Ruumidiplomaatia ja fassaaditagune elu

Mis jääb „Ruumidiplomaatia“ näitusel eksponeeritud esinduslike fassaadide taha, kuhu näitus meid juhib? Mis on eestlus nii pidu- kui argipäeva mõistes ja kuidas me seda tõlgendame?

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

Näitus „Ruumidiplomaatia. Eesti välisesinduste interjöörid“ kuni 15. X arhitektuurimuuseumis. Kuraator Karin Paulus, kujundaja Mari Kurismaa, graafiline disainer Mari Kaljuste.

Pärast Eesti taasiseseisvumist küdes ühiskonnas ja diplomaatilistes ringkondades idee võtta tagasi endised saatkonnahooned ja taastada nendes vana vaim. Tallinna vana- ja südalinnas paiknevad diplomaatilised esindused tänini suurejoonelistes hoonetes ning ahvatlevad läbi ukseprao sisse kiikama. Elust Toompeal kahe maailmasõja vahel on loonud hubase pildi rootslane Carl Mothander raamatus „Parunid, eestlased ja enamlased“. Ta kirjeldab, kuidas soojadel augustiöödel viidi korvmööbel Kiriku platsile, et seal suurte pärnade all kuupaistet ja vaikust nautida. Toompea kõige uhkemal majal lehvib Soome lipp. Soomlased ostsid saatkonnahooneks Kohtu tänava endise aadlipalee president Konstantin Pätsilt. Põhjanaabrid taasavasid arhitektide Käpy ja Simo Paavilaineni meisterlikult restaureeritud klassikalise interjööri, kuid peamiselt moodsa disainiga saatkonna 1996. aastal. Sealt ei puudu ka Eliel Saarineni mööbel. Toona tekitasid furoori disainer Brita Flanderi moodsad valgustid ajaloolises interjööris. Ta oli mässinud klassikalised kroonlühtrid elegantsetesse valendavatesse n-ö padjapüüridesse. See iseloomustas vana ja uue kokkupuudet. Kui saadik vahetus, vahetati välja ka elegantne, kuid pretensioonikas valguslahendus, tagasi toodi Soome evakueeritud kroonlühtrid.

Paar aastat hiljem kavandasid arhitektuuribürood Kersten + Martinoff ning Künnapu & Padrik Toom-Kuninga tänavale klaaskatuse ja puitfassaadiga Saksa saatkonna. Sakslaste tammised avatäited ja põrandad ning kollaka peitsi alt läbikumavad männisüüga aknapõsed nüüdisaegsetes kantseleiruumides on mällu sööbinud kui harmoonilise terviku musternäide. Taanlased ehitasid moodsa saatkonnahoone Wismari tänavale riigikoguhoone, Pika Hermanni ja Nevski katedraali vahetusse lähedusse. Kui pärast selle valmimist külastasime maja disainerite liidu liikmetega, tähendas Taani arhitektide Bøje Lundgaardi ja Lene Tranbergi looming meile absoluutset tipptaset, väikest Taanit Hirvepargis.

Varajasest noorusest meenuvad mõnevõrra pingelised külaskäigud Peterburi USA saatkonna viisaosakonda, Tallinna Soome konsulaati, Turu Nõukogude konsulaati. Need on unenäolised meenutused ülikontrollitud ruumidest – pikkadest sabadest, ruudulisse kaustikusse kirja pandud elavast viisajärjekorrast –, kus õhk oli kahtlustest tiine ja füüsilise ruumi märkamiseks tähelepanu ei jagunud.

Nüüdisaegse poliitilise ruumi loomise kogemus tekkis 2017. aastal Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ruumide kujundamisel Tallinnas ja Brüsselis. Üks humoorikas seik meenub Brüsselist: Euroopa maja läbirääkimiste toa ehteks olid Lutheri vabriku painutatud mustrilise vineerpõhjaga toolid ja arhitektuuriraamatud, kuid lisaks markeerisime seintel eestipärasust vanasõnadega. Näiteks: rääkimine hõbe, vaikimine kuld või julge hundi rind on rasvane. Saadiku palvel tuli need siiski eemaldada, sest diplomaatilisel pinnal pole sedasorti otsesõnu ütlemised kombekad. Konteksti tundlikkus tuli taas esile, kui eksponeerisime arhitektist fotograafi Arne Maasiku mustvalgeid „Pusa“ seeria fotosid kodumaisest võsast. Selgus, et eurooplane võõristab tihedat metsamaastikku, seeni ja söödavaid taimi ei korja, sest need teadmised ei ole enam kultuuri osa.

Kõik need mälupildid jooksid filmilindina mu silme eest läbi „Ruumidiplomaatia“ näitusel, kus avaneb ajalooliste materjalide põhjal ülevaade Eesti saatkondadest ja konsulaatidest enne Teist maailmasõda ja põgusalt ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Nii taasiseseisvumise algusaegade kui ka verivärskelt valminud saatkondade esinduslikud ruumilahendused on eksponeeritud peaasjalikult läbi sisearhitekti pilgu, mille saab lühidalt kokku võtta möödunud sajandi modernisti Charlotte Perriandi ütlusega: „Ma ei kujunda kunagi mööblit, pigem arhitektuurilist mahtu täpse vajaduse järgi, võtan arvesse ruumi harmooniat ja tervikut. Ma ei ole disainer, olen arhitekt.“

Näituse kuraator on eesti sisearhitektuuri mõtestaja Karin Paulus. Näitusel on nauditav uurida kavandeid ja materjalinäidiseid meisterlikest villavaipadest vanameistritelt Peeter Kuutmalt ja Anu Raualt (Aivi Valliste teostuses), nii ka noorematelt kunstnikelt. Samuti Portugali portselanist vapiserviisi, Peeter Lauritsa Ackermanni altarifiguuride röntgenülesvõtetega lambivarje, Siim Karro seenemütseelist tumbasid. Need on asetatud kõrvuti suursaadik Ernst Jaaksoni kirjutuslauaga, mis asus New Yorgis Rockefelleri keskuses. Sedasorti füüsilised esemed annavad fotodele väga palju juurde.

Igal välisesindusel on oma lugu ja kontekst. Haaravalt annavad seda edasi Antti ja Ave Häkli filmid Moskva saatkonnast, ka varasemad diplomaatidega filmiklipid aitavad ajastuga suhestuda. Konteksti lisab moskvalanna, noor arhitekt Olga, kes räägib doominomängust ja arbuusi söömisest linna suletud hoovides. Pildi ühiskonnast ja nõukogudeaegsest eluolust loovad David Vseviov ja Neeme Raud. Nüansse lisavad Tretjakovi galerii noore kuraatori Sergei Fovanovi ja Vilen Künnapu meenutused Eesti NSV ministrite nõukogu Sahara-kollase eklektilise linnavilla juurdeehitisest Moskvas (1982).

Viivi Luik keskendub oma poeetilises reisiromaanis „Varjuteater“ Roomale, kuid vilksamisi saame lugeda ka elust Berliinis ja Helsingis. Ta kirjutab diplomaatilise töö taustast, Eesti riigist, abikaasa diplomaaditööst ja sellest, kuidas kohad ja inimesed on tihedalt põimunud. Lugeja hoomab ruumi kirjeldustes nüansse, mis loovad õhustiku ja kujundavad inimsuhteid ja mille osakaalu ei maksa diplomaatilistes kõnelustes alahinnata.

Ruumivaldkonnas on nii EXPO kui Veneetsia arhitektuuribiennaal olnud pikka aega paigad, kus saab Eestit näidata, kus keskendutakse eestlusele, püütakse ruumiliselt avada ajalugu, poliitilisi tõmbetuuli, asukohta, kliimat ja aastaaegade vaheldumist.

Kõik see paneb küsima, mis jääb „Ruumidiplomaatia” näitusel eksponeeritud esinduslike fassaadide taha, kuhu näitus meid juhib. Mis on eestlus nii pidu- kui argipäeva mõistes ja kuidas me seda tõlgendame?

Riik on saatkondade ruumi tellijana teinud ära tänuväärse töö. Jään huviga ootama, kuidas kohanevad Eesti esindusruumid kiirete kultuuriliste muutustega tulevikus. Usun, et siinsed mõttekäigud võib kokku võtta Prantsuse arhitekti ja disaineri Charlotte Perriandi sõnadega: „Ma olen õnnelik, et sain töötada sellistes tingimustes koos nii tähelepanuväärsete inimestega.“

---

Kommentaarid

Saatkondade ruumid on valminud peamiselt kutsutud sisearhitektuurivõistluste kaudu, erandid on vaid Pekingi ja Riia saatkonnahooned, millele lahenduse leidmiseks korraldati avalik rahvusvaheline võistlus. Uurisin ruumiloojatelt, kuidas nad konstrueerivad Eesti kuvandit.

Mis tõi teile võistlusel võidu? Milline raamistik seati? Millised arutelud toimusid meeskonnas? Kuidas valmisid visandid ja vormusid lõpuks võidutööks?

Andres Põime, Pekingi saatkonnahoone arhitekt:

2008. aastal toimus rahvusvaheline arhitektuurivõistlus. Ega me ju väga täpselt tea, mis meile võidu tõi. Olin mõned aastad varem käinud Pekingis, näinud oma silmaga sealset ülikiiret arengut ja mõõtkava. Olin külastanud Vilniuses valminud saatkonnahoonet, kuulnud, mis seal väga hästi toimis ja mis mitte nii väga.

Meie saatkonnahoone mastaapi arvestades polnud mõtet vigurdama hakata. Andsime endale aru, et kavandame n-ö tikutopsi kingakarpide vahele. Panime rõhu põhjamaiselt selgele funktsionaalsele kontseptsioonile. Sellest tulenes nii maht kui ka seda toetav materjali-, värvi- ja õuelahendus.

Peking on seismiline piirkond ning sellest lähtuvalt oli paigalvalubetooni kasutamine enam kui loogiline. Betoonitööd olid ehitusel võtmeküsimus. Kultuuriruumis, kus konstruktsioon kaetakse pea alati millegagi, oli äärmiselt keeruline selgitada, et raketisest väljatulev betoon jääbki lõppviimistletud pinnaks.

Ülo–Tarmo Stöör, Riia saatkonnahoone arhitekt:

Enne Riia saatkonna võistlust osalesime Pekingi saatkonna võistlusel, seega oli lähteülesanne tuttav. Korra olime seda juba lahendanud. Krunt ja ehitusala olid täpselt nii suured, et sinna sai teha vaid kompaktse hoone ja tegemist oli n-ö pakkimise ülesandega. Lisaks tuli arvestada Riia vanalinna struktuuriga, kuhu hoone pidi hästi sobituma. Hoone arhitektuuriline mõte oli väga lihtne. Maapinnal pidi hoone fassaad olema kaarjas, katuse servas aga sirge ning järgima ehitusjoont. Esisein ühendas kaare ja sirge. Selle tulemusel tekkis tänavaruumi tagasiaste, laiem koht. Tahaksin seda pidulikult nimetada majaesiseks väljakuks, kuid loomulikult väljak see polnud. Lootsime, et selline avaram ala mõjub pidulikumalt ja tõstab saatkonda esile.

Jan Skolimowski, Helsingi saatkonnahoone arhitekt:

Olin väga põnevil, sest mu vanaema töötas saatkonna algusaastatel sealsamas majas. Teadmine, et nüüd on mul võimalus töötada maja kallal, mille treppidel vanaema pea sada aastat tagasi kõndis, muutis ülesande erakordselt isiklikuks. Lähteülesandes oli ühe lausega kirjeldatud, millega tuleks välja paista ja mis peab kajastuma saatkonna uues ruumikontseptsioonis. Hiljem õnnestus meil veel mõnel kutsutud konkursil osaleda ja see nõue oli alati sama: „Eestis eksisteerivad koos puhas ja puutumata loodus ning maailma kõige digitaalsem ühiskond. See on koht iseseisvalt mõtlevatele inimestele, kus julged mõtted tehakse teoks.“ Juba siis arutleti ühiskonnas metsade lageraiete ning RMK kui riigiettevõtte rolli kohta selles. Kohatu oli rääkida puutumatust loodusest, kui riik ise samal ajal ilma südametunnistuse piinadeta tuhandete hektarite kaupa metsa maha raiub. Pigem tuleks mõelda kahe riigi oma­vaheliste suhete, ajaloo ja inimeste peale. See oleks Soomes asuvale saatkonnale personaalsem lähenemine. Kui mõned asjad tulevad raskelt, siis Helsingi saatkonna puhul ei läinud meil palju aega, et jõuda Eestit ja Soomet ühendavani – mereni. Meri on see, mis meid lahutab ja samal ajal ka ühendab. Meri, mis on meid tuhandeid aastaid toitnud ning võimaldanud kahel riigil ja kultuuril põimuda.

Mari Hunt, Singapuri saatkonnahoone arhitekt:

Arhitetkuuribürool B210 on väga hea kogemus näituste ja sündmusruumide kujundamisega. See oli põhjus, miks saime võimaluse konkursil osaleda: Singapuris ei ole ainult saatkond, vaid ka EASi showroom. Konkursitöö raames kogusime ideid eri valdkondadest ja katsetasime veidi teistmoodi ajurünnakut. Tööpäeva lõpus valmistasime kontoris paella’t, valasime veinid välja ja kutsusime külla just õiged oma ala eksperdid. Eri taustaga inimeste teadmistest oli väga palju abi. Tol õhtusöögil saime tutvustada oma ideed ja seda üheskoos edasi arendada. See on formaat, mida tahaksin kindlasti selliste konkursside puhul veel katsetada.

Mis on saatkonnahoone fassaadi taga sellist, mida lihtsurelik ei näe?

Mia Tamme, Souli saatkonnahoone disainer:

Kuidas tuua ruumi seda rahu, mida annab edasi rändrahnu vahtimine merekaldal? Olen seotud visuaalse kommunikatsiooni valdkonnaga ja rõhusin aruteludel sellele, et ruum peab kandma Eestile loodud brändi identiteeti, mitte ainult eesti kultuuri. Souli saatkonnal pole ainult esinduslik eesmärk, see on üks esimene äridiplomaatia keskus ning kuna neid hakkab üle ilma veel tekkima, on oluline, et neid seoks ühtne kommunikatsioonikeel.

Mari Hunt, Singapuri saatkonnahoone arhitekt:

Soovisime Singapuri tuua võimalikult palju Eesti õhustikku ja disaini. Ärikeskusse sisse astudes tervitavad külalisi Eesti haavapuu koorest valmistatud dekoratiivsed paneelid, mis on metsatööstuse jääk. Need jõudsid Singapuri RMK metsadest – puudelt, mis olid niikuinii raiesse määratud. Koosolekuruum loob erilise efekti männimetsast, kuna seinad ja lagi on kaetud männiokstega, mis toimivad akustiliste paneelidena.

Jan Skolimowski, Helsingi saatkonnahoone arhitekt:

Soklikorrusel, saunaruumide lähedal on maa all allikas, mis on seal alati vaikselt voolanud ja mida sulgeda pole õnnestunud. See jookseb põranda all, graniitkalju massiivi vahel, on nähtav vaid umbes ühe ruutmeetri ulatuses ja siis kaob nägemisulatusest. Varasemalt oli see ruumis lihtsalt üks märg pime koht, nüüd valgustasime allika välja ja panime käidava klaasi selle peale kaitseks. Nii muutsime vee loomulikuks hoone osaks. Allikas on ilmselt seal olnud enne, kui hoone rajati, ja see on tema õigus seal olla.

Kuidas sa kunstnikuna saatkonnahoone tellimustööd täitsid?

Krista Leesi, Pekingi ja Brüsseli saatkonnahoonete tekstiilikunstnik:

Arhitekt pöördus minu poole, et kogu majale tuleb leida üks tunnus, n-ö eestilik kardinadisain. Pakkusin mõned ideekavandid. Välja valiti eestlaste eesnimedega kangas. Eemalt mõjuvad pikad nimede tulbad lihtsalt kui triibud, meenutavad kodumaa kasetüvesid. Lähemalt uurides saab imetleda, kui palju põnevaid nimesid meil on. Nimede read on ka klaasist vaheseintel. Seda kujundust kasutati ulatuslikult.

Brüsselis on vaip, mis valmistati ühe minu varasema kavandi järgi. Vastavalt sisearhitekti ettekujutusele ja suurematele mõõtmetele tuli kavandit veidi kohendada. Seda vaipa olen näinud vaid fotodel.

Mis jäi tegemata ja kripeldab?

Liisa Põime, Pekingi saatkonnahoone sisearhitekt:

Toona polnud nii mastaapseid välis­esindusi veel rajatud. Ametnikel oli seetõttu nii mõnegi materjali ja lahenduse vastu põhjendatud hirm nende praktilisuse ja kestvuse osas. Näiteks õhukesest vineerist ripplaed, mis pidid ajas kõveraks tõmbuma, asendasime komposiitmaterjaliga, mis kindlasti säilitab algse kuju ka aastate pärast.

Mia Tamme, Souli saatkonnahoone disainer:

Saatkondade planeerimisel on alati teatav vastuolu: kultuur sünnib ju keskkonnast endast ning selle teisele poole maailma viimisel on omad head ja vead. Minul jääb selliste projektide puhul nii füüsiliselt kui ka meeleliselt kripeldama kaugus. Keerukas on tabada kohalikku eripära ja tajuda, kuidas kultuurid omavahel mänglevad ning sümbioosis midagi hoopis uut loovad. Ruum kasvab pärast valmimist omasoodu: eestikeelsete tekstide kõrvale ilmub korea kiri ning Eero Jürgensoni toolidele tuuakse Stella Soomlaisi kottide asemele hoopis Korea tippdisainerite käekotid. Mind huvitab just see saatkonna argine muutumine ja kultuuriline segu, mis tekib Eestis loodud ruumis teisel pool maailma. See kripeldab alati, aga kõige positiivsemas mõttes.

Ülo–Tarmo Stöör, Riia saatkonnahoone arhitekt:

Riia saatkonna võistlusest sai alguse ka meie büroo Öö-öö Arhitektid. Hoone jäi ehitamata, aga büroo sünd oli tore. Muidugi on kahju, et maja ei valminud, me ei jõudnud isegi projekteerimiseni. Eks siin oli kõvasti ebaõnne.

Jan Skolimowski, Helsingi saatkonnahoone arhitekt:

Vana hoone, mida on korduvalt ümber ehitatud, peidab endas tohutult üllatusi, mis tabavad loomulikult kõige ootamatumal hetkel. Sellest tulenevalt tuleb ümber projekteerida, kompromisse ja lisakulutusi teha.

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

 

Loe lisaks: „Nälg parema ruumikultuuri järele“, Merle Karro-Kalberg vestleb Karin Paulusega