Unustada ennast, et saada eneseks

Hästi räägitud lugu on hea sellepärast, et puudutab ka ühe kultuuri sisse jäädes – „Täiuslikud päevad“ on selgelt ja äratuntavalt jaapanlik – ikkagi üldinimlikku.

REIN RAUD

Mängufilm „Täiuslikud päevad“ („Perfect Days“, Saksamaa-Jaapan 2023, 125 min), režissöör Wim Wenders, stsenaristid Wim Wenders ja Takuma Takasaki, operaator Franz Lustig. Osades Koji Yakusho, Tokio Emoto, Arisa Nakano, Aoi Yamada, Yumo Asou jt.

Mõned aastad tagasi võttis sotsiaalse innovatsiooniga tegelev Nippon Foundation ette ambitsioonika projekti, et kujundada 17 avalikku WCd Tōkyō Shibuya ja Ebisu piirkonnas ümber arhitektuuri meistriteosteks¹. Osalema kutsuti mitmeid jaapani tipparhitekte ning väga paljud neist võtsidki mõttest tuld. Tänavu augustis said kõik need käimlad lõpuks valmis ja nende autorite seas leiab selliseid nimesid nagu Tadao Andō, Fumihiko Maki ja Kengo Kuma, kelleta kaasaegset arhitektuuri eriti nagu ette ei kujutagi. Aga krooniks sellele ettevõtmisele on ootamatult saanud hoopis Wim Wendersi film „Täiuslikud päevad“, mis võeti suures osas üles just neis käimlates kõigest 17 päeva jooksul ning on juba (teenitult) pälvinud hulga auhindu ja nominatsioone, sealhulgas Cannes’is parima meesnäitleja preemia peaosatäitjale Kōji Yakushole. Ja see ongi film, mida peab nägema.

„WC on koht, kus kõik on võrdsed,“ on Wim Wenders öelnud põhjenduseks, mis teda „Täiuslikke päevi“ looma ajendas. „Seal ei ole rikkaid ja vaeseid, vanu ja noori, igaüks on osa inimkonnast.“² See suhtumine on märgatavas kontrastis suurema osa filmidega, mille režissöörid on pärit läänest, kuid mis toimuvad Jaapanis, nagu näiteks Sofia Coppola legendaarne „Tõlkes kaduma läinud“³. Peaaegu alati on seal juttu ületamatust kultuuribarjäärist, kõigest sellest, mis meid inimestena lahutab. Ja seda ongi palju, ning piire kombates torkab see alati kõigepealt silma. Aga hästi räägitud lugu ongi hea sellepärast, et puudutab ka ühe kultuuri sisse jäädes ikkagi üldinimlikku, ja kuigi see film on selgelt ja äratuntavalt jaapanlik, saadakse siin sellega suurepäraselt hakkama.

Mingit sündmustest kirendavat lugu ses filmis ju ei ole. Filmi peategelase Hirayama (Koji Yakusho) päevad mööduvad üksteise järel ilma erilise vahelduseta, aga on sellegipoolest täiuslikud, sest ta on selline inimene. Ta peaaegu ei räägigi ning tema tegemised korduvad ikka ja jälle rituaalse täpsuse ja pühendumusega. Värviliste päevadega vahelduvad mustvalged unenäod, mille kaadrid meenutavad Hirayama fotosid puudest ja taevast. Õige pisut pinget lisab tema olemisse vaid suhtlus närvilise töökaaslase Takashiga (Tokio Emoto), kes on tänapäeva ühiskonna väärtused täielikult internaliseerinud ning hindab absoluutselt kõike teiste inimeste juures skaalal ühest kümneni – ning on samal ajal hädas sellega, et ta ise teiste inimeste vastaval skaalal eriti suurelt ei skoori, vähemalt mitte oma arust. Pisikese prao Hirayama rutiini tekitab ka õetütre külaskäik, mis annab meile ühtlasi aimu selle mehe taustast – ning sellest, et tema eluviis on vabatahtlikult valitud.

Ja hind selle valiku eest on kõrge. Juba üsna filmi alguses antakse delikaatselt aimu, et käimlakoristaja amet on midagi, mis asetab inimese „normaalsest“ ühiskonnast väljapoole. „Väljaspoolsus“ on jaapani kultuuris oluline kategooria, sest see määratleb nende inimeste ringi, kelle ees meil ei ole sotsiaalset vastutust. Kui tavaolukorras asetab juba tekkiv silmside kaks inimest omavahel teatavasse suhtesse, mis toob kaasa vastastikuse tunnustuse – on teatavaid etiketireegleid, mida ei tohi rikkuda –, siis väljaspoolsete suhtes need ei kehti. Näiteks võib jaapani metroorongis muidu igati ontliku ametniku väljanägemisega meesterahvas jõuliselt oma nina nokkida, sest ümberringi pole kedagi, kellega teda selline vastastikuse tunnustuse suhe seoks. Ning ka „Täiuslikes päevades“ hoidub naine, kelle eksinud poja Hirayama WC-kabiinist vabastas, talle otsa vaatamast, sest siis tekiks piinlik olukord: tuleks tänulik olla, aga hästi ei saa, sest tänatav on temast nii palju madalamal. Isegi preester, kelle pühamu pargis Hirayama lõunatunnil oma võileiba söömas käib, ebaleb tema pilku kohates. Ühest küljest on küll tegemist teise inimesega, teisest küljest on aga jaapani traditsiooniline maailmavaade shintō väga tundlik saastatuse suhtes – ja see on ometi miskit, millega Hirayama pidevalt kokku puutub. Ainult teised väljaspoolsed, näiteks kodutud, vaimupuudega inimesed ja lapsed, keda hierarhiline ühiskond pole päriselt enda hulka võtnud, tunnistavad üksteist vastastikku ja on sedasi rohkem ka iseenese inimlikkusele avatud.

Võtmetähtsusega selles filmis on mu meelest üks põgus dialoog Hirayama ja tema õetütre vahel, kui Hirayama räägib lõputust hulgast maailmadest, mis on ühelt poolt kõik korraga kohal, aga teiselt poolt ei puutu omavahel kokku. Seda võiks ju võtta nukra sotsiaalse võõrandumise tõdemusena, aga sel mõttel on oma paralleel budistlikus filosoofias ja Ida-Aasia mõtteviisis: tegelikkus ei ole kunagi täielikult kellelegi kättesaadav, sest avaldub alati teatavast perspektiivist ning mis tahes punktist võib temasse siseneda võrdväärselt. Me saame täielikult iseendaks alles iseenda piire ületades. „Uurida õpetust tähendab uurida iseennast,“ on kirjutanud Dōgen (1200–1253). „Uurida iseennast tähendab unustada iseennast. Unustada iseennast tähendab olla tunnistatud musttuhande olemasolu poolt.“⁴ Seesama Dōgen on sõnastanud ka jaapani kultuurile üliolulise viisi mõista vaimset ideaali: ei ole olemas kirgastumist väljaspool praktikat, ning absoluutselt kõike, alates igapäevaelu tühisematestki asjadest, on võimalik teha nii, et see on budistlik praktika.

Just seda Hirayama teebki. Ta ei küüri lugematuid WC-potte laitmatult läikima mitte sellepärast, et on obsessiivne puhtusefriik, vaid sellepärast, et niimoodi ta uurib iseennast ja unustab iseenda ning on tunnistatud musttuhande olemasolu poolt, mille hulka kuuluvad mõistagi nii parkides rohetavad kaunid puud kui ka pisikesed pasatükikesed, mida peab peegliga otsima potikumeruste alt.

Mu meelest on väga sümpaatne, et need budistlikku päritolu, kuid jaapani kultuuris laiemalt juurdunud traditsioonilised arusaamad jõuavad meieni väga delikaatselt, toimuva ja nähtava kaudu, kuigi filmi maailm on seejuures just selline hübriidne ja eklektiline, nagu tänapäeva Jaapan seda on. Hirayama loeb Faulknerit ja kuulab Patti Smithi (ka minu suured lemmikud mõlemad!) ning tema rituaalide juurde kuuluvad nii igapäevane pisikeste puude kastmine kui ka nädalalõpu viskikokteil. Ta elab nagu munk ilma munk olemata, sest, mis seal salata, eks ole ka templitesse jõudnud natuke seda institutsionaalset, kõike ranking-süsteemidesse paigutavat vaadet. Aga see on jälle suhete võrgustikku kuulumise hind.

Lõpetuseks ei saa jätta märkimata, et filmis teevad võluva pisirolli ka mitmed teised jaapani kultuuris tuntud nimed, näiteks butō-tantsu klassik Min Tanaka kodutuna ja enka-laulu superstaar Sayuri Ishikawa baaridaamina. Tema esituses kuuleme sedakorda aga hoopis klassikalist bluusilugu „The House of the Rising Sun“, loomulikult jaapani keeles ja kõlameeles – veel üks näide, et kultuuride piirid ongi mõistvaks ületamiseks.

1 The Tokyo Toilet. https://tokyotoilet.jp/en/; The Tokyo Toilet – Creators discuss their thoughts on each public toilet. The Nippon Foundation. https://www.nippon-foundation.or.jp/en/what/projects/thetokyotoilet/creators-comments

2 „The Tokyo Toilet“ art project with Wim Wenders, Koji Yakusho, Tadao Ando et al. Wim Wenders, 11. V 2022. https://www.wim-wenders.com/the-tokyo-toilet-art-project-with-wim-wenders-koji-yakusho-tadao-ando-et-al/

3 „Lost in Translation“, Sofia Coppola, 2003.

4 Dōgen, Ilmselguse väljakutse. Taishō Daizōkyō, T2582.82.0023c20.