Sel reedel Sirbis

„Põhjamaade kuninganna“, Andrei Liimets vestleb Trine Dyrholmiga Tristan Priimäe vaade PÖFFile Naised geoloogias ehk Maal, maa all ja merel Laurits Leedjärv, „Saja aasta kalender“ Raili Marling, „Teaduse metodoloogiline jalajälg“ Kristjan Kikerpill, Andra Siibak, „Ennetus sisu jälgimise teel ehk Probleemi vajavad lahendused“ Peet Kask, „Kas astmeline tulumaks on hea või kuri?“ Mati Rahu, „Arengukava tähendus Asutuse käekäigule on tohutu“ Anita Kodanik vedas vestlusringi „Kodus ja võõrsil. KKEK tähtis kunstitöö“ Oliver Issak teemapäevast „teater | kestlikkus“ „Inimene, mitte auto“, Anni Müüripeal vestles Aksel Pardiga Linn ja linnahall mereala visioonis Kärt Käämbre: „Novembri mitmekülgne kontserdiassortii“ Peep Ehasalu, „Finlandiaga pärjatud raamatud poevad naha alla“ Ragne Kõuts-Klemm, „Kuidas säiliks huvi uudiste vastu?“ Esiküljel taani näitleja Trine Dyrholm. Foto Reiko Kolatsk

Põhjamaade kuninganna. Andrei Liimets vestles Trine Dyrholmiga
Trine Dyrholm: „Näitleja peaks võtma vastutuse ja esitama küsimusi. Muidu oleme vastamisi kitsaste käsitlustega, sealhulgas teemal, milline on naine.“
Trine Dyrholm pälvis maailma tähelepanu 1990ndate lõpus Thomas Vinterbergi legendaarses „Perekonnapeos“, kuid on teinud mõned oma säravamad rollid lähiaastatel sellistes filmides nagu „Nico, 1988“ ja „Ärtuemand“. Tihedad on olnud ka taani kuulsaima näitlejatari sidemed Eestiga: siin filmiti nii tema „Erna on sõjas“ kui ka peatselt linastuv „Sünnipäevatüdruk“. Sel aastal juhtis Dyrholm Pimedate Ööde filmifestivali žüriid.

TRISTAN PRIIMÄGI: Maailm ja nii mõnda
27. PÖFFi põhivõistlusprogramm ja kõrvalsektsioonid pakkusid omajagu elamusi, rohkelt mõtteainet, ja vahel ka sidekatkestusi ajuga.
Tänavu toimus PÖFF märkimisväärselt varem kui enne, ja eks need festivali kuupäevad olegi vaikselt ettepoole nihkunud. Mäletan, et algusaegadel sattus mu 11. detsembri sünnipäev PÖFFi sisse, nüüd aga lõppes festival juba novembrikuu keskpaiku. Vastuoluliselt lähevad selle nihkumise tõttu PÖFFi pimedad ööd järjest valgemaks ja ka mõned väliskülalised täheldasid, et nad meie festivali külastuskordadest nii pehmet ilma ei mäletagi.

PEET KASK: Kas astmeline tulumaks on hea või kuri?
Tulude progressiivne maksustamine võimaldab koguda piisavalt maksutulu ning ühtlasi piirata varanduslikku ebavõrdsust.
Kui mõni poliitik sulle seletab, et astmeline tulumaks pole majandusele hea, siis ära teda usu. Sulle vaatab vastu mõtteviis, mis kuulub Reagani ja Thatcheri ajastusse: „Hoia kõrge sissetulekuga inimeste maksukoormust madalal, küll siis nende rikkuse kasv kogu ühiskonnale kasu toob.“ Inglise keeles väljendab seda termin trickle-down (otsetõlkes „alla nirisemine“), aga tänapäeval seda enam tõsises toonis kasutada ei sünni. Statistilised andmed on selle paikapidavuse ümber lükanud. Kusjuures ei Reagan ega Thatcher loobunud progressiivsest (rahvakeeli: astmelisest) tulumaksust, liigutasid ainult maksuprotsente madalamale.

MATI RAHU: Arengukava tähendus Asutuse käekäigule on tohutu
Väärtussõnade „inimlikkus“, „innovatsioon“, „jätkusuutlikkus“, „koostöö“, „lahenduskesksus“, „pädevus“, „pühendumus“, „sõbralikkus“, „traditsioonid“, „turvalisus“, „tõenduspõhisus“ ja „uuendusmeelsus“ seast tuli valid kolm olulisemat.

ANITA KODANIK: Kodus ja võõrsil. KKEK tähtis kunstitöö
Eesti autoreid piiritagustele biennaalidele viivale kaasaegse kunsti keskusele pole oluline ainult eksport, vaid ka see, mis toimub koduriigis kohapeal.
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ehk KKEK on kunstielu korraldav eksperdiinstitutsioon, kes on avalikkusele eeskätt tuntud rahvusvahelise koostöö edendaja ja Veneetsia biennaali Eesti paviljoni korraldajana. Ehkki regulaarset näitusetegevust keskusel ei ole, tegeleb kollektiiv pidevalt mitmel rindel nii kureerimise kui ka muud tüüpi kunstikultuuri sisuloomega, näiteks hiljuti lõppes Islandil biennaal „Sequences“, mis pälvis rohkelt rahvusvahelist kajastust. Aastalõpu tagasivaateid KKEK mitmekesisele tegevusele ja eesoleva (biennaali)aasta uudiseid jagasid Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk, Marika Agu ja Sten Ojavee.

OLIVER ISSAK: Kolleegi õlalepatsutus ja muud abivahendid
Eesti Teatri Agentuuri ning EMTA lavakunstikooli teemapäeval „teater | kestlikkus“ käsitleti vaimset ja materiaalset kestlikkust.
Eesti Teatri Agentuur on pärast heitlikke pandeemia-aastaid tänuväärselt taas sisse seadnud tava korraldada teemapäevi, mis annavad võimaluse keskenduda ühele (aktuaalsele) märksõnale ja avada teatrikunstikeskselt selle tausta. Ent kui varem on teemad puudutanud eelkõige kunstilisi vormivalikuid – „teater | tants“ (2019), „teater | raadio“ (2017) või „teater | tekst“ (2015) –, siis viimased teemapäevad – „teater | ligipääsetavus“ (2023) ja „teater | kestlikkus“ (samuti 2023) – on juhtinud mõtte teatri eetilis-moraalsetele (kunstilistele) valikutele ning üritanud nähtavale tuua kitsaskohti, mis tihti jäävad teatrit tehes tähelepanuta.

Inimene, mitte auto. Anni Müüripeal vestles Aksel Pardiga
20. novembril kiitis Tallinna volikogu heaks jätkusuutliku linnaliikluse kava. Detsembrikuu esimeses Sirbis rääkisid uutest sihtidest abilinnapead Madle Lipus ja Vladimir Svet. Seatud on ambitsioonikad eesmärgid. Esiteks liiklussurmade nullini viimine, teiseks nullheitega ühistransport aastaks 2035 ja ühissõidukite kasutajate arvu suurendamine, kolmandaks investeerimine jalgsi ja jalgrattaga liikumise võimalustesse ning neljandaks suurarenduste mitte lubamina sinna, kus puudub ühissõidukite ühendus. Järgnevalt kommenteerib Tallinna linna uut kava Aksel Part, Praxise mõttekoja analüütik, kes peamiselt tegeleb säästva arengu ja kestlike liikumisviisidega.

KAIDI PÕLDOJA, KEVIN VILLEM, JAAK-ADAM LOOVEER: Linn ja linnahall mereala visioonis
Novembri alguses esitletud Tallinna mereala visioon on tekitanud palju vastakaid arvamusi – hea võimalus algatada avalik arutelu. Siinkohal selgitame visiooni autoritena selle lahenduse tagamaid ja linnaehituslikke põhimõtteid. Arutelu jätkub: tuleb otsustada, millist mereäärt soovime.

KÄRT KÄÄMBRE: Novembri mitmekülgne kontserdiassortii
November on hingedekuu ning tajusin – langedes ühtlasi klišeede küüsi –, et pimedus ja sombused ilmad on juhatanud inimesed sisekaemuse radadele. Kuldsooja sügise ja jõuluootuse vaheline aeg täitus väliselt kireva sagimisega, millesse ära eksides sai meelerahu leidmiseks pöörduda kunsti poole. Alatasa tabasin end mõtlemast, kuis muusika leiab inimesed siis, kui nad seda vajavad. Või hakkab muusika alles siis kõnetama, kui igatsus tähenduse järele nii suur on?

PEEP EHASALU: Finlandiaga pärjatud raamatud poevad naha alla
29. novembril kuulutati Yle otsesaates välja tänavused Finlandia kirjandusauhinna laureaadid kolmes ehk ilukirjanduse, aimekirjanduse ning laste- ja noortekirjanduse kategoorias.

JOHANNA MARIA OJAP, KÄRT PAISTE, TRIINE NIRGI, OIVE TINN: Naised geoloogias ehk Maal, maa all ja merel
Geoloogi ameti juurde kuuluvad välitööd, tihtipeale viivad need asustusest kaugetesse paikadesse, kus töötatakse ekstreemsetes ja füüsiliselt nõudlikes tingimustes. Suurte ekspeditsioonide ajastul XV–XVIII sajandil ja isegi XX sajandi alguses kaasnes nendega hulk tõsiseid ohte.

LAURITS LEEDJÄRV: Saja aasta kalender
Inimesed arvutavad enamasti kümnendsüsteemis. Oleme harjunud pidama kümne astmeid ehk niinimetatud ümmargusi arve – kümme, sada, tuhat, kümme tuhat … – kuidagi eriliselt ilusaks ja tähtsaks. Sada aastat elu on sümboolne tähis, mida paljud ihaldavad, aga milleni jõuavad vähesed. Sada aastat on soliidne iga ka ühe perioodiliselt ilmuva trükise jaoks. Neil päevil jõudis selle tähiseni Tartu Tähetorni kalender, üks eesti (populaar)teaduskirjanduse omanäoline väljaanne.

RAILI MARLING: Teaduse metodoloogiline jalajälg
Teadus ei saa kunagi teadmis- või ressursineutraalseks, kuid prügi tekitamise piiramisele ja inimressursi raiskamisele peab mõtlema oma töö kõigis etappides.
Teaduse ökoloogilise jalajälje puhul peetakse tihti silmas eksperimentaalteadustega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Otsesed ja kaudsed kliimamõjud on aga igasugusel teadustööl. Näiteks käib kõikvõimalike välitöödega kaasas praht, sekkutakse koosluste või kogukondade ellu ja ka ettevaatlikul teadustööl võib olla ettearvamatuid tagajärgi. Kõik teadlased kasutavad IT-teenuseid ning tehisaru laiema kasutusega kaasneb suurem energiavajadus.

KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK: Andmelühiskond. Ennetus sisu jälgimise teel ehk Probleemi vajavad lahendused
„Saaksime teie õpilasi kaitsta. Saaksime teie eest ohtusid tuvastada“ – need on lubadused, mis potsatavad Ameerika Ühendriikide koolidirektorite postkasti iga kord, kui on toimunud järjekordne ohvriterohke koolitulistamine. Ka paljud lapsevanemad on avastanud tehnilised abimehed, mis lubavad sümboolse kuutasu eest lapsed küberohtudest eemal hoida ja kindlustada lapsevanematele südamerahu. Kuivõrd realistlik on aga loota, et südamerahu on võimalik tagada lapse tehnoloogilise jubejälgimise abil?

RAGNE KÕUTS-KLEMM: Kuidas säiliks huvi uudiste vastu?
Uudiste vältimise tõttu väheneb auditooriumi teadlikkus ühiskonnas toimuvast, selle tagajärjel informeeritusest tulenev osalus ja lõpuks saab kannatada ühiskonna sidusus.
Viimastel aastatel on teadlased tulnud lagedale mitme uuringuga, mis osutavad riigiti uudiste vältimise kui nähtuse laienemisele. Põhjusena toovad needsamad uuringud välja, et infost küllastunud keskkond võib mõjuda meediatarbijate vaimsele tervisele halvasti. Uudiste üldine foon on negatiivne ja konfliktne. See rusub, tekitab ärevust ja hirmu. Seetõttu soovitatakse meediatarbijatel väga hoolikalt läbi mõelda, mida jälgitakse, kujundada endale valikuliselt oma kitsas meediamenüü või uudiste jälgimisest üldse loobuda.

Arvustamisel
Roland Barthes’i „Armudiskursuse katkeid“
Vladimir Proppi „Imemuinasjutu morfoloogia“ ja „Imemuinasjutu ajaloolised juured“
Piret Jaaksi „Taeva tütred“
Jorge Luis Borgese „Liivaraamat“
festival „Tallinn feat. Reval“
kontsert sarjast „Meistrid laval“
Füürer Praissi laureaatide Terje Ojaveri ja Billeneeve näitus
Art Allmäe ja Katrin Piile näitus „Origami“
Alice Kase ja Neeme Külma näitus „Midagi on õigemat selles“
Rakvere teatri „Klassis“
Läti teatri esitlusfestival „Skate“

Esiküljel taani näitleja Trine Dyrholm. Foto Reiko Kolatsk