Keelatud armastus

Koidula sündis ajal, mil naist ei peetud inimeseks, ent oma elu pidi ta ikkagi naisena ära elama.

VILJA KIISLER

Vaevalt on mõne eesti kirjaniku isiklikku elu nõnda suureks teemaks tehtud kui Lydia Koidula oma. Koolilapski teab, et Koidulaulik läks mehele lätlasele ning oli oma elu viimastel aastatel Kroonlinnas üksildane ja õnnetu, kuni raske haigus ta 42aastaselt hauda viis. Sageli unustatakse Koidula elu ja armastuse üle arutledes, kui vähe oli naisel valikuid 150–160 aasta taguse Vene keisririigi ääremaal, mille põlisrahvas end alles ainult maarahvaks teadis nimetada ning kohalikul võimul laiutasid sakslased. Koidula sündis ajal, mil naist ei peetud inimeseks, ent oma elu pidi ta ikkagi naisena ära elama.

On ometi arusaadav, miks seatakse Koidula eraelu nii monograafiates, teistes käsitlustes kui ka õpikutes tähtsale kohale. See üks rahvas, kes tänapäevalgi laulupeol südamehümnina nimetatud luuletaja sõnu laulab, on kõigest südamest soovinud, et see ainsam naine, kes eestlastel rahvusena ilmale tulla aitas, oleks elanud õnnelikku elu. Ent nõnda nagu poolteistsada aastat tagasi, tuleb nüüdki ja ilmselt igal ajastul leppida sellega, et neile, kellele vaimuandeid jagatud lahkemini kui kaasaegseile, ei mõõdeta isiklikku õnne sellesama mõõduga.

Koidulal ei olnud teisi valikuid kui need, mis tal olid. Poleks ta Michelsonile läinud, oleks nii kaasaegsed kui ka tänapäeva kõiketeadjad ta vanatüdrukuks kuulutanud. Nõnda nagu siis, püsib kui tahes viisakalt ja peenetundeliselt sõnastatud käsitluste allhoovustes arusaam, et naine, olgu ta kui tahes imeline ja haruldane looja, peab end ometigi ka naisena teostama, muidu jääb tema elu poolikuks. Ühelegi mehele polnud seda ette kirjutatud siis ega ole tänapäeval.

Nõnda iseseisev, vaba ja julge vaim nagu Koidula ei mahtunud oma aega ja on ehk hiljemgi – kui mitte praeguseni – liiga suur ja eriline, et teda viimseni mõista. Kaua pidime läbi ajama Aino Kalda „Tähelennuga“, mis teadupärast soome keeli kirjutatud, 1915. ja 1935. aastal ilmunud ning eesti keeles tõlkena tuntud.¹ Madli Puhveli 1995. aastal inglise keeles ilmunud „Symbol of Dawn“ jõudis eesti keelde suure hilinemisega.² Omal viisil head ja huvitavad käsitlused mõlemad, kuid alles Malle Salupere „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel“ (2017) joonistab Koidula elust ja loomingust suurema pildi, mis tõrjub „traagilise enneaegsuse“ levinud kuvandit ning paigutab Koidula sellele ajaloolisele kohale, mida ta väärib. See ei pea mõistagi olema lõplik või viimne sõna.

Kaunis ja kurb

Äsja kolmandas trükis³ välja antud Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus, mis on mõistagi kõigile käsitlejatele alusmaterjaliks olnud, võimaldab lähema sissevaate kahe eesti kirjanduse suurkuju siseellu kuue aasta jooksul. Korralikult toimetatud, tõlgitud (osa kirjavahetusest on ju saksakeelne) ja kommenteeritud väljaanne on väärt iga lugemiseks tarvitatud tundi. Tänapäevasel väljajätteliste ja lihvimata kiirsõnumite ajastul toimib see aeglustava süvenemisharjutusena, mis ergutab kujutlusvõimet ning äratab imetlust inimeste suhtes, kes suure töökoorma all teineteise jaoks unetundidest aega näpistasid, et sõnastada pikki lihvitud stiilis kirju – eriti arvestades, et mõlemale oli see vaid üks paljudest kirjavahetustest ning et mõistagi kirjutati käsitsi. Kirjade kirjutamise kunstist on tänapäevaks vähe alles jäänud, enamikul meist pole enam käekirjagi olemas.

Muidugi võib seda kirjavahetust lugeda kiriromaanina, nagu paneb ette järelsõna kirjutaja Sirje Olesk, kuid nõnda võiks see ehk toimida mõne kaugema ja võõrama silma tarvis. Meile aga on mõlemad autorid nõnda tähtsad, lähedased ja kallid, et reaalseid isikuid kirjade taga on võimatu unustada, ja miks peakski. Just ehedus ja puhtad tunded teevad selle kirjavahetuse, mida nii mõnigi uurija on pidanud kummagi loomingu parimaks osaks, nõnda liigutavaks. Kuni siinses maanurgas eesti keele oskajate seas neid aeglasi lugejaid leidub, kes tollasesse kirjastiili süvenemist ei pelga, jäädakse seda kirjavahetust lugema kui üht kaunimat – ja kurvemat – armastuse lugu.

See oli keelatud armastus. Seda ei olnud ette nähtud. Seda ei oleks iial juhtunud, kui mitte 23aastane Lydia, papa Jannseni vanim tütar, poleks teinud midagi, mis oli täiesti välistatud ja lubamatugi, pealegi inimlikult raske ja suurte riskidega seotud – kirjutanud esimesena Kreutzwaldile. Ja veel missugusel ajendil! Oli ju Kreutzwald oma kasulises kalendris haugutanud: „Talla maha kirjaneitsid, / pabernirgid peenikesed! / Talla maha suleneitsid, / Pikal hiuksil tindipiigad! / Kosi noori nõelaneitsi, / Sukavarda veeretaja, / Leemekulbi liigutaja!“ Kuna ühtegi naissoost autorit peale Koidula tollal Eestis ei olnud, jõudis pilge muidugi pärale ja tabas valusalt. Ja kellelt see tuli! „Kalevipoja“ autorilt ja Viru laulikult, keda Koidula kogu südamest austas ja imetles.

Ja vaene Kreutzwald! Ega ta siis ehk nii kurjasti ka mõtelnud, kui ütles: talla maha! Ta väljendas oma tegelase kaudu lihtsalt omaaegset arusaamist naise kohast ühiskonnas: kodus pliidi juures, leemekulp ühes ja sukavardad teises käes, mehe ja laste eest hoolitsemas, majapidamist korras pidamas – nõnda nagu see tema endagi kodus käis. Et just niisuguse teravkeelse mõistuseinimese, ülearenenud sapirakuga, umbusule kalduva konservatiivse mehega pidi see juhtuma, et tema paberinirki armastama hakkab! Et just teda pidi elu seitsmenda kümnendi alguses tabama suur ja ehe tunne, mida ühiskond isegi mehele ette ei näinud – kui ehk siis vaid saksa romantikute ilukirjanduslikes teostes.

Selles on midagi erakordselt kaunist ja kurba, kuidas need kaks üksildast, seni mõistmata jäänud hinge teineteisesse kiinduvad: üks alles noor, esimesed luulekogud avaldanud autor, kelle nimegi ei tohtinud teoste kaanel seista (korra see siiski juhtus, sest papa Jannsen lihtsalt ei teadnud, et nii pole kombeks), teine juba tuntud ja austatud kirjanik, kes on väljasurevale rahvale andnud eepose. Oma isa truu tütar ja ainumas abiline lehetöö juures, kes ränga töö eest ühtelugu valutava käega maksab, ja vanaldane maa-arst, kes töötab pidevalt üle jõu, sest tõbiste hulk ei kahane. Noor naine ja vananev mees, keda lahutab nelikümmend aastat, ligemale kaks inimpõlve. Kui väga nad teineteise tunnetest hoolivad, kui hellasti muretsevad selle pärast, et on ehk kogemata teist millegagi pahandanud! Nad kumbki saavad teineteisele kõige olulisemaks ja kallimaks inimeseks. Mõneks ajaks.

Suured tunded, kibe valu

Sest nõnda ei saanud ju jääda. Ühel oli elu alles ees, teisel suuremalt jaolt juba möödas. Pealegi juhtusid kaua ja kirglikult oodatud silmast silma kohtumise järel suured pahandused, mis andsid mõlemale liigagi selgelt märku, et mingit mõistmist ei ole loota ei ühiskonnalt ega kummagi perekonnalt. Mis see keelepeksjate silmis luges, et mõlema süda oli puhas, puhtam kui ükski ette kujutada oskas. Kreutzwald ei mõtelnud kunagi, et tema ja Koidula vahel võiks midagi säärast sündida nagu „neiu ja peiu“ vahel, ammugi Koidula, kes armastas Viru laulikut nagu vaimset iidolit ja tundlikku sugulashinge. Just see traagiline, vääramatult hukule määratud armastus annab kirjavahetusele üleajalise inimliku väärtuse. Sest eks tule ju tänapäevalgi ette, et armastatakse enesele loodud ideaalkuju, mille elujõudu on märksa kergem toita siis, kui kohtutakse harva või siis üldse mitte? Oh, kui kaugel olid siis teineteisest Võru ja Tartu!

Meile, üleaegsetele, on see suur õnn, et need kaks eesti kirjanduse suurkuju tuttavad olid, kirju vahetasid ja nõnda haruldase teineteisemõistmiseni jõudsid, mida elu kaugeltki igaühele ei kingi, olgu siis kas või üürikeseks ajaks. Kas ka asjaosalistele endile? Jah, kindlasti. Kreutzwaldi viimased kirjad pruudile ja abielunaisele Koidulale on nii valusad, et lõikavad nagu noaga, aga arusaadavalt kõneleb siin haiget saanud hing, mis on kogenud tugevaid tundeid. Eks olnud Kreutzwald ju ise juba esimeses kirjas Lydiat veennud, et abiellu heitmisest loobumine – Koidula kaalus sellist ennekuulmatut plaani – oleks vale, ent üks asi on korrutada kombeks olevat, teine aga näha oma naiseideaali taevast maa peale laskumas ja asumas maist programmi täitma.

Koidula muidugi lootis, et „südamepapakene“ jääb temaga kirju vahetama ka siis, kui see on teoks saanud. Kõledas Kroonlinnas oleks ta armsa sugulashinge tuge ja mõistmist veel kõige rohkem vajanud, kuid seda pakkuda olnuks rohkem, kui pärast suurt krahhi kümme aastat vanemaks jäänud Kreutzwald suutis. Arvestades Koidula napiks jäänud eluaastaid, tuleb ilmselt tunnistada, et naiseelu valikud, õieti nende puudumine, käis üle jõu talle endalegi, ega surm oleks muidu nii vara tulnud. Võime end lohutada mõttega, et ehk meenusid tõvevaevast kurnatud Koidulale kõige raskematel tundidel Kreutzwaldiga jagatud helged mõistmise, teineteise hinge hella hoidmise hetked. Olla kas või korrakski elus mõistetud ja hoitud, vähemasti seda kinkis elu nii Lauluisale kui ka Koidulaulikule.

Koidula ja Kreutzwaldi arvukad ja mahukad kirjavahetused on olnud põhilisi allikaid nende elu ja loomingu mõistmisel. Nõnda on see ka paljude teiste eesti kirjanike puhul. Kuidas on lugu praeguste korrespondentsidega? Kui suure osa moodustavad loojate kirjavahetustest paberkirjad, mida omaksed võiksid pärast nende surma kirjandusmuuseumile anda? Küllap oleneb põlvkonnast, ent kui enamik praegusi, ammugi siis tulevasi autoreid paberile sugugi ei kirjuta, kuidas jõuavad siis saabuvate aegade uurijateni elektroonilised kirjavahetused? Vaevalt saadavad nüüdsed loojad, kel enda äratundmise kohaselt koht kirjandusloos kindel, oma kirjade koopiad aadressil kirmus@kirmus.ee. Jätavad nad ehk viimse tunnikese tulemist tundes lähedastele meilikasti paroolid või koondavad tulevatele põlvedele lugemiseks jäetavad kirjad arvutis mõnda kausta, kust neid avaldamiseks ja uurimuste kirjutamiseks leida võiks? Ei tea. Aga tahaksin teada. Loodetavasti keegi mõtleb selle peale.

1 Aino Kallase „Tähdenlento. Virolaisen runoilijattaren Koidulan elämä“ on eesti keeles ilmunud kahes tõlkes. Uurimuse esimese, 1915. aastal ilmunud versiooni eestindas Friedebert Tuglas: tema vahendatud „Tähelend. Koidula elulugu“ on ilmunud 1918. ja 1929. aastal. Mõni aeg hiljem, 1935. aastal avaldas Kallas teose parandatud ja täiendatud väljaande. Tolle on eestindanud Ants Paikre: „Tähelend. Eesti poetessi Koidula elulugu“ (1999). – Toim.

2 Madli Puhveli „Symbol of Dawn. The Life and Times of the 19th-century Estonian Poet Lydia Koidula“ ilmus eesti keeles pealkirjaga „Lydia Koidula. Elu ja aeg“. Monograafia on tõlkinud Tiina Randviir, Katrin Kiik ja Krista Mits (2016). – Toim.

3 Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus on varem raamatuna ilmunud 1910.-1911. ning 1962. aastal. – Toim.