Minu pai keha

KATRIN ALLER,  muusikaõpetaja, helilooja ja muusikateadlane  

Katrin Aller

Erakogu

Minu keha on minu sõber, kusjuures mitte lihtsalt hea, vaid parim. Või noh, ega teisi ju niimoodi ei tea ka. Muide, kas see jätab päris terve psüühika mulje, kui ma kirjutan siin oma kehast kolmandas isikus? Me nagu üks ei olegi või? 

Igatahes on minu keha mulle isegi veel lähem kui oma särk, sest särgi saab ära võtta, keha jääb. Targad inimesed õpetavad, et keha tuleb kuulata, aga minu oma pole küll eriti lobiseja tüüp. Sõnumid kipuvad olema primitiivselt mustvalged, totralt egoistlikud ja resoluutsed à la „külm on“, „uni on“, „süüa!“. Et siis selline sirgjooneline kestake, mis peidab kõige kiuste, oh heldust, kui palju üllamat hinge (paraku alailma täis saama kippuvat ja mitte üllusest) ning päris totukest südant (sest kes neid fopaasid kokku jõuaks lugeda!). Nii et äkki on mu keha täitsa okei osa minust? 

Kuidas me häid suhteid arendame? Näiteks päevitame oma naha suviti punaseks, et pärast ahjuna hõõguda ja paari päeva pärast jupphaaval kooruda. Uh, lihtsalt pealispinna uuendamisprotsess, kroonilise soojusnõude rahuldamine. Või laskume õhtuti voodi lohutav-kaitsvasse nõkku, nunnusse relikti koopainimese kaugest pärandist. Usume une uueks loovasse võlujõudu. Ei, mu keha on täitsa nutikas tegelane!  

Kui kriitiliselt järele mõelda, tuleb küll vahel ette pisimuresid häbi- ja küllastumustundega pluss eriti liigutamissundusega (mõistuse vastik hääl), ent lahke sõna või, veel kindlam, karmi tahtejõuga tuleb peremeheõigus kehtestada ja asi vask. Kui mu keha on mu tempel – mis tast siis häbeneda? Lilled ja viiruki suitsutusrohud. Anna ihule, mida ihu igatseb; ja ikka nii, et parem käsi teab vasaku panust, lisades puudujääva. Kõige sandimad lood on kehakultuuriga, aga konsensuslikult valin kultuuri poole ja nii on – sport ju saadanast. Kuda lind, nõnda jõud.