Keelekeha 

KRISTINA KOPPEL, EKI vanemarvutileksikograaf

Kristina Koppel

Jake Farra 

Keha kuulub eesti sõnavara ürgseimasse kihti ja 500 kõige sagedasema sõna hulka. EKI ühendsõnastikus on kehal viis tähendust, millest esimene „inimese või looma kogu organism“. 

Keelekorpuse autentsete keeleandmete toel on näha, et inimese kehast kirjutatakse kaks korda sagedamini kui looma kehast ja naise kehast kolm korda sagedamini kui mehe või lapse kehast. Keha puhul peetakse oluliseks seda, kuidas see visuaalselt välja näeb: pigem tuuakse esile positiivset (trimmis, sportlik, sale, seksikas, lihaseline, kõhn, päevitunud, ilus, ideaalne, naiselik, hoolitsetud) kui negatiivset (kurnatud, paistes, vaevatud, moondunud, halvatud, piinatud). 

Keha vaadeldakse tervikuna (nt lauses Lihtsad tantsud ja rütmiline liikumine aitab lapsel avastada oma keha kui terviku) ja seda peetakse templiks (Iga sportlane kohtleb oma keha nagu templit ja LeBron James on selle elav näide). Kehas nähakse vahendit või instrumenti (Ta eksperimenteerib soo ja seksuaalsusega, käsitleb oma keha kui instrumenti). Seda võrreldakse masinaga (Keha nagu masin, mille töötamiseks on vaja kütust), vahel lausa kunstiteosega (Billeneeve disainib omaenda keha kui kunstiteost ning on alati detailideni läbitöötatud visuaalse image’iga). 

Keha käib ühte jalga koos vaimu, meele ja hingega (Kõige tähtsam on kuulata oma meelt ja keha), harvemini mõistuse ja ajuga (Mu keha ja mõistus olid šokis). Kõige sagedamini liitub keha sõnadega kaal ja osa. 

Ka keel on keha osa. Peale kehaosa tähistab see inimese olulisimat suhtlemisvahendit. Need kaks kokku liites saame kehakeele, mis väljendab suhtlemist liigutuste abil. Aga mis võiks olla keelekeha? Sõna (keele)korpus pärineb ladina keelest (ld corpus), kus see samuti keha tähendab – nii võikski korpust pidada keele kui elava organismi kehaks.