Eestikeelne riik tulgu!

Vene keele laialdasele kasutamisele ametkondades ei ole ühtki põhiseaduslikku õigustust.

KAAREL TARAND

President Alar Karis vastas oma aastavahetuse pöördumises muuseas ka kõigile neile, kelle arvates Eesti riigil ei ole enam eesmärki: „On ikka – lisaks meie keele ja kultuuri kestmisele olla riik, kus on hea ning turvaline elada. Riik, mis on oma inimeste jaoks. See nõuab tarkust valitsejatelt ja ka valijatelt.“ Samal ajal, kui ta seda rääkis, ei tundnud hulk kodanikke Tallinna raekoja platsil end sugugi turvaliselt, kui mingi kodanikuvaistuta diskor otsustas seal aastavahetust tähistada Venemaa sõjaõigustajate bändi Diskoteka Avarija venekeelse looga. Sellest, et linnaosavanem juhtunut tagantjärele taunib, ei ole vähimatki abi. Tegu on tehtud.

Asi võiks sinnapaika jääda ühekordse tööõnnetuse, isoleeritud üksikjuhtumi puhul. Eraettevõte libastus, aga riigis valitseb kord ja seadus. Paraku on keeleline tööõnnetus Eestis püsiolukord. Katkestuseta kinnistab seda avalik võim eesotsas valitsusega, eksides täiesti teadlikult ja järjekindlalt põhiseaduse 6. § sätestatud normi vastu, mille kohaselt Eesti riigikeel on eesti keel. Sellega on määratud iga kodaniku õigus saada avalikult võimult kogu informatsioon riigikeeles, millega samaväärne on õigus olla kaitstud selle eest, et võim kodanikku ükskõik millises muus keeles teabega pommitab. Ühtlasi ei ole ühelgi Eestis elaval isikul vähimatki õigust riigilt muukeelset suhtlemist nõuda, välja arvatud seaduses ette nähtud juhud, näiteks tõlgi kasutamine kohtu- või asüülimenetluses.

Jõulureedel otsustasin kasutada riigimaadel metsandust korraldava asutuse RMK lahket pakkumist ja võimalust endale metsast ise jõulukuusk tuua. Kõik oli ilus kuni hetkeni, mil valitud puu juures mobiilirakenduse abil kuuse eest tasuma asusin. Valitud numbril vastanud naisrobot tänas mind kenasti eesti keeles … ja seejärel kordas sama juttu vene keeles. Kogu ettevõtmine oli sellega rikutud ja terve tee kuuske metsast autoni sikutades oli mu pea paistes, täis arusaamatust ja küsimusi. Miks küll? Mis õigusega? Kelle kulul?

Pealegi on RMK käitumine antud puhul ebajärjekindel ja eesmärgipäratu. Esiteks ei ole asutusel venekeelset kodulehte ja ka rakenduse „Kuuseke“ leiab vaid eesti- ja ingliskeelsena. Ei ole ka venekeelset või kirillitsas riigimetsade kaarti, mille abil leida venekeelsete kuuskede kasvukoht. Seega puudub vähimgi alus arvata, et umbkeelne integreerimata inimene jõuaks mingilgi viisil kuuse ja maksetoiminguni, ning põhjus teda selle eest vene keeles tänada. Ometi just seda tehakse.

RMK on siiski tublimate poolel, kuna on hoidunud venekeelse kodulehe pidamisest. Ühtki põhiseadusega kooskõlas õigusakti, mis sunniks Eesti avaliku võimu asutusi vene keeles suhtlema, ei ole olemas. Seda kinnitab tõik, et kuigi suurem osa ministeeriume peab siiski venekeelset kodulehte korduvatest meeldetuletustest hoolimata põhjendamatult ülal, siis näiteks kaitseministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium seda ei tee. Paraku näitavad valitsuse kõrval halba eeskuju teisedki põhiseaduslikud institutsioonid: president, õiguskantsler, riigikontrolör ja koguni parlament täidavad kõik usinalt venekeelseid aknaid oma kodulehtedel, justkui oleks põhiseadus mõttega läbi lugemata. Aga näiteks riigi eestikeelseimas linnas Tartus ei tulnud keegi mõttele, et rahvusvahelise mõõduga suursündmust, aastat Euroopa kultuuripealinnana, peaks turundama üle ilma ka vene keeles.

Põhiseaduse kommenteeritud välja­andes on käsitletud riigikeele para­grahvi põhjalikult ja mitte ainult seoses riigiasutuste argitegevusega (autorid Lauri Madise ja Lauri Mälksoo). Seal on kirjas: „Iga ühiskond vajab normaalseks toimimiseks suhtlemist ja sotsiaalset ühtsust ühiskonnaliikmete vahel, mis on võimalik vaid ühise keele vahendusel. Paragrahvist 6 tulenevalt peaks Eesti ühiskonnas selliseks keeleks olema eesti keel. Seetõttu peaks riik edendama eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jms. Selle eesmärgiga on põhjendatud ka piirangute seadmine võõrkeelte kasutamisele nendes ühiskonnaelu valdkondades, et tõkestada vastupidiseid tendentse.“

Kuidas selle edendamise ja tõkestamisega eeltoodu valguses on? Halvasti, väga halvasti. Õigupoolest tegutseb riik risti vastupidi põhiseaduse selgitajate suunistele, edendades just vene keele kasutamist ka väljaspool ametlikku asjaajamist ning sellega tõhusalt tõkestades eestikeelsuse kasvu elusfäärides, kus see on poliitiliseks eesmärgiks seatud ning seadustega kinnitatud.

Kultuuriministeeriumi kaudu liigub venekeelse sisu loomiseks ja turgutamiseks rahvusringhäälingus ja erameedia ettevõtetes riigieelarvest rohkem raha, kui kulub kogu eestikeelse kultuuriajakirjanduse ülalpidamisele. Iga-aastase taotlusvooru korraldamisel kuulutab ministeerium uhkelt: „Kultuuriministeeriumi eesmärk on tugevdada Eesti ühist inforuumi ning olulise teabe jõudmist kõigi Eestis elavate inimesteni. Eestis on jätkuvalt neid inimesi, kes ka pärast Venemaa propagandakanalite keelamist neid tarbivad. Seega soovime Eesti venekeelsete meediakanalite toetamisega pakkuda Eesti meediamaastikul alternatiivi ehk kvaliteetset venekeelset ajakirjandust.“ See mõte ei kõlksu põhiseaduse kommentaaris öelduga kuidagi kokku.

Raske kinnitada, kust ja mis põhjusel selline orjamentaliteeti kandev või konformistlik, et mitte öelda põhiseadust reetev käitumine on alguse saanud, kuid ometi ei ole raske väära praktikat päevapealt lõpetada. Seda enam et riigil teatavasti on rahaga kitsas ja siin vedeleb kooliõpetajate puuduv palgaraha lihtsalt hunnikus maas.

Jevgeni Ossinovski kirjutas 15. detsembri Sirbis pika ja mõtlemapaneva loo („Eestikeelsest õppest ei piisa“) ohtudest ja karidest, mis varitsevad üldhariduskooli täielikult eestikeelsele õppele ülemineku teel. Temaga kaugeltki kõiges nõustumata osutan ühele Ossinovski rõhuasetusele ja faktile, segregatsioonile. Selle juured on kodus, mitte koolis. Küsimus on, kas riigi pakutud venekeelse teabe levi vähendamine või kaotamine mõjutaks hoiakut venekeelsetes kodudes ja kas negatiivselt või positiivselt. Minu pakkumine on, et sünniks head, mitte kurja. Isegi kui ajutiselt natuke kriginat tekiks.

Inimene on kohanemisvõimeline liik ja paratamatustega silmitsi seistes jätkavad visalt peaga vastu müüri jooksmist mõned üksikud, ülejäänud leiavad aga varem või hiljem ainsa müüris oleva värava üles ja lähevad edasi, muutunult ja kohanenult. Teadmises, et riik ei kao ja sellega suhtlemisest ei pääse, kui tahad eluga mõistlikult toime tulla ja mitte valida täielikku eneseisolatsiooni ühiskonnast. Viimasel juhul ei ole ju ühtki keelt vaja. Ei riigi- ega muud keelt.

Kuni riigiaparaat jätkab kõikehõlmava venekeelse teabe innukat levitamist, kahandab ta püsivalt venekeelsete motivatsiooni kohaneda ühiskonna eesti- ehk riigikeelsusega. Veel hullem, riik taastoodab kinnistunud eksikujutelma, et vene keelega saab alati hakkama ja järelikult ei ole vaja eesti keelt osata, sest „russki mir“ on igavene. Kui aga riigivõim asuks nii sõnas, teos kui ka tarkuses ning vajalikke enesepiiranguid seades põhiseaduses sätestatu kaitsele ja edendamisele, tuleks üsna pea järele ka ettevõtlus, vabakond ja teised.

„PS § 6 on üheks rahvusriigi põhimõtet väljendavaks PS normiks, mille kaudu viib riik ellu preambulis toodud ülesannet tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.“ Nii on kirjas põhiseaduse kommentaarides. Kas on palju palutud, et elluviimine algaks juba täna?