Laulasmaa

AURI JÜRNA, lavastaja ja kriitik 

Auri Jürna

Erakogu

Kui mu Pärnust pärit ema ja Väike-Maarjast pärit isa hakkasid 1990. aastatel suvilat otsima, oli kõige olulisemaks tingimuseks, et see poleks kummagi lapsepõlvemaa, vaid nende ühine, päris oma koht. Teiseks pidi olema meri ja Tallinna lähedus, et saaks ka pärast tööd kiiresti linnast ära. Pärast mõnda hullumeelset ideed sattusid nad Laulasmaale, kus oli väike nõukogudeaegne majake hubases õuna- ja marjaaias ning inimtühja valge liivaga randa jõudes sündis kergelt otsus just selle koha kasuks. Sujuvalt muutus see väike küla meie pere lemmikpaigaks, kus igaühel oli omi toimetusi ja uitamisi: kes müttas aias, kes nokitses maja kallal, kes hulkus metsas. Koolilapsena meeldis mulle tundide kaupa metsas ja mere ääres jalutada ning kuna siinne mets on küll pikk, aga kitsas, ühel pool meri, teisel autotee, pole ka linnalapsel ohtu ära eksida. Ka inimesi oli siin tollal vähe liikvel, nii et sai koos koeraga segamatult Robin Hoodina mändide vahel joosta ning väikestel kruusateedel rattaga tiirutada. 

Nüüdseks on Laulasmaa palju suuremaks ja rahvarohkemaks kasvanud, autosid ja inimesi on palju, mõni külavahetee lausa asfalteeritud, ühine veevärk ehitatud ning kohal isegi Selver, paki- ja pangaautomaadid. Olemas on lasteaed ja kool, spordiplats ja mõned kohvikud, esinemas käivad tuntud muusikud ja näitlejad. Metsas on Pärdi keskus ja RMK matkarajad, lärmakad suvitajad pargivad tänavad ja metsaserva autosid täis ning ujuma minnes tuleb kott kaasa võtta, et sambla seest mõni purk või kilekott ära korjata. Aga ikka on hea: oma potipõllundus, abivalmis naabrid, elav külaelu ja turupäevad. Laulasmaa on saanud kodumaks koduks kui Tallinn. Ja vahel, kui linn oma lärmakusega üleliia närvi ajab, saab tunni ajaga Laulasmaa randa, kus meri ja tuul teevad kõik paremaks ja kergemaks.