Iisraeli-Palestiina konflikt ja Eesti

ANDERS HÄRM

Avalikus kirjas Gazas kohest relvarahu nõudnud 134 kultuuritegelasele heitis Ilmar Raag Postimehes ette, et nood ei toonud esile ühtegi kriitilist nooti Hamasi aadressil. Et ei oleks kaksipidi mõistmist: Hamas on ultraparempoolne fundamentaalne islamistlik terroriorganisatsioon, kes ei vääri mingit halastust, tuleb kõhklusteta hukka mõista ja organisatsioon hävitada. Aga täpselt sama kuritegelik ja hukkamõistetav on Netanyahu ultraparempoolne sionistlik (loe: fašistlik) valitsus ning Iisraeli aastaid väldanud jõhker ja igasuguseid rahvusvahelisi leppeid rikkuv poliitika palestiinlaste suhtes. Sellest saavad väga hästi aru need sajad New Yorgi juudid, kelle politsei eelmise nädala meeleavaldusel kinni pidas ja kes ütlesid selgelt, et see valitsus nende nimel Gazat pommitades ja rünnates küll ei tegutse. Kas ka nemad on Hamasiga „ühte heitnud“, nagu väidavad Postimehe nn arvamusliidrid?

Amnesty International on osutanud, et sõjakuritegusid panevad toime mõlemad osapooled ja loomulikult nimetas Iisraeli välisministeerium Amnestyt seepeale antisemiitlikuks organisatsiooniks. Tüüpilise agressorina üritab ka Iisrael ennast näidata ohvrina, teades väga hästi, mismoodi ükskõik milline vihje antisemitismile avalikkuses mõjub. Ainult et antisionism ei ole antisemitism. Vastuseis igasugusele fašistlikule väljatõrjumisele – sest mida muud saab endast kujutada juutide Lebensraum’i laiendamine ebaseaduslike asunduste rajamise näol kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid süsteemselt ja rutiinse järjekindlusega rikkudes – on iga inimõigusorganisatsiooni kohustus. 1990ndate diplomaatilised pingutused, Yitzhak Rabini ja Yāsir ‘Arafāti lepped ning 2000. aasta jagatud pealinnaga kahe riigi rajamise idee ning kogu rahuprotsess tervikuna on peale Rabini mõrva sionistliku radikaali käe läbi 1995. aastal järk-järgult rappa jooksnud. Või õigemini, võimu haaranud Likudi poolt teadlikult ummikusse aetud. Teatud mööndustega võib öelda, et Iisraeli poliitika on praeguse olukorra oma elanikele ise kaela tõmmanud. Mitte mingil juhul ei ole nii, et ühel pool on hea Iisrael ja teisal paha Palestiina. Eriti absurdne argument Iisraeli kasuks on, et palestiinlasi toetas kunagi NSV Liit. Tule taevas appi! Afganistanis toetas 1980ndatel mudžahiide USA ning John Rambo võitles nendega kinolinal kõrvuti pahade Nõukogude sõdurite vastu, kuni 2001. aastal muutus see kõik USA välispoliitika perspektiivist korraga ülimalt piinlikuks. Nii Palestiina kui ka Iisraeli fundamentalistid on olnud alati kokkulepete vastased ning üritanud olukorda rahustamise asemel eskaleerida, radikaliseerides oma aktsioonidega lihtsaid inimesi teisel pool n-ö rindejoont.

Raag ütleb, et Hamas ei tohi seda sõda võita, aga samavõrd ei tohi Palestiina seda ka kaotada. Reportaažis Iisraelist intervjueeris Astrid Kannel ühte lastest ümbritsetud põgenikust pereisa, kes, vastates küsimusele, mida tuleks tema arvates Gazas teha, ütles, et see tuleb kõik maatasa teha ning hävitada. Kui Kannel pareerib: „Aga seal on ju ka palju lapsi,“ vastab too rahulikult: „Mis siis? Kümne aasta pärast saavad neist järgmised terroristid.“ Ta ei pane isegi tähele, et õigustab laste tapmist samamoodi nagu mõni nats Endlösung’it, kes asudes tükitöö korras juudi naisi ja lapsi hävitama, ohkab, et ebameeldiv küll, aga seda ju tuleb teha. Küllap leiaks Gazast sama suhtumisega lihtsa palestiinlase, kes ütleks, et natsidel oli õigus – juudid tulnukski hävitada, vaadake, mida nad siin korraldavad. Hamas ütleb seda niikuinii. Mõlemad on täiesti kindlad, et teineteisega ei ole võimalik koos elada.

Seda on naiivne loota, aga tegelikult vajaksid Iisrael ja Palestiina ühist sekulaarset nii antisionistlikku kui ka antiislamistlikku revolutsiooni, kus palestiinlased ja juudid koos lõpetaksid selle brutaalse vastasseisu, tõrjudes välja mõlema poole radikaalid. Seejärel kokku kutsutav Palestiina-Iisraeli rahukongress määratleks kogu omavahelise suhtluse võrdsetel alustel algusest peale uuesti, tunnustades poolte õigust olemasolule ja elule. Mõte võib paista praeguste protsesside valguses ulmelisena, kuid ilma selle püüdluseta eskaleerub konflikt veel brutaalsemaks ja veelgi ohvriterohkemaks sõjaks Iisraeli ja islamiriikide vahel. Ainus, kes sellest kasu lõikaks, oleks Venemaa.