Kaks kohtumist suurel linal

Steffi Pähn: „Kui mul on juba päris mitu eesti filmi, mille ekraanile ilmumist ma päriselt väga ootan, siis see on vist hea märk.“

KONSTANTIN KUNINGAS

Septembris jõudsid kinno pealtnäha erinevad eesti filmid: Rain Rannu „Vaba raha“ ja Triin Ruumeti „Tume paradiis“ – futuroloogia ja nostalgia, meie oma Barbenheimer. Mõlemas mängib Steffi Pähn.

Miski-keegi peab rahva kinno tooma. Augusti lõpus leidis Ameerikas ja septembri alguses Suurbritannias aset ka National Cinema Day ehk odava kino päev – piletite hind lasti alla. Pähn ilmselt judistaks end, kui temale asetataks eesti filmi päästja surve.

Selle intervjuu ilmumise ajal on surve küllap osaliselt juba lahtumas. Gilbert Adair õhkas: kui põnev on lugeda filmivõtetest, oodata rollisooritusi, kunstnikutööd, üldist stiili, tudeerida plakateid, reklaamklippe ja intervjuusid! Siis filmid linastuvad, ilmuvad arvustused (positiivsed või negatiivsed) ja me lähme neid vaatama (või ei lähe). Neist saavad lihtsalt ühed järjekordsed filmid. Linastumine tähendab teatud mõttes filmi pisendamist.

Pähnas sisaldub aga see miski: ühed pääsevad filmi ja teised ei pääse. Võib ju varjuda selles ka loteriid. „Vaba raha“ teema krüptoraha on loterii. Inimesed ostavad loteriipileteid aastakümneid. Kui ei osta, ei saa ka rikkaks, põhjendas mu isa.

Digi- ja rahamaailm võib tunduda muretu, suunamudijad kihutavad kaatritega kuumades paikades, kuid sügavamal asetsevad probleemid. Miljardär Ken Griffin ähvardab filmi „Rumal raha“¹ tegijaid tema kujutamise tõttu kohtuga. Instagrami tekstiäpi Threads kasutajate arv kukkus augustis juuliga võrreldes 79% ja ühismeedia alternatiivtulevikuks peetakse Bitcoini krüptograafial põhinevat Nostrit.

Pähna loterii ei tõmba. Vahel käib mõte peast läbi küll, kui neid mesimumme ja jackpot’e Selveri infoletis silmanurgast näeb, aga käsi ei tõuse.

Pähn keskendub töötamisele. 28aastasena on ta juba hinnatud teatrinäitleja, pälvis Eesti Noorsooteatrilt parima naisnäitleja preemia lõppenud hooajal („Plekktrumm“) ja 2020/2021. hooajal („Irikkiri“, „Ült“, „Teises toas“).

„Esimese paari korraga veel ei avaldanud mõju, aga nüüd olen teda näinud juba viis aastat ja arvan, et ta saaks hakkama,“ võib mõelda režissöör. See on nagu kartulitega: peab saaki ootama, kuni taim suvel aeleb niisama päikese käes ja imeb maa seest soolasid ja kõike muud.

Kas olete kaugenenud neist filmidest – „Vaba raha“ ja „Tume paradiis“ – või on need endiselt teiega? „Tume paradiis“ pidi kinno jõudma ju 2022. aasta sügisel …

Vahepeal olin pigem kaugenenud, „Tumeda paradiisi“ võtted olid juba tõesti paar aastat tagasi ja „Vaba raha“ filmisime möödunud aasta suvel. Filme pole ma endaga kaasas kandnud. Rollid teatrilaval kipuvad rohkem külge jääma, sest neid saab ikkagi õhtust õhtusse ja aastast aastasse uuesti elustada. Filmirollid jäävad ikkagi võtteperioodi ja ennast vahepeal ei meenuta. Võib-olla oleks see mõne mahukama rolli puhul teisiti, aga seda ei tea mina veel öelda.

Kuskil kuklas on küll olnud mingisugune rõõmus ootusärevus, et millised need filmid siis said. Teatritöö puhul saan ju iga kord protsessis algusest lõpuni sees olla, kõike mõjutada, aga filmides andsin endast võtetel parima ja kõik muu on juba minu kontrolli alt väljas. Ja jääbki üle ainult oodata.

Kui palju vaatasite nende filmide režissööride varem tehtut pilguga, et mida nad võiksid tahta? Mida nad tahtsid?

Olin mõlema lavastaja üht filmi näinud, üle ei hakanud vaatama. Neil on kummalgi täiesti oma käekiri ja reaalsus, millega nad tegelevad. Eks ma aimasin, mis maailma ja mis vahenditega emb-kumb luua tahab, aga suuri järeldusi ma sellest tegema ei hakanud. Vähemalt selle koha pealt, et kuidas või mida nad minult mänguvahendite mõttes oodata võiksid. Mõlemad rääkisid oma soovidest proovides ja võtetel, filmimise käigus, lähtusin pigem sellest.

Kas tundus, et saite filmimise ajal n-ö radari alt läbi minna, ilma mingi taagata näidelda, võrreldes näiteks „Vaba raha“ Märt Piusiga, kellest kõike teatakse ja midagi kindlat oodatakse?

Platsil töötades ma mingit radarit ega taaka ei tunnetanud. Kui näitlejana valituks osutud, siis võib ju järeldada, et midagi su tüpaažis ja näitlemisoskustes režissöörile sobib, vaatamata sellele, kas oled tuntud või mitte. Ja vaevalt ka režissööri ootused vähem tuntud näitleja puhul kuidagi madalamad on. Vähemalt Triinu ja Raini juures ma küll seda märgata ei osanud. Mõlemad teadsid väga hästi, mida nad tahavad, aga ei hakanud kuidagi piirama või ülearu suunama.

Taak ja radar ilmutavad ennast ikkagi hiljem, publiku, kriitikute reaktsioonis. Uue ja tundmatu näitlejana on vist tõesti ühest küljest lihtsam toimetada: inimeste arvamus pole välja kujunenud ja nad ei saa seega oma vaatajakogemust piirata. Aga inimese loomuses on armastada tuttavlikku ning juba heaks kiidetut, tee inimeste südamesse peab ikkagi leidma. Ka režissööril on ehk kindlam töötada näitlejaga, kelle töö on talle tuttav. Kuigi tuntud nägudel on kindlasti keerulisem üllatada, nii režissööri, vaatajat kui ka iseennast. Ideaalis tahaksin oma tööga endale uusi uksi ja aknaid avada, silma jääda teistele filmitegijatele, kellega edaspidi koostööd teha, nii et mugavust ja suvalist lahmimist endale nagunii lubada ei saa. Aga sellel hetkel, kui kaamera käib ja lint jookseb, ma tulevase filmivaataja ootuste ja lootustega ei tegele, pole mõtet. Iga asi omal ajal.

Kaatrid, villad, rannad – kui luksuslikud olid võtteplatsid, milline eluolu? Pius mainis, et tema stseenid filmiti Eestis, kuigi ta lootis Ameerikat, ja filmiti geriljastiilis, sest kallis oli paiku võtteplatsideks kinni panna.

Kuna olime Märdiga filmis abikaasad ja minu tegelane toetas Märdi liini filmis, siis toimetasin kõikides stseenides Märdiga koos, nii et ka mind ei viidud palmi alla või jahiga sõitma. Sellised lõbustused jäid teiste tegelaste kanda. Vastukaaluks sellele luksusele saime meie käia näiteks prügimäel, minule oli ka see midagi uut. Ja osa stseene on filmitud festivalil „Island Sound“. Tõsi, võtteplatse me lintidega ei eraldanud, kõndisime lihtsalt kaamera ja heli­mehega piduliste vahele ja hakkasime filmima. Ega me seal märkamatuks ei jäänud, kui kaamera ja poom ja Märt Pius festivali toidualal edasi-tagasi mööda sama trajektoori kõndisid. Näitlejana oli see mulle väga hea harjutus, kuidas uudishimulikud pilgud välja lülitada ja lihtsalt oma asja ajada.

Kui rääkida Ruumeti filmi platsist, siis stuudios filmimine on üldiselt tavapraktika, saan aru. Aga lahe on olla nii roheline, nagu ma olen, sest ma tõesti vaimustusin sellest, kuidas Viimsi black box’i oli üles ehitatud terve korter ja terve vannituba – mullivanniga! Maja sees on veel üks maja! See tundub mulle küll luksuslik, kui sellist asja on võimalik teha ja veel nii hästi, niisuguse detaili­täpsusega. Täiesti uskumatu, kui palju vaeva nähakse, et mingi pooleteisetunnine film ekraanile tuua. See võib vahel kinosaalis ununeda.

Üks asi on filmides mängimine, mis mind tõesti köidab, aga ma tõesti vaimustun ka kogu sellest telgitagusest maailmast, kus pidevas kaoses proovitakse korda luua. Sellest, kuidas helimehed oma tööd teevad, kuidas valgustajad igat valguskiirt suudavad märgata ja suunata, kuidas operaatorid ja režissöör üksteist mõjutavad ja omavahel suhtlevad, kuidas kostüümikunstnik tegeleb ka kõige väiksema kortsukesega kellegi särgil. Ma armastan seda pühendumust ja oskust märgata ja oluliseks pidada üliväikseid detaile. Ja ilus on vaadata inimesi, kes oma tööd väga hästi teevad.

Mulle tundub, et sellises maailmas toimetamist saabki pidada luksuseks.

Millised on suhted näitlejate vahel võtetel?

Võtted on ju ka lihtsalt üks töökeskkond. Neid suhteid on otsast otsani – nagu eluski. Eks pingeid tekib tööprotsessis alati, aga peabki tekkima. Näiteks Märdiga oli meil lihtne üksteist mõista ja koos töötada, sest olime varem koostööd teinud, kui Märt tegi mõned aastad tagasi oma lavastajadebüüdi.

Minul oli mõlemas filmis väga lihtne, nii Märdiga kui ka näiteks Liisa Saaremäeliga, kellega „Tumedas paradiisis“ tandemi moodustasime. Mingeid möödarääkimisi ega arusaamatusi ei tekkinud.

Kuhu eesti film liigub? Kas peavad Eestis tehtud filmid olema nüüd inglis­keelsed?

Ma ei ole vist kõige pädevam inimene seda hindama. Kõiki eesti filme ma kinno vaatama ei jõua ja telgitagustest mul ka head ülevaadet ei ole. Aga tunnetuslikult tahaksin öelda, et liigub ikka helgema tuleviku poole. Kui mul on juba päris mitu eesti filmi, mille ekraanile ilmumist ma päriselt väga ootan, siis see on vist hea märk. Neid ei ole ju nii meeletult palju, kuid kogu aeg kuskil midagi tehakse ja selle üle on hea meel. Sarneti „Nähtamatu võitlus“ (2023) on näiteks üks neist oodatutest. Triinu filmi ootaksin ka kindlasti, kui ma seal ka ise ei mängiks.

Ja meil on vaikselt-vaikselt elule ärkamas Paljassaare filmilinnak. Ma tõesti loodan, et Eesti filmitegijatele annab see tuule tiibadesse. Ja enam ei ole nii peadpööritavalt uskumatu, kui mõni meie film või näitleja kuskil välismaal endale nime teeb. See on ju imeline!

Ja isegi kui piirid aina avarduvad, siis ma ei näe absoluutselt põhjust, miks peaksid nüüd kõik filmid olema ingliskeelsed. Vastupidi, see on ju võimalus meie keelt ja kultuuri tutvustada.

Kui kinod on lapsi täis, siis jõuavad nad äkki ka täisealistena sinna tagasi ja kino olulisus ei kao nii kergelt? Tahaks loota vähemalt. Muidugi on alati mugavam ja odavam sülearvuti lahti teha ja sealt miskit tarbida. Aga kino kui ruum on ehk olulisemgi selleks, et inimestel säiliks see oskus ja tahe filmikunsti süveneda.

Kumb tegi eelmisel aastal tugevama esituse, kas Cate Blanchett filmis „Tár“² või Ana de Armas „Blondis“? 

„Blondi“ proovisin vaadata, aga miskipärast üldse ei köitnud ja lõpuni ei jõudnudki – miski hakkas vastu. „Tár“ on ootejärjekorras.

Kas näitlemisest on tehtud võistlus?

Ma ei tea, kes ja kus näitlemisalal võistlusi peab. Mulle tundub see kategooria võõras, keeruline on selle mõttega suhestuda. Et kui me ka võrdleme mingit rollisooritust, siis tegelikult me ei jaga ju kohti. Sooritusi võib ju mingisse paremusjärjekorda seada kui on tõesti vaja see kõige parem esile tuua, aga loomingu hindamine on ikkagi alati subjektiivne. Võistelda saab ikkagi aladel, kus hindamiskriteeriumid on muutumatud. Looming ei ole võistlus.

Kui inimene hakkab näitlejaks, kas ta annab endale aru, et teda hakatakse kritiseerima?

Sõltub ju sellest, kes on see inimene, kes näitlejaks hakkab: kes saab kohe aru, mis tee ta valis, kes avastab käigupealt. Mõnele on loomupärasem muretseda teiste arvamuse pärast ja mõni targem teab kohe kõike mitte liiga tõsiselt võtta. Eks haavatavad oleme me laval ju kõik, peamegi olema. Aga, noh, sellesse ametisse on paratamatult kodeeritud, et oleme pidevalt vaadeldavad ja alati on keegi, kellele mäng või isik ise absoluutselt ei sümpatiseeri. Ja see on okei. Me näitame ja avame ennast vaatajatele, kes paratamatult arvab midagi, näeb nii head kui ka halba. Sellega lihtsalt peab arvestama.

Mulle endale on vist alati kõige olulisem olnud lähedaste nii-öelda kriitika, sest nemad teavad, kust ma tulen, milleks ma olen võimeline, millal lähen lati alt. See on kõige ausam ja kasulikum.

Ja küllap see kriitika talumine ajaga ka muutub. Mulle vähemalt tundub nii. Nooremana ollakse ikka ebakindlamad ja haavatavamad, aga ajaga kasvab paksem nahk peale, tekib rahu, mida pole nii kerge rikkuda. Ja kriitika on ikkagi tagasiside, olgu see positiivne või negatiivne. Ise üritan sisse harjutada oskust kriitikast välja filtreerida see, mis võib mind aidata, ja see endaga kaasa võtta. Lihtsalt kellegi sapipritsimine mulle haiget ei tee. Jällegi, arvamused on subjektiivsed ja ka väljaspool teatrimaailma, näitlemist ja lavaelu on kasu tihtilugu mõttest, et see, kuidas teine inimene mind näeb või minu sõnu ja tegusid tõlgendab, on suuresti ka peegeldus temast endast, mitte minu kohta käiv fakt.

Ruumet ongi öelnud, et oluline on teekond, mitte tankimine. Kuidas lavakas õpetati kriitikaga toime tulema?

Ma ei mäleta, et me lavakas oleksime selle teemaga kuidagi eraldi tegelenud. Kriitikaga toimetulek oli selle kooli igapäevane osa, ma ütleksin. Esimesed kaks aastat olime natuke turvalisemalt kooliseinte vahel, võõraste silmade eest peidus. Kriitika tuli peamiselt õppejõududelt, vahel kursusekaaslastelt. Eks niimoodi õppisimegi!

Ajapikku olen aru saanud, et kõige teravam kriitik on alati elanud minu enda peas. Ma olen alati olnud ise see, kes oma oskustes kõige rohkem kahtleb ja endale kõige karmimaid hinnanguid annab. Nüüd proovin ennast rohkem tagant utsitada ja läbikukkumise hirmuga vähem kaasa minna.

Kui piiratud või piirideta teater on?

Ilmselt nii piiritu või piiratud, kui on teatri tegija ja/või selle kogeja, mõlemad või emb-kumb.

Mind kummitab pikemat aega üks kellegi T-särgilt loetud slogan „Su piir on su puur“. Vabandust, autorit ei tea öelda. Aga teatris ja loomingus üldiselt vist nii ongi. Need piirid, mis sa iseendale sead, öeldes, et nii ei saa, nii ei tehta või mina seda ei suuda, neist mõttelistest piirangutest võib saada puur.

Ja kui teisest otsast vaadata, siis võivad mõned piirid või endale seatud takistused vahel kõige tõhusamalt uute loominguliste lahendusteni viia. Kui kõik võimalused on olemas, siis võib teadupärast leidlikkus kannatada ja valiku tegemine on väga keeruline.

On laval ka näitlejate vahel nähtamatud jooned, millest nagu ei tohiks üle minna?

Mingid piirid taanduvad alati konkreetsetele indiviididele, inimeste piirid jooksevad eri kohast sõltuvalt nende teatri- ja elukogemusest, teatrikoolist, taustast üldiselt.

Mingeid piire võib kindlasti seada vorm. Klassikalises neljanda seinaga draamatükis on näitlejate vahel ühed mängureeglid, etenduskunstnikel justkui veidi teised.

Aga lõpuks on igal juhul laval ju ikkagi kaks – või rohkem – inimest, kes teineteist-üksteist mõjutavad, ehk piirid on väga inimlikud. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Olen kogenud kõrvaltvaatajana olukorda, kus näitleja hakkab lavapartnerit laval alandama, annab rollimaski kandes partneri mängule hinnangu. Siit jookseb minu jaoks küll üks piir, mida ei tohi ületada.

Karl Menning leidis, et kujunev eesti näitleja ei saa kohe hüpata maailmaklassika juurde. Kuidas teil on õnnestunud laveerida?

Kujunev näitleja, eestlane või mitte, hüpaku sinna, kuhu hing ihkab: mis iganes puudutab, mis iganes käivitab, olgu see tema enda kokku kritseldatud luuletus või Hamlet. Niikaua kui näitlejat ennast materjal käivitab, niikaua on see võimalus katsetada, areneda, läbi kukkuda või edu saavutada.

Selliseid reegleid ja piiranguid pole mõtet loomeinimesele peale panna. Võib-olla suudab mõni kogemusteta andekas inimene tõlgendada mõnda klassikut palju huvitavamalt, kui seda teeb mõni vana kooli meister. Võib-olla ka mitte, aga proovima peab ja läbi peab ka kukkuma.

Lavaka ajal puutusin rohkem klassikutega kokku kui praegu, päriselt teatris töötades. Aga olen kogenud küll seda suurt imetlust mõne ajatu dramaturgiaga kokku puutudes, kui see ajatus ennast täielikult ära põhjendab, isegi noore ja suhteliselt väikse elu- ja teatrikogemusega inimesena.

Ketravad teatrid vahel suuri näitekirjanikke nagu leierdatud heliplaate või ei?

Vahel vist ketravad küll. Vahel tundub, et suured näitekirjanikud on justkui pääste­rõngas, millest haarata, kui muud pole parasjagu leitud, aga – klassika on põhjusega klassika. Tegelikult meenutan endale, et vaatamata sellele, et „Kolme õde“ on mängitud tuhandeid ja tuhandeid kordi, on see mõnele lavastajale ja näitlejale ikkagi esimene kord seda materjali avastada ning minu isiklik tüdimus ei oma siinkohal mingit tähtsust. Kõigil on õigus oma katsetustele, avastustele ja tõlgendusele.

Milliste etenduste peale olete olnud kade?

Ma vist ei tunne etendustel kadedust, et miks tema ja mitte mina. Kui tükk tõesti meeldib, siis pigem tekib tõesti imetlus ja ka arusaamine, et see on nii imeline just nimelt sellepärast, et need olid just need näitlejad ja see lavastaja, see kooslus, kes seal olid.

1 „Dumb Money“, Craig Gillespie, 2023.

2 „Tár“, Todd Field, 2022.