Kuidas aega purki püüda?

Tia Navi maalib „Mitte-suhete“ 12 novellis nukra pildi Eesti naiste üksildasest elust.

SILVIA URGAS

„Mitte-suhete“ tagakaas kuulutab, et tegu on „erakordselt kaasaegse raamatuga“. See on korraga lubadus ja hoiatus. Kaasaja tabamise püüe võib viia selleni, et mõnd teemat käsitletakse lihtsalt selleks, et ristike kirja saada. Alkoholism, lahutus, koduvägivald, esoteerika ja vanadekodu – varem lasteraamatuid kirjutanud Tia Navi (Tiia Kõnnussaar) üritab oma esimeses täiskasvanutele mõeldud proosateoses katta need kõik ja seeläbi maalida lugejale pildi naisest 2022. aasta Eestis. Ambitsioonikas eesmärk! Juhul kui autor ei keskendu tegelastele, vaid jutustab ülemäära ümber nende kaasaega, võib sellest aga saada lõks.

„Mitte-suhted“ koosneb 12 novellist, mis kannaksid ka eraldi lugedes. Kui kujutada neid ette avaldatuna mõnes ajakirjas, oleks tegu iseseisvate teostega, mis raami ei vaja, vaid on ka omaette piisavalt head (erandiks küll viimane lugu, mis seob raamatu pisut pealesunnitult saabuva puändiga kokku). Mõned raamatu novellidest ongi varem ilmunud Loomingus (2022, nr 3).

Ei tea, kas viimaste aastate novellibuum, mida lükkab takka raamatusari „Eesti novell“, on põhjustanud nähtuse, et üha rohkemates raamatutes on tegelased üksteisega vaid õrnalt seotud ning pisikeste sissevaadetega nende ellu üritatakse tabada, kuidas on olla tänapäeva inimene. Kõigepealt meenuvad Tauno Vahtri, Ave Taaveti, Piret Raua ja Triin Talgi teosed. Sama märkis kirjanike liidu viimasele romaanivõistlusele laekunud tööde kohta žürii esimees Rein Raud: „Põhiliselt andsid tooni üksikutest stseenidest koosnevad romaanid, mille ühendasid tervikuks vaid tegelased ja atmosfäär, mitte sündmustik. Kuigi üllatuslikult lõppevaid lugusid oli üksjagu, leidus üsna vähe selliseid, mille vältel peategelased oleksid selgesti arenenud või muutunud, nagu see klassikalistes romaanides üldiselt tavaks on olnud.“* Sõna-sõnalt võib öelda sama ka „Mitte-suhete“ kohta. Ehk näitavad niisugused raamatud ette, kuidas on segajaid täis argipäevas siiski võimalik ilukirjandust lugeda – eks ikka pisikeste ettelõigatud paladena. Kellel on aega end paisu tagant vabaneva sõnavoolu alla matta?

Paraku on „Mitte-suhete“ ambitsioon suurem kui olla pelk novellikogu. Tagakaanetekstis nimetatakse teost „romaaniks novellides“ ehk Navi soovib, et teost loetaks fragmentaarsusest hoolimata tervikliku romaanina. Juttude peategelased on omavahel episoodiliselt seotud: kes on kelle koristaja, kes ennustaja või kauge sugulane. Raamatu põhitelg on koristaja Yve traagiline saatus. Yve kaudu on mugav eri liine põimida, kuna ta pääseb paljude naiste koju ja hetkedesse, kuhu poolvõõrad muidu harva satuvad. Ühtlasi on Yve hea südamega lihttöölise koondkuju, kes teisi palju aitab, kuid kel endal elus sugugi ei vea ning kelle murede vastu teised huvi ei tunne.

Novellid on kirjutatud minavormis, tegelased viivad jutustust edasi peamiselt kirjelduste varal: lugeja saab teada, kuidas nad ümbritsevat tajuvad, kuid vähem antakse aimu sellest, missugune on nende elu tegelikult. Elus kulgevad nad peamiselt üksinda, mitte kunagi päriselt teistega koos. Teised ei mõista lõpuni neid ega nemad teisi, abikaasad reedavad üksteist, pereliikmed ei helista, kaastöölised ei saada kujundamiseks asju õigel ajal ära, koristaja ei ilmu lubatud ajal kohale. Need vist ongi need pealkirjas lubatud mitte-suhted: suhted justkui on, aga ei ole ka. Inimesed on üksteise elus olemas, aga vaid kõrvaltegelastena, vaevu riivates minajutustajaid, kellest igaüks on kahtlemata oma loo peategelane. Ega nendegi elus suurt midagi juhtu. Teadmatult abielukriisi poole triiviva Katrini sõnadega: „.. kas Suur Demiurg vaevuks korraldama tühise inimkübeme tühist elu? Kas ei oleks lihtsam süüdistada juhust, miljoneid pisitillukesi kokkusattumusi universumi koes?“ (lk 71).

Raamatu kõige puudutavam lugu kõneleb maalt linna kolinud Kärolist, kelle süda on jäänud lapsepõlvekoju. Kärol sõidab maale isa juurde, mõeldes kogu tee koduhoovis kasvavale suurele vanale pärnale ja sellele, kuidas koer talle väravale vastu jookseb … ja jõuab puupakuhunniku juurde – isegi koer tõstab tema tulles vaevu pea. Käroli-novell tuletab meelde, et elu käib ka väljaspool meid endid ning kuskilt lahkudes ei maksa eeldada, et aeg seal seisma jääb.

Kuigi „Mitte-suhete“ tegelased ei ole ajastukohaselt jäänud puutumata ennustajatest ja muudest posijatest (psühholoogi vastuvõtt ei tundu nende omast muide palju erinevat), on juttu ikkagi realistlikest inimestest, kes saadavad korda maailma tavaloogikaga sobituvaid tegusid. Novell libahundiks käivast Lunast (milline klassikaline libahundinimi!) raputab raamatu korraks reaalsusest välja. Raputus ei tundu põhjendatud. Küllap oli autoril libahundi­lugu lõbus kirjutada, kuid taotlusele kirjutada romaan novellides see palju kaasa ei aita. Lugu Marika ja kalamees Tomi seksisõprusest kisub juba softcore naisteka piirimaile, „Mitte-suhete“ raamatu­kogueksemplarides kuluvad need leheküljed kindlasti kiiremini kui teised. Raamatu kulgemisse toob ootamatu kurvi vanadekodus elava Õie lugu, mis on kirja pandud võro keeles. Hoolimata keeleerinevusest sobitub Õie mõtisklus teiste novellide kõrvale märksa paremini kui Luna ja Marika lugu.

Teiste seast tõuseb esile lugu helikopterema Helinist, kes muretseb Liivalaia tänava õhusaaste pärast ja otsustab Tallinnast lahkuda. Tõotatud maakodus ootavad teda vaid umbrohutõrjepilvede alla mattuvad põllud. Ükskõik, kuhu minna, iseenda eest ikka ei põgene. Sama avastab ka Kristiina, kes, vastupidi Kärolile, on pagenud linnast maale. Tema mehele on aga maaelu liiga rahulik, nii et Kristiinast saab üksikema ja talumajapidamise ori. Suutmata kindlaks teha, kes ta ukse taga öösiti kella helistab, võtab Kristiina ühendust sensitiiv Harriga. Sensitiiv osutub ausaks meheks: ta avaldab arvamust, et asi on uksekella tühjaks saavates patareides, ja soovitab need lihtsalt uute vastu välja vahetada. Müstilistele asjadele on tihti väga maine ja igav selgitus.

Eraldi on enamik novelle suurepärased. Navi lõpetab need osava puändiga, ta keel on ladus ja teemad tõepoolest tänapäevased, vähemalt Y-generatsioonist pensioniealisteni ulatuva vanuse­grupi puhul. Aga millegipärast jääb ikkagi tunne, et midagi on puudu, olgu siis eristuv vaatepunkt või tervik.

* Kirjanike liidu romaanivõistluse peapreemia pälvis Sven Mikser. – ERRi kultuuriportaal 16. VI 2023.