Kehamõtted ja mõttekeha 

MARIE PULLERITS, treener, tantsuspetsialist ja teatrikriitik 

Marie Pullerits

Kris Moor

Inimkeha on väliselt piiritletud, sisemuses aga segane ja põhjatu, imelik ja imeline. Bioloogilise ja füsioloogilise kehaga kaasneb alati isiklik ja elulooline, aga ka kultuuriline, poliitiline, ajalooline, religioosne, ühiskondlik taust. 

Meie kujunemist mõjutab keha suhe teda ümbritseva ruumiga. Kehal on välisruum, aga ka siseruum, siseilm, keharuum. Keha ennast võib tajuda kui ruumi, mille esimesena asustame, kus paikneme, pesitseme, oleme. Kuni inimteadvust veel tehisarru ei pakita, on see me kõigi inimeseks olemise subjektiivne ja kollektiivne paratamatus. 

Minu keha on mu kõige isiklikum ruum, ühtaegu olemise vahendaja ja olemise viis. Paljud püüavad oma kehas elades kogu elu sellest põgeneda, kuivõrd enamasti tuletab ta end meelde mingi probleemi korral. Räägitakse, et oleme kaotamas ühendust oma ökoloogilise keskkonnaga, aga sageli ka oma kehaga kui isiklike kogemuste arhiiviga, oma kehalise mälupangaga. 

Ideedel, mälul ja mälestustel on võime muuta ka kehalist tegelikkust. Prantsuse filosoof Daniel Sibony on vaadelnud seda kui pidevat liikumist kehamälu ja n-ö keha oleviku vahel1. Keharuumis pesitsejana oleme iseenda arhiiv. Meie kogemused on talletunud närvisüsteemis, kehamälus, ihulises varasalves. Keha võib võtta kõnelemise üle, kui kogetavat pole võimalik sõnades väljendada. Kõik ei ole mälus pidevalt kättesaadav ja kõigele polegi alalist ligipääsu tarvis. Aga kusagil keharuumis on see peidus. Kehamälus, mälukehas. 

Minu keha võib olla füüsiline, füüsikaline, muutuv, pragmaatiline, kujuteldav, poeetiline, müütiline, anonüümne, intiimne ruum. Keha on ilus ja valus paratamatus. Kehaline olemine saab tähenduslikuks vaid suhtes meid ümbritsevaga. Selleks tuleb kõigepealt leida kohalolekutunne oma kehas. Jõuda koju oma keharuumi. 

„Suurus progresseerub maailmas sedamööda, kuidas intiimsus süveneb.“2  

1 Daniel Sibony, Le corps et sa danse. Editions du Seuil, Paris 1995. 

2 Gaston Bachelard, Ruumipoeetika. Vagabund, Tallinn 1999.