Antropoteoloogia

Vladimir Proppi „Imemuinasjutu morfoloogia“ on kantud Aristotelese, „Imemuinasjutu ajaloolised juured“ aga Platoni vaimust.

ILMAR VENE

Meenutame, et muinasjutte on kogutud kõigest sadakond aastat.

Vladimir Propp

Kaks raamatut, mis sedapuhku tulevad vaatlusele, on kirjutatud folkloristika edendamise sihiga. Sääraselt nimetatud teadus areneb pidevalt, see peaks olema üldiselt tuntud, olgu peale et väga kaua pole uurimistöö jätkunud. Prantslaste sõnaraamat („Le Petit Robert“) annab teada, et „folk-lore“ (’teadus rahvast’) tuli kasutusele alles 1846. aastal ja prantsuse keeles käibivat tähis 1877. aastast peale. Seda rohkem hakkab silma edasise arengu kiirus: saksakeelse „Muinasjutu entsüklopeedia“ viisteist köidet ilmusid ajavahemikus 1977–2015 ja selles esitatakse ca 4000 artiklit, mis pärinevad ca 1000 autorilt, kes on tegutsenud ja tegutsevad kaheksakümnes riigis. Teatmeteos algab Antti Amatus Aarne tegevuse tutvustamisest, Vladimir Proppi esitletakse kümnendas köites.

Proppi kavatsuse kohaselt pidid vaatlusele tulevad teosed moodustama ühtse terviku: esimene, ilmunud 1928. aastal, oli mõeldud ettevalmistuseks, mille kaudu võis lugeja jõuda teise ja tähtsama, kaheksateist aastat hiljem avaldatud osa juurde. Retseptsioon kujunes paraku äraspidiseks: üldine tunnustus sai osaks ainult sissejuhatavale osale. „Imemuinasjutu ajalooliste juurte“ asjus piirdub saksa viki mainimisega, et sel teosel (Saksamaal) edu ei olnud, „kuna tegevusväli [Feld] oli juba ammu muudest, kontraarsetest teooriatest hõivatud.“

Esmasel tutvumisel paneb hinnangute erinevus hämmastama, on ju „Imemuinasjutu morfoloogia“ kõike muud kui põnev lugemisvara: autor tuvastab, et muinaslugude mitmekesisus on taandatav kolmekümne ühele funktsioonile ja seitsmele tegelastüübile. Mõistagi ilmus selline kokkuvõte alles määratu materjali analüüsimise tulemusel ja saavutuse tähendusrikkust tunnustatakse kõige üldisemalt, kuid oleks raske kujutleda huvilist, kes püüab muinasjuttu lugedes tuvastada, kas loetav lugu ikka on ennist toodud kokkuvõttega vastavuses. Ei räägigi sellest, et nii skemaatiline koondesitus ei suuda kajastada kogu mitmekesisust. Vladimir Propp, nagu varasemate klassifikatsioonide koostajadki, on toetunud ennekõike sobivale materjalile; üksikasjust, mis näivad teooria kehtivusele vastu rääkivat, vaadatakse mööda.

Sootuks teistsuguse üldmulje jätavad huvilisele „Imemuinasjutu ajaloolised juured“. Küll seisneb nendegi peasiht üldistamises, aga see on hoopis teistsugust, nii-öelda äraspidist laadi. Rääkida vastandlikkusest saab küll ainult tinglikult. Erinevus seisneb ennekõike selles, et esimese osa puhul püütakse tuvastada tagapõhja, mis avaneb vahetumalt, või siis äraseletavalt: kokkuvõtliku skeemi paikapidavust on tõestatud konkreetsete näidete, see tähendab muinasjuttude najal. Teist raamatut kirjutades oli õpetlane palju pretensioonikam. Siht, nagu osutab juba teose pealkiri, ei seisnenud vähemas kui tungimises tagapõhjani, millest imemuinasjutt kui selline oli arhailises minevikus võrsunud. Kahe teose erinevuse on tõlkija oma järelsõnas kokku võtnud lausega „„Imemuinasjutu ajalooliste juurte“ sidusaineks pole aga enam mitte niiväga tekstuaalne või empiiriline evidents, vaid Proppi enda fenomenoloogiline komparativism“¹.

Lausel on ehk mõistatusliku raamatutarkuse hõngu, kuid väljendab ta just seda, millest oli juttu eespool: „Morfoloogia“ kokkuvõtted on tuletatud konkreetsetest tekstidest, nii-öelda välisest vormist, sellal kui „Juurtes“ esinevad kõik tekstid radade rollis, mille kaudu püütakse jõuda sisulist laadi, kõigest ebamääraselt hoomatavate aluskihtideni.

Nüüd võiks tunda huvi, mispärast hakati välist vormi XIX sajandi teisest poolest peale üha tähtsamaks pidama, kusjuures suhtumise teisenemine andis endast märku kõigis vaimsuse valdkonnis. Varasematest aegadest ometi teame, et lahutamatus ühtsuses, mille sisu ja vorm moodustavad, on esimus ikka vaimsusele, s.t sisule kuulunud; nii käsitleti nähtust juba mõtlemise alg­aegadest peale. Tõsi muidugi, et sõnade tähenduslik ebamäärasus võib kõnealusel juhul arusaamatusi põhjustada. Aristoteles näiteks, kelle meelest andis ainele olemise alles „vorm“, pidas selle tähise all silmas loovat vaimsust, seega siis sisu, olgu peale, et ta seda nimetas „vormiks“. Kõnealuse mõtlemise eripära võiks veel näitlikustada kõrvutus Platoni, Aristotelese õpetajaga. Politoloogiast huvitusid mõlemad, aga kui erinevalt see huvi nende puhul väljendus. Õpilane kollektsioneeris kõikvõimalikke riigielu korraldamise viise, sellal kui õpetaja suunas oma mõttetöö täiusliku riigivormi leiutamisele.

Hakkab erinevus mõtlejate puhul selgesti silma, siis mida rääkida poeetidest? Õhust võetud luuletustest ei hooli ma pisimalgi määral, kuulutas Goethe, soovides niimoodi ütelda, et värsid peavad alati olema vaimsusest võrsunud; juhtus poeedi isiklik elu elamustest parajasti tühi olema, siis ta luulendas mõtteid, näiteks „Veneetsia epigrammides“. Aga selline suhtumine ei saanud püsida igavesti; igatahes tohib väita, et XIX sajandi teisest poolest peale hakatakse vormi osatähtsust, et mitte ütelda esimust, üha tungivamalt toonitama. Théophile Gautier’ „Emailid ja kameed“ tahavad näidata välist ilu ning selle kohta, missugusel määral on sündinud stroofid eelnenud elamustest, saab teha ainult oletusi. Esimus hakkab kõiges kuuluma välisele ja nähtavale, isegi teoloogia, õpetus jumalikust ilmutusest, muutub teaduslikuks. Sellest lähenemisviisist jääb ainult kukesamm praeguse elektroonilise uurimistööni: on selgunud, et pühakirja teksti tegeliku tähenduse mõistmiseni ei vii tõlgendamistöö, vaid sõnade esinemissagedus.

Ennist toodud kõrvalepõike najal saab ehk tõdeda, et Proppi esimene teos on kantud Aristotelese, teine aga Platoni vaimust: „Imemuinasjutu morfoloogiat“ sobib iseloomustama esimeselt filosoofilt pärinev maksiim, mille kohaselt teadus ei tegele üksiknähtuste, vaid üldisustega (isend on surelik, liik aga igavene), sellal kui „Imemuinasjutu ajaloolistes juurtes“ üritab autor tungida vaimsete aluskihtide ehk eidos’teni, kui kasutada platonliku tähist. Paraku nõuab seegi kahestus mööndusi; püüdis ju autor esineda marksistina, kelle silmis pealisehitus pidi tulenema baasist. Või siis Ludwig Büchneri surematut sõnastust parafraseerides: keskkond eritab vaimu nagu maks sappi. Kahjuks saavad seda laadi mõttekäigud lõppeda ainult nõiaringis: et mõista tekste, tuleb tunda neid võrsutanud keskkonda, kuid peamiseks allikaks miljöö tundmaõppimisel osutuvad ikka noodsamad, puudulikult mõistetavad tekstid.

Aga teadus pole mitte ainult väärtustest ülim, vaid ka kõigist töövahendeist vägevaim. Niisiis peavad korraldavale tegevusele alluma kõik valdkonnad, arhailises ühiskonnas loodud tekstid kaasa arvatud. Seda meeles pidades oimame ehk sedagi, mispärast omandas erakordse tähtsuse vorm, see tähendab nähtav välisus: põhjus peaks seisnema selles, et ainult seda saab uurida teaduslikult, kusjuures uuritavuse määr oleneb sellest, mida uuritakse. Teaduslikkuse mõiste annetasid vaimuelule loodusteadused, humanitaarid, kes hakkasid täppisteadustes eeskuju nägema, toimisid ennatlikult – maine reaalsus ja sõnaline näivtõelus on sootuks erinevad asjad. Hõlpus on rääkida (Freudi kombel) „unenägude ja müüdi sugulusest“², aga ühtaegu jääb tõsiasjaks, et keegi ei tea, mida võiks tähendada „unenägu kui selline“ ja „müüt kui selline“, kõnelemata juba „sugulusest“. Ja seepärast tuleks möönda, et ennist toodud lühike tsitaat on küll targa kõlaga, kuid teaduslikkusega siin tegemist ei ole. Enam-vähem seesama peaks käima ka „teadusliku teoloogia“ kohta: arhailisi tekste saab ehk teaduslikule uurimisele mingil määral allutada, kuid jumalikud ilmutused uurija vaateväljale ei kuulu.

Aga sellest, et „suguluse“ tähendus on ebamäärane, ei johtu veel sugugi, et mõiste kasutamisest tuleks loobuda: nii näiteks tohime rahumeeli möönda mütoloogia, religiooni ja folkloori sugulust. Suurema ilmekuse nimel võiks isegi väita, et praegusel folkloristikal on mõningane sarnasus seisundiga, mis kristlikul ajastul sai osaks teoloogiale. Poleks õige võtta ennist toodud väidet naljatusena: erinevus kahe suurnähtuse vahel on ju esmapilgul tõesti väga silmahakkav, kuid kontrast muutub tuhmimaks, kui ollakse tutvunud jumalusi iseloomustavate erinevustega. Kes siis kahtleks, et kristlik Jumal erineb tunduvalt praegustest jumalustest, kelleks on Inimene, Rahvas ja Inimkond?

Just nendest viimastest tulekski alustada, kui tahetakse mõista folkloori ilmumise põhjusi, iseäranis seda, mispärast ilmus suurnähtus nõnda hilja: vaimulooline teisenemine toimus väga pikkamisi ega saanud ametlikku, nii-öelda seadustega tagatud kehtivust. Seda pole ka praegu. Inimsusvastaste kuritegude reaalsust muidugi tunnistatakse, kuid arutleja, kes kuulutab inimsuse jumaluseks, ei suudaks vist isegi muigeid esile kutsuda. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et inimsusest ja rahvast kõrgemaid väärtusi ei tunta; riigi saab ju veelgi kõrgemaks kuulutada, kuid tuleks meeles pidada, et ülima jõu kandjana toimib riigis rahvas. Suverääniks kuulutas rahva Rousseau ja tema ajal pandi alus ka folkloorile, teadusele rahvast. Erandkorras võidi pärimusi väärtustada ka kristlikul ajastul, seda tõendavad „Vanem Edda“ ja Diego di Landa, kuid varasematel aegadel harrastati seda laadi talletamistööd alati möönduste saatel: kristlust levitavad vaimulikud teadsid, et nende tegevuse ülim siht peaks seisnema paganliku mineviku kaotamises.

Alles valgustusajastul saab teoks murrangulist laadi muutus: „looduslaste“ tundmaõppimine, kaugel olemast patt, saab hoogu pidevalt juurde, muutudes ülimalt auväärseks tegevuseks. Uurimisvälja ruumilist avardumist hakkab täiendama tung inimsuse arenguloo sügavustesse: dešifreeritakse mitmed hääbunud keeled, et jõuda arhailiste kirjamälestiste mõistmiseni.

Ennist öeldu osutub piisavaks, kui tahta kaht usundit lahutavad erinevused esitada punkthaaval. Kristliku õpetuse subtiilsed analüütikud teadsid juba viiendal sajandil, et Jumala kohta saab ütelda ainult, mida ta ei ole, tagantjärele hakati seda nimetama „negatiivseks teoloogiaks“. Looja osutub sealpoolseks ülemjõuks, kelle olemuslik erinevus inimestest pole sõnades väljendatav. Inimsuse religiooni puhul midagi säärast ei ole: rahvas ja inimkond märgivad küll antropoteoloogist ülemaid suurusi, kuid olemuslik erinevus puudub, võiks isegi ütelda, et uurija, kes on pühendunud „teadusele rahvast“, uurib iseennast. Veelgi teravamalt hakkab erinevus silma allikate asjus. Usundiloolane lähtub pühadest kirjadest, teadagi suhteliselt kasinaist, ja vähestest äravalitud lihtsurelikest, kelle osatähtsus oli religiooni kujunemisel erakordselt suur. Seevastu inimsuse religioonist huvituja satub vastamisi säärase allikate küllusega, et nende koguhulgast pole võimalik isegi ülevaadet saada, kõnelemata juba nende tundmaõppimisest – „teadus rahvast“ on suurnähtus, millega seostub peaaegu kõik. On veel kolmaski suur erinevus. Religiooni arengu jooksul on sageli kujunenud ametlikud seisukohad, mille kehtivust peavad usklikud tunnistama peaaegu sundkorras, folkloori uurimise käigus ei ole aga seadusandlikke institutsioone kujunenud, äärmisel juhul saaks ehk osutada nende algetele. Ka Vladimir Proppil tuli elada ühiskonnas, kus mõtlemine oli rangelt reglementeeritud, ja nimelt vanameelsuse, s.t platonismi ja kristluse vaimus. Muidugi käibis teadus ka Nõukogude Liidus ülima väärtusena, kuid humanitaarteaduste valdkonnas sai „formalismist“ peagi surmapatt – ja nimelt sellepärast, et ainuõige, arengut suunav õpetus oli üldiselt teada, uurijate siht seisnes selle ainuõigsuse kuulutamises. Tuli ju õpetustes näha pealisehitust, mis oli võrsunud keskkonna baasilt.

„Imemuinasjutu ajalooliste juurte“ põhiline sõnum taandub tõdemusele: kujutluseni, et lihalik inimene võib omandada ebaloomuliku vägevuse (sellel ometi imemuinasjutud rajanevad), viisid arhailises ühiskonnas initsiatsioon ja sealpoolsusega seostuvad uskumused. Võõrastavalt kõlava „initsiatsiooni“ asemel võiks kasutada kodusema hõnguga üldistavat tähist „ümbersünd“, kuna just sellega on igasuguse initsiatsiooni puhul tegemist. Ristimise sakrament (jäägu selle barbaarsed eelkäijad kõrvale!), mis saab osaks tulevasele kristlasele, märgib initsiatsiooni ehk ümbersündi: pärast püha riituse sooritamist on ilmunud uus, teistsugune inimene. „Ristimisel sünnime me ju uuesti veest ja Pühast Vaimust ning seejärel kujuneme kõigepealt justkui eriliseks templiks Jumalale.“³ Selle üle aga, mida kõike võidakse omandada sealpoolsuses, on arutletud aastatuhandeid ja lõpetust ei saa kõnealusele mõttetööle eales tulla. Vladimir Propp kaldus arvama, et looma sisikonnas viibimine tähendas ammuse inimese jaoks sealpoolsuses olemist: „Arvati, et looma kõhus viibinud inimene oli külastanud surnute riiki, teist ilma, ning ta ise mõtles samuti, et oli seal käinud“⁴. Pole vist kahtlust, et „ta ise“ ei saanud (pärast kõhus viibimist) kuidagi niimoodi mõtelda, kuid niisama vähe teame sellest, milleni võis esiajalooline inimene oma kujutlemistes jõuda. Pole siiski usutav, et ta koos Vladimir Proppiga oleks Joona kohta küsinud: „Äkki on ta prohvet just seetõttu, et viibis vaala kõhus?“⁵ See pole kuidagi usutav, kuna kõnealuses raamatus juba esimene salm ütleb: „Ja Jehoova sõna tuli Joonale“; pärast Jehoova sõna tulemist oli Joona muutunud prohvetiks. Õigem oleks vist Ludwig Radermacheri kombel ütelda, et „see motiiv jääb täiesti arusaamatuks“.

Teadagi saaks sääraste osutuste hulka hõlpsalt kasvatada, kuid kaugelt olulisem peaks olema positiivne külg. Tohime rahumeeli väita, et „Imemuinasjutu ajaloolised juured“ esitavad inimkonna kultuuriloo, mis on kirjutatud imemuinasjutu vaatevinklist lähtudes, arhailistest kirjamälestistest alates ja nüüdisaegse etnograafilise andmestikuga lõpetades – miski pole autori vaateväljalt kõrvale jäänud. Kõikvõimaliku materjali küllus mõjub nii lummavalt, et juba ette tohib kindel olla: igale vaimuloost huvitatud lugejale kujuneb teos väga rikastavaks lektüüriks, kui mitte suisa põnevikuks.

1 Vladimir Propp, Imemuinasjutu ajaloolised juured, lk 601.

2 Samas, lk 461.

3 Pierre Abélard ja Héloïse, Isiklikud kirjad. Ladina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kaarina Rein. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 89.

4 Vladimir Propp, Imemuinasjutu ajaloolised juured, lk 309.

5 Samas, lk 304.