Haiguste ravi. Kontrollitud

JOOSEP SUSI, kirjandusteadlane

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Joosep Susi

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Kohanemine on alati ka konflikt ja häire. Czesław Miłosz – muide, kas pole poola luule möödunud sajandi teise poole võimsaim? – alustab „Vangistatud mõistust“ Murti-Bingi tablettidest. Metafoorsed õnnetabletid tagavad rahuolu sõltumata lokkavast terrorist, aitavad leppida traagika ja ebaõiglusega. Miłoszi metafoor ründab kõiki neid jae- ja hulgikohanejaid, kes totalitaarse režiimiga kaasa läksid, läbisid psühholoogiliselt keeruka ravikuuri: rangelt loogiliste põhjendustega hüljatakse järk-järgult varasemad tõekspidamised. Kes ikka tahaks kõrvale jääda, sumbuda sisepagulusse, kes ei tahaks osaleda vaimuilmas kas või nõnda hämaras?

Murti-Bingi tablette poelettidelt paraku ei leia, kuigi vahel tekib vägisi tunne, et nii mõnigi on kuuri edukalt läbinud: punased jooned üha nihkuvad ja pöörduvad ja moodustavad ristikujulisi mustreid. Retoorika on ikka võimas relv, metafoorid ja allegooriad elavad üle aegade, piisab vaid õhkõrnast ühisosast. Poelettidel on aga teised abivahendid – rahustid, luule ja alkohol, hommikuti paratsetamool või ibukas –, mis aitavad nüüd juba kapitalistliku masinavärgiga mingil moel toime tulla. Venemaal olevat kahe kolmandiku jagu kasvanud antidepressantide kasutamine. Umbes nagu kallaks ketšupit kõikide toitude peale, isegi kirvesupp muutub söödavaks.

Kross kirjutas „Väikeses Vipperis“ midagi sellist, et ei tasu olla põhimõtetest krampis ega põhimõttetusest lötakil. Tsiteerin mälu järgi, ei viitsinud järele vaadata: kolisin äsja ja raamatud ei taha kuidagi õigetesse kohtadesse paigutuda, ei mahu ära, ei sobi enam kokku. Peaks laskma retsepti välja kirjutada. Murti-Bingi ravikuuri lõpptulemuseks on flegmaatiline režiimitruu uus inimene, nagu on iga kohanemise tulemuseks teisenenud isiksus, vaimline transformatsioon. See on ju ka õppimise põhitingimus. Või nagu mu hää tuttav vastas küsimusele „Mis on ilusaim näide kohanemisest?“: „Kui vanaema suri, ei onaneerinud ma kolm nädalat. Küllap hirmust, aga ennekõike austusest.“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht