​金継ぎ

MIINA PÄRN, Klassikaraadio toimetaja

Poolteist aastat tagasi kukkus köögipõrandale tumepunase jaapani teekannu savist kaas. Ikka just selline haruldus, mida olin otsustanud hästi hoida, kasutada vaid erilistel puhkudel (iga päev) ja mis tagatipuks ei olnud üldse minu oma. Korjasin killud ja killukesed köögipõrandalt kokku ning panin salvrätiku sisse. Äraviskamine ei tulnud kõne allagi, terveks teha ka ei osanud. See nutsak seisaks kusagil sahtlipõhjas veel tänase päevani, kui ma ei oleks juhuslikult avastanud kintsugi’t (​金継ぎ​) – traditsioonilist jaapani parandustehnikat, millega antakse katkisele esemele uus elu, püüdmata varjata tema vigastusi. Pika parandamisprotsessi jooksul ühendatakse killud urushi-puidust tehtud vaiguga (​漆​) ja praod, need kaetakse kullapuruga. Kõik see võtab aega mitmeid kuid, oleneb muidugi kildudest. Ja meistrit on vaja. Kedagi, kes näeks kildudes tervikut ja nutsakus teekannuvõimalust. 

Samasuguses kintsugi-ootuses on iga katkine keha. Vajades, olenevalt kildudest, kas päevi, nädalaid, kuid või aastaid, et oma mõrad uuesti kokku liimida. Võib-olla ka meistrit, kes näeks mütsakus inimesevõimalust. Ja kui kõik on möödas? Jah, praod jäävad kõigile näha. 

Ei ole kerge olla hiina kirjamärk keset ladina tähestikku: kanji (​漢字)​ siin 29 tähega taevas, kus mõjud nagu kriksadull, sulud ümber nagu kargud all. Aga kui tahta elada, tuleb kõigest hoolimata longata tervete kehade metsa, suruda end või sulgude vahele ja kõndida. „Tõuse üles, võta oma voodi ja mine koju,“ ütles Jeesus halvatule. Kirjutas Nietzschegi, et suur tervis on eeskätt inimese võime üha uuesti ja uuesti paraneda, taastuda ja – taas tulla. Mitte seisund, mis kord saavutatuna püsima jääb, vaid midagi säärast, „mida pidevalt juurde võidetakse ja juurde võitma peab, sest et seda ikka ja jälle ära antakse, ära andma peab“. Gesamt-gesundheit! Suurt tervist!