Uus muusika piiririigis

Tänavuse „Afekti“ jooksul demonstreeris muusika mitmel korral piiririigi keerukust, veelgi enam aga piiriülese dialoogi ja ühtsuse kasulikkust ning tähtsust.

SIMON CUMMINGS

Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 25. X – 1. XI Tallinnas, Tartus ja Narvas (teema „Piiririik“), kunstiline juht Monika Mattiesen.

Võib-olla ei ole kunagi olnud sobivamat aega muusikafestivalile, mille teema on „Piiririik“. Piirid on varasemaga võrreldes rohkem esile kerkinud: neid rünnatakse julmalt, tugevdatakse jõuliselt ja kaitstakse vapralt. Tulemuseks on eraldatuse ja erinevuse tunne, kahtlus ja hirm: oleme üha teadlikumad sellest, mis meid lahutab, selle asemel et keskenduda ühisosale.

Seepärast oli selle aasta festivali „Afekt“ üks huvitavamaid tahke just see, mil määral seal näidati eri muusikaliste häälte ühisosa. Mitu üritust paistsid olevat peaaegu et sihilikult kavandatud nende sarnasuste rõhutamiseks.

Avakontsert, kus esines Uhho ansambel Kiievist, oli selle kohta hea näide. Helena Tulve pani paradigma paika teose „Languse ööl“ aeglase ettevaatliku muusikaga: ärevalt, kuid mitte pelglikult, jõuliselt, isegi plahvatuslikult liikus kogu ansambel ühtsena. Tulve intuitiivne kompositsioonikäsitus peitub sageli tema muusikalises materjalis: rühmana tegutsev ansambel mõtleb koos välja, kuidas edasi liikuda. Pärast valju pudelipuhumise metsikut koori murdis lõpuks läbi laul – moonutatud, kuid ühtne. Maksõm Kolomijetsi teoses „Vinyl Snails“ ehk „Vinüülteod“ oli ansambel sama ühtne. Liikudes ülipehmete, imetillukeste klastrisähvatuste ja jõuliste lainete vahel edasi-tagasi, lubas Kolomijets mängijatele mõningast iseseisvust, kuigi neil oli suundumus ümber asetuda, et moodustada samasuguseid ideid. Nagu Tulvel, oli ka neil lüüriline tundeerksus, kuid see oli kaunis keerukas, kuna muusika peatus ja keerles ümber iseenda, lõpetades potentsiaalselt taas alguspunktis.

Alisa Zaika „he only dreamed of places now …“ ehk „nüüd nägi ta unes veel ainult kaugeid maid …“ näis olevat sama idee teistsugune väljendus, mis jällegi tuleneb värina ja enesekindluse kombinatsioonist. See omakorda viib dekoratiivse, mõneti staatilise muusikani, mis on täis elegantsi ja tarvilikkustunnet. Jānis Petraškevičsi teos „Kārtības rituāli“ ehk „Korra rituaalid“ eristus teistest veidi teistsuguse tooni ja karakteriga. Muusika käis tsükliliselt ringi, otsekui läbides ikka ja jälle vähendatult sama arenguprotsessi ettevaatlikkusest kirglikkuseni, kuigi nõnda, et publik ei osanud kunagi saabuvat ette näha.

Ja siis tuli Gérard Grisey, kelle eepilises teoses „Vortex temporum“ ehk „Aja keeris“ on võetud ühtsuse idee ja lõhutud see väga energilisteks tegevuskildudeks. Uhho reageeris toretsevalt, nautides ilmselgelt teose äärmuslikke ümberlülitusi akrobaatika, reipuse, kiirete ja raevukate krahhide ning (skaala teises otsas) sünge, tumedama muusika vahel. Kuid isegi siin oli aru saada, et tegemist on ühise muusikalise narratiivi nimel töötava grupiga.

ERSO kontsert, mis anti dirigendi ja pianisti Michael Wendebergiga, näitas teistsugust käitumuslikku sarnasust, mis väljendus erinevates tekstuurides. Kaija Saariaho tekstuur teoses „Ciel d’hiver“ ehk „Talvine taevas“ on polariseeritud: kõrge meloodiline idee antakse ühelt instrumendilt teisele edasi sügavas hõljuvas valguse ja sädeluse atmosfääris ning muutub ekstaatiliseks. Jānis Petraškevičs on teoses „Dead Wind“ ehk „Vastutuul“ läinud vastupidises suunas, luues – publiku ootusi trotsides – märkimisväärse tihedusega tekstuuri, mis jääb pinge ja selguse vahele. Helena Tulve „Südamaas“ on sooloklaver orkestrisse sulandatud, vältides virtuoossust lõdisema ajava põnevuse ja – erinevalt Petraškevičsist – õhulise tekstuuri kasuks. György Ligeti „Lontano“ ehk „Kauge“ puhul muutus tekstuur keskendatud, säravaks valguseks. Isegi edasi arenedes, jooned määrdumas tohutuks kiirgavaks häguks, oli see justkui sama algse valguse jätk, mis kadus lõpuks vibratsioonina ja hääbus õhus.

Erand oli Galina Ustvolskaja kolmas sümfoonia, mis esitati ülevoolava intensiivsusega koos näitleja Lembit Petersoniga. Tekstuuri asendas mahajäetud, lõhatud maastik, mille purustatud, rikutud vundamenti olid söövitatud ahastus ja ebakõlad. Eriti tugev oli ERSO vaskpillisektsioon, mille kõlas oli vaevu talitsetud vaenulikkus, millele vastasid kriipivad, sihitud puupuhkpillid ja taguvad trummid. Keset seda halastamatut ruumi näis Peterson peaaegu absurdselt paatoslik, suuteline sellise monumentaalse vastuseisu ees vaid aususeks. Siin avaldus jõhkra selgusega piiririik, Taaveti ja Koljati lugu – üks mees, kes astub vaikselt ja lõplikult vastu võimalikule maailmalõpule. Sümfoonia lõpptulemus vihjas võimatule: et mõõtmatust agressioonist oli hakatud võitu saama. Inimesed kipuvad Ustvolskaja muusikat kirjeldama range ja keelavana, kuid siin see oli – suhestus kunagise ja praeguse konfliktiga ning pakkus käegakatsutava lootuse allika.

Piir on segaduse, ebakindluse ja sageli ka ohu koht ning sellised kontserdid, kus paljud teosed on üksteisega väga sarnased, kuid üks või kaks märkimisväärselt erinevad, tõstatavad sellega seoses küsimusi. Kas sarnasus on ligitõmbav, sest osutab solidaarsusele? Või on teistsugune hääl – võiksime seda nimetada piiririigi hääleks – mõjuvam, sest see ütleb midagi ainulaadset ja elutähtsat, mida teised ei ütle, ei oska või ei taha öelda?

Taavi Orro ja Robert Fleitzi muidu võrdlemisi pettumust valmistaval kontserdil oli Minna Leinonen seda laadi jaotuse köitvalt ja lõbusalt kokku võtnud teoses „Pheme“ B-klarnetile ja helisalvestisele. Toretsevad vokaalsed tiksud ja müra olid elektroonikaga võimendatud (või sellest inspireeritud), moodustades nii lähedase duo, et oleksime nagu kuulanud sama asja kaht paralleelset tõlgendust. Kõige köitvam oli see, kuidas Leinonen pani need hiljem lahknema, säilitades ometi sarnasuse ja erinevuse helipühitsuses selle tiheda seose. „Afekti“ kunstiline juht Monika Mattiesen oli tabanud võrreldava duaalsuse oma uues teoses „Pesas“, mille tõid esiettekandele viiuldaja Sarah Saviet ja pianist Joe Houston. Pesa idee osutab turvalisusele, kuid ometi oli tunne, nagu sukelduksime ähvardavasse, üleajavasse keskkonda. See leidis vaste järgnenud rahulikus puhkuses, pärast mida tuli näiliselt üha järsem tõus, mis lõppes stratosfääriliselt kõrgel.

Veel üks ainulaadne, üks Eesti järje­kindlalt radikaalsemaid hääli kõlas ansambli U: 20. aastapäeva kontserdil. Tatjana Kozlova-Johannes näib oma uues, esiettekande saanud teoses „Ainult õhk“ esialgu olevat loobunud tema loomingule omasest pingelisest, avangardsest lüürilisusest. Selle asemel kõlasid tillukesed sädelevad fraasid, justkui tugevalt moondunud ja filtreeritud allikas. Kuid peagi andis endast märku võimas sisemine laul, mis materialiseerus hingestatud vihjetes ja haprates püsivates toonides, mis kanaldusid tarduma paneva joovastuse dekoratiivseks vormiks. Sellele vastas (vastandus?) pikk bassklarnetisoolo, mis oli vilgas, kuid selles kontekstis jahmatavalt pidulik. Võib-olla oli ka siin seesama duaalsus, mis liikus pindmisest ilust sügavama, tumedama ja tungivama hääle poole.

Piir on ka koht, kus tuttavlikkus laguneb ja reaalsus muutub ühendamatute veendumuste keeruliseks sulamiks. See andis endast märku Rootsi-Mihkli kirikus toimunud Harmonic Space Orchestra kontserdil, mille keskmes oli Marc Sabati ja Catherine Lambi muusika. Mulle tundus väga sobilik, et see leidis aset kirikus, sest juba mõnda aega on Lambi ja Sabati looming meenutanud kultuslikku pühendumist alternatiivsetele helikõrgus- ja harmooniakäsitustele. Oleks tore, kui nende loomingu komponeerimiseks ja esitamiseks vajalik märkimisväärne pingutus annaks tulemuseks võimsa ja vahetu muusika, kuid masendav reaalsus on, et see kipub näiliselt meelevaldse katsetamise tõttu jääma energiavaeseks ja sihituks, mille teeb veelgi ärritavamaks pseudosügavmõttelisuse lämmatav umbsus. See muusika ei asu tuttavlikkuse piiril, vaid eksisteerib pigem lootusetult piiratud võimalustega sisemaal – mitte niivõrd piiririigis, kuivõrd uhhuuteaduses (fringe science).

Õnneks oli kontserdil ka sooloklaverile mõeldud muusikat (esitas Thomas Nicholson), mis oma suhtelisele lühidusele vaatamata kõneles tunduvalt suurema vahetuse ja väega. Marc Sabat lunastas end osaliselt oma lühikeses „Nokturnis“, kus lihtne idee keerles eri kiirusega ringi, osutudes kergelt hüpnootiliseks. Kõige väljapaistvamad olid Liisa Hirschi kaks teost. Loos „Page One“ ehk „Lehekülg üks“ on esitatud justkui hetkelisi pilguheite pikematest ideedest, millest igaüks näis olevat teistega seotud ja neist ühtlasi lahutatud, isegi kui need hiljem hakkasid laienema ja kattuma. „Vseva’s Light“ ehk „Vseva valgus“ on sissepoole pööratud: Hirsch on uurinud selgeid arpeggio’sid, milles on midagi otsivat, nagu püüaks muusika rahulikus ilu atmosfääris iseennast leida.

Sarnaselt Kiievi Uhho ansambli ja ERSO esinemistega oli jälle tegu kontserdiga, mida määratles suuresti muusika olemus ja sarnasus. See tõstatas veel ühe sõna „piiririik“ konnotatsiooni: piirid määratlevad kogukonnad ja kultuurid ning siin jäi mulje, et kontserdid on muusikamaailmas nagu riigid pärismaailmas, igaüks oma erisuguse kompositsioonikäsitusega ja suhtumisega heliloomingusse.

Võib-olla kõige veenvam näide selle kohta, millist orientatsioonihäiret võivad piiririigid tekitada, oli Poola ansambli Spółdzielnia Muzyczna kontsert, mis kandis sobivat pealkirja „Identiteedi piirid“. Erinevalt „Afekti“ paljudest teistest kontsertidest ei tundunud siin ükski viiest kavas olnud teosest olevat teiste teostega tugevalt seotud või sarnane. (Kui kontserdid on nagu riigid, siis kas teosed on nagu väike­linnad ja suurlinnad?) Ville Raasakka on teoses „Vanishing Point“ ehk „Koondumispunkt“ uurinud mõtisklevate ja hüperaktiivsete žestide segu. Dobromiła Jaskot on aga teoses „Hagalaz“ liikunud burdoonsest tungivusest läbi eredalt valju sooloklarneti sekventsi tõelise ebakindluseni, jõudes helgesse, kaunisse hõljuva dekooriga ruumi.

Helena Tulve „Rimlands“ ehk „Äärealad“ esitati suurepäraselt, paljastades hämmastavalt selgelt helilooja kiindumuse elust nõretavatesse teks­tuuridesse, millest kerkivad esile tohutult emotsionaalsed lüürilised liinid. Siin kuuldud äärmused olid erakordsed: tohutu dünaamiline ja emotsionaalne ulatus, alates kõige väiksematest, näiliselt arglikest, pooleldi vabandavatest ideedest kuni toore kraami ragiseva ülekoormuseni, sealjuures oli „laul“ muudetud kummaliselt võõraks säravaks hüüuks. Efekt oli nagu eksootilise metslinnu pulmamäng, ülevoolav ja fantastiline.

Kõige hämmastavam oli kava viimane teos, Georges Aperghise „Trio“. Organiseeritud kaskaadid, kärestikud ja ilutulestik tekitasid energia ülekülluse – tulise, mängulise, vallatu ja raju –, kuid andsid peaaegu naeruväärselt ka õrna enesevaatlushetke. Mitte kauaks: ansambel koosnes nagu lõvidest, kes mängisid oma saagiga, lasksid kordamööda lahti, vallandades seejuures (täpsemalt tegi seda klarnetist Tomasz Sowa) kõige kartmatuma fortissimo, mida mu kõrvad on kunagi kuulnud. See muusika ületas igasuguse piiride mõiste, selle maaväline narratiiv, mis oli alati veenev ja sidus, jättis mulje, nagu langetaks läbi paralleelsete muusikaliste multiversumite.

„Afekt 2023“ lõpetati, võttes festivali teemat sõna-sõnalt – reisiga piirilinna Narva. Algul olin üllatunud, et festival ei organiseerinud soovijatele kohalesõitu. Kuid tagantjärele vaadates tõi asjaolu, et olin sunnitud reisi iseseisvalt korraldama – mulle tähendas see Narvas ööbimist, sest hilisõhtul ei saanud kuidagi Tallinna tagasi –, elavalt esile piiride äärmuslikkuse: lihtne on jõuda piiri äärde, kuid kauguse tõttu ei ole sealt mõnikord nii lihtne tagasi tulla.

Sisuliselt oli Monika Mattieseni kontsert – koos Ülo Kriguli ja Sander Saarmetsaga – tagasipöördumine tugevate ühisjoontega teoste juurde. Kuigi kontserdil kõlas kuus teost, tundus kontsert mitmes mõttes nagu üks väga pikk teos, mis läbib eri faase. Mart Siimeri teoses „Pöörlev gloobus“ käitus Mattiesen nagu minstrel, keda on algul kuulda, kuid mitte näha, ning kes lõpuks ilmub mängulisi minimalistlikke fraase esitades lavale. Omaenda teoses „Pesa“ transformeerus Mattiesen šamaanilaadseks tegelaseks, kes sukeldus tabamatutesse hingetõmmetesse, poolkuuldavatesse pahvakutesse ja samamoodi kaduvatesse, keerduvatesse meloodiakujunditesse, mis näisid olevat tehtud aurust. Saarmetsa „Killud“ oli justkui selle jätk, tabamatu ja abstraktne, kuid siiski lüüriline, ning laienes veelgi Kriguli teoses „streeeeeeeeeech“ (kolmandas versioonis, millesse oli kaasatud basskitarr), kus sisemise jõu tunnetus ühtaegu uhkes ja vinges esituses üha kasvas. Kaija Saariaho „NoaNoa“ pöördus tagasi šamanistlikku maailma, mis oli täis ahvatlevaid sosinaid, kuni kontserdi lõpetas Jüri Reinvere „a.e.g.“ – gaasiline, ruumiline epiloog, kus Mattiesen ja kujuteldavate flöötide koor triivisid aeglaselt piiri taha, lõpmatusse.

Teha Venemaa piirile nii lähedal selline ettekanne, mis punub sidusa narratiivi ja markeerib erinevate heliloojate ühiseid muusikalisi tahke, oli tabav ja tähendusrikas. Kui tulla tagasi festivali teema juurde, siis tõstatas see veel ühe küsimuse: kas muusika saab ületada piire ja aidata ühendada seda, mis on lahutatud? Lõppkokkuvõttes saavad muidugi ainult inimesed piire läbipaistvaks ja avatuks teha, selle asemel et püstitada tõrjutuse ja hirmu müüre. Tänavuse „Afekti“ jooksul demonstreeris muusika mitmel korral piiririigi keerukust, veelgi enam aga piiriülese dialoogi ja ühtsuse kasulikkust ning tähtsust.

Tõlkinud Maria Mölder