Piret Põldver

Piret Põldver

õpib Tartu ülikoolis eesti kirjandust ja töötab õppematerjalide kirjastuses Maurus keeletoimetajana. 2006. aastast peale on ta avaldanud kirjanduskriitikat, pisut ka ilukirjanduslikke tekste.

Mida pead Eesti kultuuripoliitikas suurimaks õnnestumiseks?

Väga keeruline on niimoodi üldistada. Üks asi, mis viimasest ajast meenub, on kirjaniku- ja kunstniku­palk, mida on küll makstud vaid pisut üle kahe aasta, kuid siiani tundub see mulle kui midagi hämmastavat. Kuigi juba aastaid on aeg-ajalt tõstatatud küsimus, miks peavad töötama kirjanikud, kunstnikud ja teised loomeinimesed ilma kindla sissetulekuta – on see ju töö nagu iga teine –, näib mulle siiski, et kirjanduse ja kultuuri tegemise eest saab palka maksta ainult väga rikas riik. Ja rikkus ei pea tähendama ainult materiaalset vara. Seepärast tundub mulle kirjaniku- ja kunstnikupalga loomine kultuuripoliitikas päris suur samm, mis iseloomustab Eesti suhtumist kultuuri ka üldisemalt.

Kui laiemalt vaadata, on ka Eesti Kultuurkapitali olemasolu omajagu hämmastav nähtus. Ilmselt ollakse sellega väga harjunud, kulka oma rahaga näib normaalsusena ja selle olemasolu teema tõstatub eelkõige siis, kui ühele või teisele projektile pole raha jagunud. Siiski, maailmas pole olnud ega ole seniajani palju riike, kus väärtustataks kultuuri niivõrd palju, et selle rahastamiseks eraldi nõnda suure eelarvega institutsioon luua: eelmisel aastal oli eelarve 29 148 846 eurot. Mulle on ka alati tundunud toreda hüperboolina see, kust kulka rahad tulevad: suurema osa eelarvest moodustab alkoholi- ja tubakaaktsiisist ning hasartmängumaksust laekunud raha. Olgu, te võite ju oma tervist rikkuda ning hedonismi ja sõltuvusse langeda, aga meie pöörame pahed ringi ja teeme sellest kunsti!

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.