Sümbioos

OVE AVERIN, filosoof

Ove Averin

Erakogu

Ma ei taha väita, et Valdur Mikita valetab, aga ma ei usu, et mööda metsa konnates on võimalik mõelda. Pärast aastaid kestnud teadustööd tuleb tõdeda, et personaalne empiiriline kogemus implitseerib vastupidist. Teisisõnu: olen kade, sest mina nii ei oska. Isegi tsiviliseeritum keskkond ja asfalteeritud tänavad ei aita, kuigi peaks olema heade mõtete linn. Mina mõtlen hoopis umbses toas ja ainult siis, kui valgel laual on arvutis Word.

Ainult siis, kui ma näen teksti, kui kursor liigub, kui sõnad ilmuvad ja kaovad, kui üleminek ühelt ideelt teisele muutub pärast tundidepikkust piinarikast tööd loogiliseks. „Kirjutan, järelikult olen olemas“, nagu Descartes nii tabavalt on öelnud. Kui arvutit pole, siis ma ei mõtle. Aju vist paikneb küll veel koljus, aga tõtt-öelda ei ole ammu kontrollinud. See ehk ongi inimarengu viimane samm enne Matrixit. Sülearvuti on minu osa, minu mõistus, minu hääl.

Kui aga juhtub, et arvuti ei funktsioneeri nagu peaks, siis pole see pelgalt tehnika, mis tõrgub, see on keha, mis on haige. Nagu valutaks pea, oleks pind küüne all või piinaks geenimutatsioonist põhjustatud hüpertroofiline kardiomüopaatia. On füüsiliselt valus, kui ekraani ülaserv vilgub minutiliste vahedega mustaks. Vaheta emaplaate, ekraane ja akusid kuni garantii lubab, aga veast lahti ei saa. Metoprolool põhjustab psoriaasi ja verapamiili kõrvalnähud on ilmnemas. Iga järgnev varuosa on natuke kehvem kui eelmine. Need on need peavoolumeditsiini puudujäägid. Peaks ehk ka läpaka ravitseja juurde viima.