Kaisa Eiche, vabakutseline kunstitöötaja

Kaisa Eiche

Paul Meiesaar

Poliitikavaatleja Tõnis Saarts arutles hiljuti viimase valitsusevahetusega täheldatud pikaaegse poliitilise paradigma muutuse üle. Neoliberalistlik poliitika on hoidnud maksud madalad ja riigi õhukese. Ka kultuuriinimesed on edukalt adapteerinud turumajandusliku ülimuslikkuse retoorika, pidades turuvabadust ja ettevõtlusvabadust loomevabadusele lähedaseks: kriisidel on positiivne pool, kus nõrgad praagitakse välja, et valdkond saaks tervikuna tugevamaks.

Karmi olelusvõitlust on kultuurivaldkonnas üle 30 aasta praktiseeritud, käesolev liitkriis loodetavasti paljastab valdkonnas dominandina valitseva kognitiivse kohanemisprotsessi mustrid, mis on hõlmanud negatiivsele kogemusele ratsionaalsete tähenduste otsimise, millega kaasnevad kontrollitunde taastamise katsed ja positiivse enesekuvandi taasloomine. Meedias on lugeda, kui tublid ja edukad on mõned loojad, jättes tähelepanuta, kuidas süsteem ise räigelt ekspluateerib. Lõpuks ometi on kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre meedias tunnistanud, et kultuurivaldkond põhineb sellel, et loojatele ei maksta, ja see ei saa nii jätkuda.

Kapitalismimudeleid on mitmesuguseid: on Hiina riigikapitalism ja Põhjamaade heaolumudel, kus turumajandus on põimunud sotsiaalse solidaarsusega, aga need ei ole üks ja seesama. Ebaõiglust taastootva kapitalismiga ei tohi kohaneda, kuid praeguses kriitilises olukorras varjavad end silo- või vandlitornides poliitikud, kultuuritöötajad ja ettevõtjad. Regiooni majandussüsteem, nagu ka kultuurisüsteem, ei seisa eraldi, vaid on väärtushinnangute ja majandussuhete kaudu otseselt ühendatud. Kultuur on kõige olulisem.