Provokatsioon „Mainila 2“

Vastase väljamõeldiste usutavuse kinnitamine võib infosõjas olla viljakas taktika.

KAAREL TARAND

Kunagi iseseisvuse taastamise järgsetel aastatel oli Eesti majanduspoliitika keskne sõnum ja palve jõukale maailmale: investeerige Eestisse, sest välisinvesteeringuteta siin majandus käima ei lähe. Välisraha sissevoolu nimel pingutasid üksmeelselt parlament, valitsus ja keskpank. See jutt oli kõigil suus ja raha voolaski sisse laia jõena. Nüüd on teised ajad. Kuigi Eestis tegutsevate ettevõtete maksustamine riigieelarvet piisavalt ei täida, pole välisraha meelitamise orkestri kontserditegevusest midagi kuulda. Seda asendab investeeringute sissevoolu aktiivne tõrjetöö.

See ei ole minu väljamõeldis. Inter­vjuus EPLile (10. I) ütleb Ain Hans­chmidt: „Vaja on siia meelitada välisinvesteeringuid. Need on ära kadunud ja isegi kodumaised ettevõtjad ei julge investeerida. Rahvusvahelises pildis oleme kõigis kajastustes sõjatsoon, rinderiik. [—] Välisinvestorid hakkasid siit juba kaks aastat tagasi põgenema.“ Sama mõtet kohtab ettevõtjate sõnavõttudes üha tihedamini.

Peaminister Kaja Kallas aga ei kuule ja ajab oma joru. Ukraina presidendi Tallinna reisi tuules õnnestus tal välisraha taas peletada intervjuuga Londoni lehele Times, kus ajakirjaniku tubli töötlemine viis pealkirjani „Eesti ütleb, et Venemaa võib NATO piire ähvardada kolme aasta jooksul“. Isegi peaministri erakonnakaaslased Urmas Paet ja Marko Mihkelson olid sunnitud teda sellise sõnumiseade pärast ettevaatlikult nahutama.

Piinlikke lõike on selles artiklis mitu, magedaim nende hulgas toetumine Eesti välisluure aastatagusele avalikule kirjandile, kus väidetu võis kirjutamise hetkel olla õige, kuid on sõjasündmuste tõttu nüüdseks lootusetult aegunud. Eesti kaitseministeeriumi hoopis värskemale omatoodangule „Ukraina võidu ja Venemaa kaotuse sõjastrateegia“ ununes peaministril aga viide tegemata.

Lootkem siiski, et millalgi peaminister kuuleb ja mõistab ning heidab kõrvale senised jutupunktid kui ühiskonnale ja majanduselule kahjulikud. Aga millise veel viiruslikuma ning üleilmset tähelepanu pälviva jutuga tühi koht täita? See vedeleb maas. Praegune sõda Ukrainas on ressursisõda ja Eesti mikropanus relvades ja rahas lõpptulemust ei määra, mistõttu on Eesti lakkamatult ja tüütuks minnes nõudnudki, et teised, suured ja rikkad, peavad rohkem panustama. Kuid sama tähtis kui ise õigesti kulutada on kurnamissõjas see, et vaenlane võimalikult palju valesti kulutaks. Sellele teele saab vaenlase suunata infosõja vahenditega, mis suurt kulu ei nõua, pealegi on pinnas hästi kobestatud, nii et ole aga mees ja külva.

Juba alates Soome otsusest liituda NATOga, aga uue intensiivsusega jõulust saadik käib Venemaa riiklikus meedias ja tippjuhtkonnas vilgas ja ärev arutelu selle üle, mitte kas üldse, vaid millal Soome (pehmemas versioonis ründab USA Soome kaudu) Venemaad ründab. Kas juba kohe, kui F-35 lennukid kohal, või alles pärast seda, kui ka maavägi on USAst hunniku Abramsi tanke kätte saanud. Soome-hirm istub Venemaa kollektiivses alateadvuses, pärimuses ja ajalooraamatutes Talvesõjast saadik ning sõjaline ebaedu Ukrainas on selle kenasti üles soojendanud. Mis oleks propagandistile magusam ja lihtsam kui aga hagu alla anda?

Ka tagasihoidlikud soomlased ise ei ole olnud kitsid rääkima, et Soomel on Euroopa suurim ja täiuslikult kokku harjutanud kahurvägi. Erinevalt Manner­heimi ajast, mil Venemaa väidete järgi Soome alustanud sõda kahuritulega toonasest riigipiirist vaid paari kilomeetri kaugusel asunud Mainila küla pihta, ulatub Soome rakettide lennujoon praegu vähemasti Bologojeni ning paari aasta pärast otse Moskvani. Kui oma­aegset Stalini väidet taaskasutada (ja teda ju Putin kopeerida püüab), peaks Peterburi ohutuse tagamiseks Soome ja Venemaa piir jooksma vähemasti Turu, veel parem Stockholmi alt.

Seega ootan peaministrilt, et ta mõnel pressikonverentsil või eksklusiivsel kohtumisel mõjuka välismaise ajakirjanikuga provotseeriks palve kommenteerida Venemaa avaldusi Soome sõjaohu asjus. Ja vastaks umbes nii: „Ei saa välistada. Soome on demokraatlik riik, mille valitsus täidab rahva tahet ja see võib muutuda. Soome liitumist NATOga toetas pikka aega vaid veerand kodanikest, siis aga äkki kolmveerand ja valitsus täitiski kohe rahva soovi. Samamoodi võib ju minna Tartus sõlmitud rahulepingu alusel Talvesõjani kuulunud territooriumidega. Praegu ei ole see küsimus aktuaalne, aga aasta pärast võib olla teisiti.

Miks ei võiks Soome suhtuda rahvusvahelistesse lepingutesse samasuguse valikulisusega nagu Venemaa ja rahva tahtel parlamendis otsustada, et suhetes Venemaaga kehtivad ainult õiglasel alusel sõlmitud kokkulepped? YYA-sopimus ju suri ebaõiglasena koos N Liiduga. Tartu rahulepingus sätestatud riigipiiri nõudmine oleks Venemaale arusaadav 1939. aasta olukorra peegeldus, ainult et Soome oleks nüüd jõupositsioonil. Traditsioon leida vanu ürikuid ning nende alusel nõudmisi esitada ulatub Venemaal vähemasti Ivan Julma aegadesse. Siis sai Tartu piiskopkonna väidetav iidne maksuvõlg ettekäändeks 25 aastat väldanud Venemaa vallutussõja alustamisele. Miks ei võiks Soome nüüd oma vana lepingut sahtlist välja võtta? Sõnum Moskvale on lihtne ja arusaadav. Mängime teie reeglite järgi. Tahate rahu, alistuge! See kehtib ühtviisi nii Ukraina kui ka Soome okupeeritud alade kohta.

Venemaa on oma rahvusvahelise ja sõjalise tõsiseltvõetavuse lakmuspaberi ise välja pannud. Riigi juhid on lubanud ning strateegiasse ning eelarvesse sisse kirjutanud, et tänavu luuakse Soome (NATO) piiri kaitseks terve uus armeekorpus, täiendatakse Põhja laevastikku ja õhuväge. Me jälgime seda protsessi tähelepanelikult ja elame Venemaa pingutustele kaasa. Kui uue armee loomine ja relvastamine, nagu korduvalt varem on juhtunud, ainult jutuks jääbki või siis varastatakse teel lihtsalt ära kõik, mida on plaanis Karjalasse ja Koola poolsaarele saata, ei saa ka muid Moskva sõjajutte tõsiselt võtta.

Muidugi Venemaa kardab Soomet ja põhjusega. Mitte ainult Talve- ja Jätkusõja tõttu, kus Nõukogude Liit oli ülekaalukalt suurem ja tugevam pool, aga sai ikka tappa. Enne nüüdse suursõja alustamist Ukrainas oli Ukraina vägi kindlasti hoopis nõrgem, kehvema moraali ja varustusega kui Soome oma, aga saab hakkama. Soome vastu poleks Venemaal vähimatki šanssi. Nii et, jah, ei välista.“

Oleks kena ja kohustuslik see sõnum enne lendulaskmist Soomega koos­kõlastada, lekitada kaardid ja skeemid Soome väe põhiliste rünnakusuundade ning kahuritule sihtmärkidega Saksa tabloidile Bild ning seejärel kärarikkalt ja korduvalt kõike eitada. Mida rohkem eitada, seda kindlamini usub vaenlane, et sõjaplaan läheb käiku. Sest Moskvas ju ainult nii mõeldakse ja tehakse, ise seda peenikeseks sõjakavaluseks pidades.

Kui lõpuks küsida, kes alustas, siis kes muu kui ikka Venemaa. Täpselt aasta tagasi püüdis Venemaa infooperatsiooniga tõmmata Karjala Soomega taasliitmise teema Soomes käima, kuid Karjala Liidu liikmetele saadetud kirjad olid nii kehvas soome keeles kirjutatud, et üritus kukkus läbi, kuigi pälvis ka Soome julgeolekupolitsei ning ajakirjanduse tähelepanu. Kas nüüd teiselt poolt sama teemat õhutades oleksid rääkijad Kremli käpikud ja mõjuagendid? Mitte sugugi, rakendataks hoopis ida võitluskunsti iidset tarkust, et vastase murdmiseks on parim vastase jõu ärakasutamine. Iga rubla, mille Venemaa kulutab usus omaenda väljamõeldiste realiseerumisse ehk valmistumiseks Soome rünnaku vastu, jääb kulutamata Ukrainas ning toob seal võidu lähemale. Oletuslikult peagi juhtuv Venemaa laevastiku täielik uputamine Severomorskis aga on nii kauge sõjasündmus, et see välisinvestorit küll ei tohiks Eestist eemale kohutada, nagu ei ole kohutanud ükski Venemaa sõda Kaukaasias. Ja rahvatarkus ütleb, et tühi kott ei eskaleeru.