Indrek Grigor

Indrek Grigor

INDREK GRIGOR

on Riias elav vabakutseline kunsti­kriitik, -teadlane ja semiootik. Varem on töötanud Tartu Kunstimaja galeristi ning Tartu Kunstimuusemi foto- ja videokogu hoidjana.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim ebaõnnestumine või läbikukkumine?

Olen oma poliitilistelt vaadetelt individualistlik anarhist. Sellelt positsioonilt hinnates on Eesti kultuuri­poliitika suurim teene kultuurkapitali struktuur ning ennekõike asjaolu, et otsustajate komisjon vahetub iga kahe aasta tagant. Saan aru, et paljudele kulka toetusest sõltujatele (kujutava kunsti puhul peaaegu kõik aktiivsed tegijad) tähendab see ebastabiilsust, ent veelgi rohkematele tähendab see lootust, et kahe aasta pärast läheb ehk olukord paremaks. Kaks aastat on enam-vähem taluvuspiir, et üksikisik ja ka institutsioon lootust ei kaotaks.

Eesti kultuuripoliitika peamine puudus on, et kultuuri (aga ka teadust) ei ole suudetud mõtestada riigikaitsena. Saan aru, et majanduse eelisarendamine on riigi kui institutsionaalse struktuuri toimimise seisukohalt oluline, ent seejuures kipub meelest minema, et rahvusriik, millena Eesti on põhiseaduslikult mõtestatud, ei ole aktsionäre ehk valijaid teenindav ettevõte, mille territooriumi valvab turvafirma. Kui sõjalise konflikti korral kogu intelligents kas põgeneb või üle jookseb, siis selgub, et AS Eesti oli algusest peale mõttetu.

Kui ma ei eksi, siis oli see Juku-Kalle Raid, kes juba kakskümmend aastat tagasi käis välja idee, et Eestimaa võiks maha müüa. Toetasin seda ideed toona ja pean seda endiselt kõige mõistlikumaks tulevikustsenaariumiks. Iga korraliku idufirma unistus on saada suurinvestorile maha müüdud. Eesti puhul on küsimus vaid selles, kas aeg on juba küps või peaks veel natuke arendama.