mõista, teadmata tema hüpoteetilist ajatausta, mis oli 1947. aasta Elia Kazani lavastuse ajal iseenesestmõistetav.

Stanley kuulub põlvkonda, mida on hakatud tagantjärele kutsuma vägevaks generatsiooniks (greatest generation). Väikesi Stanleysid näeme näiteks George Bellowsi maalidel loikudes mängimas. Nende teismeiga, mil areneb minapilt, kujundas ülemaailmne majanduskriis, mis Ühendriike põhjalikult laastas. Põlvkonna meheea alguse lõikab omakorda katki Teine maailmasõda. Mõned mehed kannatavad sõjast tulles lahingu­neuroosi käes, nagu seda tollal nimetati (tänapäeval posttraumaatiline stressihäire).

Ühel 1945. aasta pressikonverentsil küsiti kindral Eisenhoweri käest, kuidas veterane aidata. Tema vastus on ajale iseloomulik (ja kirjeldab hästi ka Eisenhoweri presidentuuri): „Taeva päralt, ärge hakake neid psühhoanalüüsima. Nad vajavad patsutust seljale ja tahavad kuulda, et on täitsamehed [good fellows]. Käituge nendega nõnda nagu siis, kui nad sõtta läksid.“ Ja just see ei ole enam võimalik, sest noid mehi, toda Stanley Kowalskit ja Harold Mitchelli, pole enam olemas.

Williams ongi lahinguneuroosiga meest teadlikult kujutanud, kasutades käitumuslikuks inspiratsiooniks muude seas oma toonast poiss-sõpra Pancho Gonzalezt, kes sõdis Vaiksel ookeanil. Koppelmaa mainitud 241. lahingu­inseneride rügement tõesti Itaalias sõda ei näinud, aga pole ka põhjust, miks oleks Williams tahtnud just selle detaili puhul eriliselt dokumentaalne olla. Õige rügemendi mainimine oleks tekitanud tahtmatut kõmu (ühtegi Kowalskit polnud kummaski), seejuures eelistab Williams ajaloolise sisu edasiandmiseks kujundit arvudele. Salernos maabus 540. lahinguinseneride rügement ja sealne rannapea, nädal tiheda tule all piiramisrõngas, oli ka Teise maailmasõja konteksti arvestades sant paik, kus viibida. Millegi eest pidi Stanley ju oma rinnatäie ordeneid saama …

Stanley ja Stella. Stanleyt kirjeldatakse kui animaalse jõuga meest. Insenerirügemendi vanemveeblina on ta harjunud probleeme lahendama ja lahendab ka Blanche’ist sugeneva probleemi. „Kas ei olnud me õnnelikud? Kuni tema ennast siia vedas,“ küsib ta Stellalt. Ainus, mida Stanley-sugused sõjast tulnud mehed ei suuda, on ennast armastada. Nõnda ka Stanley – ja see on tema koera kombel öösse ulgumise sisu: kõige muuga saab ta ise hakkama, aga armastuseks on tal vaja teist inimest, oma musurullikest, oma Stellat.

Stellata vajub Stanley eksistentsi pimedusse, milles pole mõtet ega jumalat. Minu meelest oleks võinud trepi­stseenis näitlejad endale rohkem aega võtta, sest siin avaldub päriselt Stella võim oma mehe üle. Marika Palm on Stellana vastavalt stseenile ihar või külm ning vaheldab neid äärmusi pingutamata, aga Stella ja Stanley hierarhiaskeem Ugala teatri lavastuses minu meelest päriselt toimima ei hakka.

Stanley ja Mitch. Vadi ja Mitt-Pichen on oma rollis sellised, nagu neid on alailma kujutatud, ning Koppelmaa pole tahtnud traditsioone murdma hakata, võib-olla ainult võimendanud Blanche’i tehislikkust ja vähendanud Stanley jõhkrust. Oskar Punga Mitch on lavastuse vist õnnestunuim osatäitmine, talle on jäetud ka rohkem vabadust. Armees oli ta allunud Kowalskile, oli võib-olla reamees, aga lahingukaasluseta kaotab Mitchi ja Stanley suhe loogika.

Miks Stanley otse mõnitab Mitchi, aga päästab ta ikkagi valeliku ja manipuleeriva naise käest? Sest kedagi ei jäeta maha, ükskõik kui loll ja eksinud sõdur on. See, et sõjaväe hierarhia on kandunud tsiviilellu, on Mitchi traagika. Õigupoolest teeb Stanley temaga sama, mida tegid Belle Rêve’i vanaeided Blanche’iga: ta surub peale oma eluviisi, kuni inimese minast pole raasugi järel. Punga mängib mõnuga ohmut Mitchi, ta äratab sümpaatiat. Lõpupilt Blanche’i äraviimisega pole mõjus mitte niivõrd Mitt-Picheni, Vadi ja Palmi mängu, vaid tõeliselt löödud Punga ja Tanel Ingi kehastatud väljapeetud arsti kontrasti tõttu.

Tänapäeval peame Stanley mõistmiseks appi võtma põlvkonna sotsioloogilise portree, aga 1947. aastal tundis Ameerikas igaüks mõnda Stanleyt. See oli tollasele publikule läbitunnetatud teema, mida praegu teadmiste najal päriselt konstrueerida pole võimalik. Janek Vadi ei suru oma Stanleyga meile mingisugust tõlgendusviisi peale, ta on Williamsi kirjutatud tegelase mudel.

Blanche ja Mitt-Pichen. Maarja Mitt-Pichen on Blanche’ina tehislik, nukulik. Mitt-Pichen ei ürita rõhutatult lõuna aktsendiga rääkida, mulle on jäänud mulje, et ta kõnelebki nõnda: kohati hästi artikuleeritult pehmeks või hellaks muutuvate lõpusilpidega. Tema tehislikkus loob nagu maski tegelase näo ette, tragöödiamaski, mis sobib Blanche’i kujuga kokku.

Esimeses vaatuses tundub ta isegi ebainimlikuna ja tekib kahtlus, kas kümnendas pildis on sellest maskist kuhugi areneda. Hull pilk Mitt-Picheni silmades, kui nad Stanleyga kahekesi on, võtab aga südame alt külmaks küll. Blanche’i kirjelduses on näidendis väike paradoks: „ta meenutab ööliblikat“. Erinevalt ööliblikast, kes lendab kumava pirni suunas, hoidub Blanche lambivalgusest ning eelistab hämarust, kuuvalgust. Mitt-Picheni mäng toetab kõiki konflikte ja paradokse, mis Blanche’is leiduvad, ning mõningaidki, mida ei leidu.

Mitt-Picheni maskimäng rõhutab ka üht Williamsi nüanssi, millest vahel mööda vaadatakse. Näidendis kuuleb ainult Blanche oma peas polkat mängimas ja seejärel püstolilasku, „mille järel alati muusika lõppeb“. Aga kuidas võime siis teada, et me näeme näiteks Stanleyt nii, nagu mees on, ja mitte sellisena, nagu ta on Blanche’i peas? Võib-olla Blanche tahabki teda loomana näha? Kui Williams nimetab „Klaasist loomaaeda“ mälestusnäidendiks, siis „Trammi nimega Iha“ võiks nimetada olevikunäidendiks. Mitt-Pichen poetab oma maski tagant mineviku varje, aga see juhtub rangelt siin ja praegu.

Blanche kui üks võimalik inimene. Williamsi detailikene, mis Blanche’i tausta hästi kirjeldab, on Belle Rêve’i nimi. Prantsuskeelses Ameerika lõunas ei paneks ükski haritud inimene oma majale või istandusele sellist nime. „Le rêve“ on meessoost sõna ja keelele on loomulik „beau rêve“. On võimalik mõtelda, et DuBois’d ei ole n-ö Ameerika aristokraatia, omas ajas ja kontekstis old money, vaid kunagised tõusikud, kes istandusest leitud rikkuse mõne inimpõlve jooksul maha on mänginud. Teisalt kirjeldab niisugune nimekuju ka DuBois’de allakäiku: hiilgusest pole enam õiget nimegi alles. Ka see on niisugune nüanss, mis küll Williamsi tekstis lugemisel kohe silma torkab, aga laval see vaevalt toimima hakkab, vähemalt mitte praegu ja Eestis.

Blanche võiks ligineda juba 40-le, seega on ta sündinud millalgi enne Esimest maailmasõda (Mitt-Pichen on sündinud 1983). Ameerika lõuna kaotab kodusõja ajal (1861–1865) oma tasuta tööjõu ning hakkab vaikselt alla käima. Suures osas läks lõunast mööda Ameerika industrialiseerimine, nn kullatud ajastu (Gilded age, ca 1870–1900), mil lääne- ja idarannikul hakkas mühinal arenema terase-, raudtee- ja naftatööstus.

Blanche’i kirjeldatakse sageli kui „endist lõuna kenakest“, kõige tuntum selline southern belle on ilmselt Scarlett O’Hara. Plantaatoritütar, lillelise krinoliinkleidiga, kaunis ja hele, alati päikese­varjuga (päevitus tähendas füüsilist tööd, mida selline naine ei teinud), keerles southern belle debütantide ballidel ning võrgutas omal kelmikal moel teiste plantaatorite rikkaid poegi. Blanche’i nostalgia on seepärast pigem nostalgia nostalgia. Ta on üles kasvanud lugudega endisest maailmast: „Ma elasin majas, kus vanad surevad naised muudkui meenutasid oma surnud mehi …“ ütleb Blanche endamisi üheksandas pildis.

Blanche’i saatuse võti on selles, et ta jäi lõunasse maha. Pärast kodusõda püüdsid rikkad lõuna pered ümber asuda New Yorki. DuBois’de rikkus on ära sulanud ning selles uues, külmas ja mehaanilises, rahakeskses Ameerikas pole temataolisel lillekesel enam kohta. Võib ette kujutada Blanche’i lapsepõlve, kui teda kasvatati ikka vanade traditsioonide vaimus ning loeti karmilt sõnu peale, mismoodi peab hea tüdruk käituma.

See kasvatus kumab läbi Blanche’i karjäärivalikus: 1920. ja 1930. aastatel oleks naine võinud töötada sekretäri, halastajaõe, raamatupidajana vmt, aga Blanche valib õpetajakutse, mida endistel aegadel peeti ausa naise enam-vähem ainukeseks mõeldavaks tööks. Blanche ei oskagi näha õpetajakutsele alternatiivi peale Flamingo hotelli. Blanche’i kasvatasid surevad naised, Stanleyt surevad mehed, ning mõlemad ehitavad oma trauma ümber illusioonidest müüri. Blanche koketeerib ja võrgutab, Stanley teeb omal mehelikul moel sama: patsutab tagumikke, joob ja taob kaarte.

Blanche ja Laurel. Kiusatus oleks pidada Blanche’i sünnilinna Laurelit uniseks Mississippi kolkaks. Tegelikult on konflikt uue ja vana Ameerika vahel kohal juba Laureli enda nimes. Alates linna asutamisest 1882 oli sellest Laurelist saanud paarikümne aastaga Ameerika puidutööstuse süda ja hing. Williams jätab meile vihjeid laulusõnade, kirjanike nimede jmt näol ning Laurel pole erand: Williamsi publikule oli see linn sama tähenduslik, nagu meile Räpina paberivabrik.

Laurel hakkab kullatud ajastul kiiresti arenema. Selles uues linnas ei ole vanadel perekondadel enam isegi sümbolväärtust, ilma teevad töösturid Gardiner ja Eastman. Sel ajal sünnib ka uus Ameerika naine. Catherine Gardiner on ettevõtlik, palju reisinud naine, kes võtab aktiivselt osa linna igapäevasest elust ja kujundab Laureli sõna tõsises mõttes New Yorgi eeskujul: siingi on peatänav Viies avenüü, kus elavad kõige olulisemad perekonnad. Kontrast Blanche DuBois’ ja Catherine Gardineri vahel ei saaks olla teravam.

1930. aastate majanduskriisi ajal Laureli puidutööstus kuhtub ning hullemast päästab nafta leidmine maa­ilmasõja algul. Shep Huntleigh võibki olla üks selliseid värskeid Laureli naftamiljonäre. Tänapäeval koosneb Laureli südalinn naftapuuraukudest ja asfaldiplatsidest kaubamaja ümber Saekaatri väljakul.

Uus ja vana Ugala lavastuses. Igaühel on võimalus kõvasti tööd tehes miljonäriks saada – selle kullatud ajastu petliku unelma järele on rännanud Esimese maailmasõja aegsest Euroopast Stanley vanemad. Unelma all varjab end äärmine sotsiaalne ebavõrdsus, varjatud ja varjamatu rassism, vaesus ja rumalus. Blanche sõimab Stanleyt poolakaks ja Stanley vastab sellele, et ta on ameeriklane, siin sündinud ja kasvanud. Selles stseenis muutub Blanche’i minevikumaailm otse travestiaks. Varsouviana, mille järgi Blanche ja Allan Grey tantsivad, oli XIX sajandi Ameerikas populaarne viis ja tants, aga ühtlasi tähendab see Varssavi polkat. Lõhe uue ja vana Ameerika, uue ja vana ameeriklase vahel on näidendis sõna otseses mõttes ookeanilaiune.

Ajalootaustata on „Tramm nimega Iha“ suhteliselt banaalne lugu, mille lavaedu toitub Blanche’i eksalteeritusest ja Stanley loomalikkusest. Karl Koppelmaa lavastuse tugevus seisneb selles, et ta jutustab loo hästi ära, püüdmata sellele pookida mingisuguseid uusi motivatsioone või süžeeliine. Lavastusest saab osa kooliõpilane, kel see on esimene kokkupuude Tennessee William­siga, aga alles on ka kõik vihjed sellele, kes tahab nautida kirjaniku kujundi­aparatuuri. Midagi pole parata: udu on hakanud laskuma Iha maastikule ja tiheneb iga aastaga, mis eraldab vaatajat näidendi sünnihetkest.