Suitsu nurk XXIV – Gustav Suitsu „Paysage de la Seine“

JOOSEP SUSI, JOHANNA VAIKSOO

1 Lõikuskuu hommik ja Seine-jõgi.
2 Hüvasti, Rouen, sõtta hüüdvate hüvedega!

3 Aurik F e l i x  Fa u r e ’ i korstna nõgi.

4 Vasakul paplid reas väändunud tüvedega.
5 Kui vaatad, neis dekadentide eelkäijaid näed.
6 Teisel pool seinati kivitahvlimäed.
7 Valged majad ja müürid väätkasvudesse peidetud.

8 Trikoloor üle aedade hingeldav tiib.

9 Seine segane vesi igapäevaselt heidetud.
10 Niit veistega mõtte siit kodumaa luhtadele viib.

Väärt luuletajad ehitavad üles oma hääle, teevad sellega tööd, otsivad ja leiavad varjundeid, viivad isikupärase poeetika täiuse piiri peale välja. Tõelised klassikud kipuvad olema teistsugused. Nemad võivad oma hääle maha keerata veel enne, kui see täiusliku tämbri omandab. Vastuolud on geniaalsete poeetide loomingu pärisosa. Nemad ei mahu ühe kirjutamisviisi või kitsa ilmavaate raamidesse: neid saadab pidev sund muutuda, nad hülgavad omaenda hääle, et otsida midagi hoopis erinevat. Nagu Under. Nagu Kaplinski ja Rummo. Kas või Krull ja Vilu. Aga kohe kindlasti Gustav Suits – poliitiline lüürik.

Suitsu luulelooming pole ülearu mahukas: ta avaldas kõigest neli uudiskogu. Nüüdiskirjakultuuris võib sellist askeetlikkust hakata suisa taga igatsema. Igatahes on laiemas kirjandus- ja kultuuriteadvuses Suitsu luulekogudest kõige jõulisemalt kohal kaks esimest: „Elu tuli“ (1905) ja „Tuulemaa“ (1913). Mart Velsker on valikkogu „Nii tuli õhtu“ (2020) saatesõnas tabavalt väitnud, et „Suitsu esimene kogu sai populaarseks, teine sai mõjukaks.“

Pärast rahvusromantilises tundelaadis tekste sajandivahetusel debüteerib varastes kahekümnendates Suits revolutsiooniaastal siiani vahest ühe kuulsaima luulekoguga eesti kirjandusloos. Tervikuna võrdlemisi ebaühtlane „Elu tuli“ oma noore inimese elujõulise, mässumeelse, ägeda intellektuaali meheliku häälega mõjub tagasivaates maneerlikult, liigdeklaratiivselt. Tõtt-öelda pole teose kunstiline tase just ülearu kõrge, mis ei kahanda aga selle olulisust kirjanduslooliselt: annab „Elu tuli“ ju eredalt edasi ajastu meeleolu, rikastab eesti luule rütmi- ja riimiloomet ning stroofikat.

Mitmekihilisemas „Tuulemaas“ on jõutud noorsoo joovastavast elujaatusest resignatsiooni, jõuliste sümbolite kaudu kõneleb melanhoolne üksiklane. Ta kõneleb armastusest, kõneleb kodumaatusest, aga ennekõike loodusest. Nõnda kinnistub eesti luule põhijooneks sümbolitihe uusromantika. Suitsu teise teose uuenduslikkus ja mõju edasisele luuleloole on tõesti tähelepanuväärne. Nagu seletab Velsker, kujuneb „Tuulemaast“ XX sajandi eesti luulekogu arhetüüp, mis „väärtustas meisterlikkust, esteetilisust, harmoonilisust, sügavust ja personaalsust, samuti raamatu teadlikku komponeeritust ja terviklikkust“.

„Elu tuli“ ja „Tuulemaa“ võivad olla menukid, aga luuletaja Suitsu tippsaavutus on 1922. aastal ilmunud modernistlike suundumustega flirtiv ekspressionismimõjuline „Kõik on kokku unenägu“. Olenemata märgatavatest erisustest, kerkivad esile alusteljed, mis saatsid varasemaidki kogusid, aga saadavad tegelikult kogu Suitsu mõtlemist ja loomingut: ühte põimitakse vasakpoolsus, intellektuaalsus ja intiimsus, eurooplus ja rahvuslus, isiklik ja globaalne. Ja kindlasti ka Suitsu patsifism, mis Hasso Krulli sõnul on „iseloomult antimilitaristlik ja antiimperialistlik“.

Retseptsioonis on Suitsu kolmandat luulekogu õigustatult nimetatud (kriitiliseks) ajaluuleks: see on kirglik ajastu dokument, kus lahutamatult seotud isiklikud sisevõitlused ja avaramad ühiskondlik-poliitilised protsessid, lüüriline laad tõukub pea kõikides tekstides selgelt tuvastatavast faktuaalsest taustsüsteemist, ülima tundlikkusega reageeritakse kõiksugustele välistele muutustele. Siin kõneleb meie oma Brecht, kes Brechtist ehk märksa huvitavamgi. Kui taas Mart Velskrilt laenata, siis „1920. aastate alguseks oli Suits jõudnud niisiis rajada eesti luule uusromantilise traditsiooni ja ühtlasi oli jõudnud ta sellest eemalduda, muutuda silmapaistvamaks erandiks sama traditsiooni taustal“. Veelgi enam, luulekoguga „Kõik on kokku unenägu“ raputab Suits juba mitmendat korda eesti luulet. Pisut liialdades võib ju minna nõndagi kaugele, et näha Suitsu kolmandas kogus luuleuuenduse tõelist keset, sest see vabastab oma eripalgelisuse, kirevuse, variatsioonide ja ebakõladega eesti luule rangetest rütmi- ja keeleahelatest.

Tallinna kirjandustänava festivalil aset leidnud „Ööülikooli“ avalikul salvestusel väitis Märt Väljataga – ja õigesti tegi! –, et „Kõik on kokku unenägu“ on kõige moodsam luulekogu eesti luuleloos, teos, mis paiknenud maailmaluulele kõige lähemal. Enamgi veel, Väljataga arvates võib näiteks kirjanduskriitikute tõsiseltvõetavust hinnata selle põhjal, mida Suitsu loomingust esile tõstetakse. Asjalikud kriitikud – nagu Oras ja Andresen – hindavad kogumikku „Kõik on kokku unenägu“. Ja sellest tulenevalt: ärgem uskugem Semperit ja Kampmaad!

Igatahes on tegu Suitsu kõige komplitseerituma luulekoguga, mis Leili Iheri sõnul „on sündinud läbi sisemiste kannatuste sõja pärast, läbi pöörderõõmu ja tekkinud riigis pettumise. See luulekogu sulab sügavuti oma ajasse, on siiras, emotsionaalne, luuletaja meele ja mõistusega kogetud sündmusterohke raske aja kaja, hoopis tõsisem, süvenenum ja intellektuaalsem autori varasemast loomingust“. Õige jutt puha! Vaevalt leidub meie luuleloos teist sedavõrd teenimatult varju jäänud luulekogu.

„Kõik on kokku unenägu“ koosneb kolmest osast. „Rohtaed“ (1913–1914) keskendub sõjaeelsele idüllile ja sõja­aimusele, „Maailma vari“ (1914–1917) intelligendi heitlustele ja pettumustele ilmasõjas ning sõja eest pagemisele, „Rängast ringist“ (1917–1921) sõja lõpule ja noore riigi esimestele iseseisvusaastatele, mille poliitilised tõmbetuuled valmistavad omakorda pettumust. Teos on poliitiliselt laetud, iseloomulik on dokumentaalne täpsus. Väljataga sõnadega: igavikulisus on siin koos ajakajalisusega.

„Paysage de la Seine“ pärineb luulekogu teisest osast. Juunis 1914 sõidab Suits Prantsusmaale, aga ilmasõja puhkedes on sunnitud naasma Londoni kaudu Soome. „Maailma vari“ kätkeb sõjateemalisi tekste, millest kimbuke ilmus juba 1915. aastal Noor-Eesti V albumis, nagu „Luxembourgi aias“, „Kahekordne sügis“, „Veretav hommik“ ja „Sapine kuu“. Inimese vabadusse, individuaalsusse uskuv kultuurist läbi imbunud Suits ei saanud leppida puhkenud sõja ja ilmasõja alguses vohava vaimustuse, idealismi ning totakate illusioonidega.

Enne vaadeldavasse luuletusse süvenemist tuleks pisut avada ka sellele eelnevaid tekste, sest külgnevussuhted tunduvad siinkohal olulised. „Maailma vari“ algab luuletusega „Krupp“, kus lausuja liigub läbi Saksamaa, saab aru, et valmistutakse innukalt sõjaks. Teda valdab soov sellisest kohast lahkuda: „Meel Pariisi poole mul kippus“. Järgmises luuletuses on lausuja jõudnudki Pariisi. Krestomaatilises luuletuses „Luxembourgi aias“ jalutab lausuja (ilmselt augustikuu neljandal päeval) läbi Luxembourgi aia: käib sõda, ajalehes antakse teada, et Saksa armee on tunginud Prantsusmaale, vaimustusega minnakse kodumaa eest lahingusse, ülistatakse riiki ja sõjaväge. Luulekogu minale on see „meeletu ja traagiline tund“, mil ei ole võimalik enam Pariisi kui kunstimekat ära tunda. Luuletus lõpeb kuulsate värssidega, kus lausuja tõstab silmad taevasse, vaatab pilvi ja näeb neis silmapilguks tõelist kunstide Pariisi. 1922. aastal ilmunud algversioonis on luulekogu teise osa „Maailma vari“ kolmandaks tekstiks „Marseljeesi“ tõlge, hilisemates versioonides on revolutsioonilisest relvile kutsuvast tekstist loobutud.

Mainitud kolme luuletust on Hasso Krull pidanud triptühhoniks, mis „võtab kokku Suitsu sõjaaegsete meeleolude spektri veendunud patsifismist revolutsioonilise paatoseni“. Ta lisab, et neid lugedes „ei jää erilist kahtlust: Euroopa haigus on sõda, ehk täpsemalt – suurriikide imperialistlikud ülevõimu-taotlused“.

„Marseljeesiga“ Krull oma käsitluse Suitsu ilmavaatest lõpetab. Need kolm luuletust on aga vaid teekonna algus. Kui eelmainitud sõjateemalisi tekste luulekogu teisest osast on rohkesti käsitletud, siis Seine’i maastikku pole perioodikas avaldatud, põhjalikumaid käsitlusi ei leidu, ka hilisemad valikkogud on tekstist mööda vaadanud. Võiks isegi öelda, et tegu on luulekogu „Kõik on kokku unenägu“ kõige vähem tähelepanu pälvinud tekstiga. Ometi ilmneb kümnes värsireas suur osa Suitsu toonase luule rõhuasetustest: puhkenud sõda, vasakpoolsus, suhe kultuurilooga, rahvuslikkus ja patsifism. Rütmilisest vabadusest rääkimata. Luuletus on kurvameelne, hämar, mingit optimismi on siit peaaegu võimatu leida. Veel olulisem on aga, et ses tekstis tühistatakse muu hulgas „Marseljeesiga“ esile kerkinud nn revolutsiooniline paatos.

Nagu luulehuvilised ilmsesti teavad, redigeeris Suits oma tekste kirglikult. Oleme siinkohal eelistanud 1954. aastal Rootsis Vaba Eesti kirjastuses ilmunud versiooni, mis peaks kujutama autori viimast tahet. 1922. aastal ilmunud variandis leiame „Lõikusekuu“ pro „Lõikuskuu“, „Seine jõgi“ pro „Seine-jõgi“, „Hüvästi“ pro „Hüvasti“, „igapäevselt“ pro „igapäevaselt“. Kõige olulisemaks erisuseks on aga asjaolu, et algversioonis on värsid grupeerimata, hilisemas ehk vaatlusaluses versioonis on lisatud tühjad read, moodustatud viis (mõnes versioonis neli) stroofi.

Nagu öeldud, luulekogu sõjas pettunud lausuja on jõudnud Saksamaalt Pariisi. Teose ainus prantsuskeelne pealkiri paigutab juba pelgalt keeletasandil lugeja teise kultuuriruumi, eemale: me oleme sattunud teise kultuuri, teise keelekeskkonda. Ühtlasi annab pealkiri aimuse, et õige pea hakatakse visandama maastikuvaadet, ehk midagi impressionistlikku, aga kindlasti pisut võõrapärast (võib siiski oletada, et keskmiselt haritud eestlasele oli sõna „paysage“ toona tuttavam kui nüüd). See on maal Põhja-Prantsusmaal läbi Pariisi ja Roueni jooksva peaaegu 800kilomeetrise Seine’i maastikust, ühe hetke jäädvustus.

Esimeses stroofis määratakse maastikupildi aeg ja ruum: on 1914. aasta augustikuu hommik. Milline on lausuja vaatepunkt – kas ta asub jõe peal või vaatab jõge eemalt, umbes nagu Monet –, pole veel selge. Teises, algriimilises värsis pannakse paika konflikt: sõda on alanud, Rouenis tormatakse joovastunult kodumaa eest lahingusse, sakslased on Pariisile lähenemas. Lausuja on sunnitud põgenema. See on hüvastijätuluuletus, maastik, mida kirjeldatakse, jääb peagi selja taha. See on tüüpiline apo­stroof, lüüriline pöördumine Roueni linna poole.

Kolmanda värsireaga hakkab vargsi saama selgeks, et lausuja paikneb aurikul – muide, kannab see endise Prantsusmaa presidendi nime –, mis on ilmselt sadamast väljumas või juba väljunud. Mööda Seine’i jõge hakkab lausuja liikuma põhja poole, tegu on viimase tagasivaatega olnule, Prantsusmaale, nn kultuurilisele pelgupaigale, mille aura on tuhmunud.

Kui siiani näib vaatepunkt olevat üldine, siis kolmandas stroofis leiab aset nihe: edaspidi vaatame kõike aurikul paikneva lausuja silme läbi. Mõneti paigutub Suitsu luuletus pikka ühissõidukiluule kaanonisse. Ja nagu näiteks Liivi rongisõidu (või ka Luxembourgi aia jalutus­käigu) puhul hakkab mööduv maastik üha selgemalt sulanduma lausuja sisekaemuse ja maailmapildiga. Peatatud ajahetk, nn tiine hetk, avardub, vasak kallas paplite väändunud tüvedega viib ta mõttes minevikku. Neis väändunud paplites on tallel moodne euroopalik kultuur, XIX sajandi poeetika, see, mida Suits ihales. Niisiis on liikumine kahe­tasandiline: füüsiline lahkumine Rouenist ja vaimline lahkumine olevikust. Parem kallas laiutavate hauaplatside ning lehvivate trikolooridega toob lausuja aga kohe tagasi praegusesse, meeletusse sõjaaega.

„Paysage de la Seine“ on maastikupilt Seine’i jõest, aga Suits kirjutab kõigest muust kui jõest. Kui esimeses värsireas antakse teada, et järgnevalt kujutatakse Seine’i ja selle ümbrust, siis viimases stroofis laiendatakse olevikuhetke: konkreetne ajalooline olevik, dokumentaalne taustsüsteem, viiakse kokku alatisega – Seine’i segane vesi annab aimu segastest aegadest. Jõgi ise voolab aga alati, voolab päevast päeva läbi aegade (rida 9), mida luuletuses kirjeldatakse: läbi mineviku, läbi oleviku, läbi tulevikugi. Võib läheneda ka nõnda, et just jõest siin juttu tehaksegi, kuivõrd tegu on seesmiselt segaduses lausuja võrdpildiga: ta peab paratamatult liikuma läbi eri aegruumide, sõltumata sellest, missugused need parasjagu on.

Ning lõpetuseks üks täiesti argine, justkui suvaline pilt niidust veisekarjaga viib lausuja mõtteliselt kodumaale, jällegi eemale siinpraegust. Seesugune on kogu luuletus: lühikese ja konkreetse hetke kirjeldusega viiakse vaade hoopis kaugemale: valitsevale korrale, olnud aegadele, mis nüüd näivad kadumas, ning paigale, kuhu see minek Seine’i jõel paraku ei vii. „Paysage de la Seine“ on luuletus mitmekordsest pagulusest: põgenemine sõja eest, eemalolek kodumaast, hüvastijätt olnud aegadega. See on järjekordne luuletus kodumaatusest, mida kohtab rohkelt juba „Tuulemaas“. Siingi on rahvuslikkus põimunud avarate küsimustega inimkultuuri ja sõja kohta. Nagu kirjutab Krull: „Suitsu natsionalismis oli tubli annus internatsionalismi, mis ei allunud mingitele suurriiklikele taotlustele, vaid oli silmanähtavalt antiimperialistlik, isegi trans­imperialistlik.“

Aga mis saab edasi? Pärast Roueni sadamast lahkumist ootab ees Põhjameri. Juba 1905. aastast peale peamiselt Soomes resideerinud Suits jõuab Londonisse ja sealt tagasi Soome. Teekonna merel avab üks Suitsu tippsaavutusi, vaadeldud luuletusele järgnev lüroeepiline „Koduretk“, kus tormine ja ohtlik teekond põimub jällegi ajaloosündmuste ja -objektide ning isiklike mälupiltidega.

Sõda jätkub. Poliitilise lüürika avaldamise kõrval võitleb Suits aktiivselt ka ajakirjandusveergudel. Pakub mitu korda välja Eesti-Soome uniooni erakordse idee, toetab juba õige varakult rahvusriigi ideed. Pärast iseseisvumist ootab ees järjekordne pettumine, mille avab luulekogu „Kõik on kokku unenägu“ kolmas osa.

Eestisse jõuab Suits 1921. aastal ja keskendub edaspidi kirjandusprofessori tööle. Tema neljas ja viimane uudiskogu „Tuli ja tuul“ ilmub juba paguluses 1950. aastal. Niisiis, kummalisel kombel on Suitsu kõik neli uudiskogu kirjutatud valdavalt välismaal. Seega väide, et luuletaja Suits on sisuliselt väliseesti poeet, polegi nii väär.

Mis aga kindel, Suits on eesti luuleloo kõige poliitilisem lüürik, kelle vaateid ja poeetilist käekirja võib kirjeldada samade sõnadega: reageerib kiiresti muutuvatele oludele, on otsiv ja äkiline, ujub ikka vastuvoolu, on muutlik, paiguti kõhklev, aga alati täis vastuolusid. Nagu luulekogus „Kõik on kokku unenägu“ pole Suitsu vasakpoolsus mingi idealistlik häma, vaid sügavalt läbitunnetatud elufilosoofia.

Elagu vasakpoolsus!

Elagu Gustav Suits!

Autorid tänavad Mart Velskrit oluliste teeotsadeni juhatamise eest!