Globaalsed toiduaineahelad

HANNES AAVA, ruumikriitik

Hannes Aava

Sohvi Viik

Viimastel aastatel on õpingud viinud mind korduvalt Hollandisse, riiki, mida peetakse nii mõneski valdkonnas kohanemise suurmeistriks. Seda ka hiliskapitalistlikus toiduainepoliitikas: on ju Holland Euroopa suurim puu- ja köögiviljade eksportija. Sellegipoolest tekitas minus ikkagi hämmingut arvukate dekoratiivsetest marja- ja viljapuudest punetavate disainaedade juures asjaolu, et söödavad marjad on koduaias vaata et tabu. Sama palju valmistasid neile hämmingut jutud, et Eestis on ikka veel au sees aiasaaduste kasvatamine, hapendamine, talveks säilitamine.

Omamoodi võib seda varasematest aegadest jäänud kultuurirudimenti isegi käsitleda ju meie alakohanemisena globaalsete tarneahelate ja ultraefektiivsusega: kogu toidukraami ei toodagi supermarketitest ning säilinud on veel see lokaalsetest toiduainetootmistest kohalikem ja vähim tootlik üksus ehk oma aed.

Ukraina sõda on valusalt esile toonud globaalse(te) (toiduaine)ahelate nõrgad kohad ning Suurbritannias välja kuulutatud erakordne põuaolukord paneb mõtlema sellele, mis saab siis, kui põud hakkab mõjutama eurooplaste toidulauda peamiselt varustavate riikide ehk Hollandi, Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa eksporti. See näib nüüdseks olevat, mitte „kas“, vaid „millal“ küsimus …

Siis, kui see juhtub, võib iga õunapuu, maakodu kartulipõld ning hapukurgipurk omandada juba hindamatu väärtuse ning mõningasest globaalsusega alakohanemisest võiks saada hoopis uue olukorraga kohanemise vundament. Edukat saagikoristust kõigile!