Kohanematuse ilu 

JAN KAUS, kirjanik 

Jan Kaus

Piia Ruber

Kohanemine mängib elus määravat rolli. Bioloogias põhineb evolutsioon suuresti liikide kohanemisel keskkonnaga ning seda ka organismi tasandil. Kui liikuda looduse juurest ühiskonna juurde, pole epideemia taustal raske märgata, et kui elu ennustamatuse teadvustamine ja sellest tulenev käitumise kohandamine oli seni mõjutanud ennekõike mõne filosoofilisema meelelaadiga inimese eraelu, siis nüüdseks on see tunginud päevapoliitikasse. Muidugi on kohanemine oluline ka eksistentsiaalses plaanis: iga inimene püüab kohandada oma kujutlusi reaalsusega ja sedakaudu kohaneda tõsiasjaga, et seda on sageli raske teha. Siinses tekstis tuleb mul kohaneda pingega temaatilise avaruse ja mahulise piiratuse vahel. 

Julgen teha üldistuse, et leidub vähemalt üks valdkond või vaateviis, kus kohanematusel on samavõrra edasiviiv osa kui kohanemisel. Kunstis ja innovatsioonis laiemalt on kohanematus igati kohane, alati omal kohal – seda muidugi rohkem tegijate kui vastuvõtjate vaatevinklist. Mõnikord võib loomingulises mõttelaadis saada kohanematusest lausa omaette jõud, teatud liikumissuunis, kandku seda siis esteetilised või sotsiaalsed ajendid.  

Kui eeldada, et iga organism, sealhulgas iga inimene, on kogenud midagi, mida pole kogenud keegi teine – ei saa ju mitte ükski organism jagada teise organismiga samaaegselt ja sama pika aja jooksul täpselt samu ruumipunkte samas mahus –, siis kunst võimaldab teha sellest paratamatusest meetodi. Vaatepunkti paratamatust eraldumusest saab isikupärane vaateviis ja sellest omakorda isikupärane väljendusviis. Selleni jõudmine eeldab aga teatud kohanematust teiste vaate- ja väljendusviisidega. Kohanematus ei pea olema täielik, aga see saab ilmneda igas loomingulises suhtes ja teos. On ilus mõelda, et loominguline kohanemine võib tähendada ühtlasi loomingulist kohanematust. Nojah, kohanematus kui kohanemise erivorm.