Minu koht   

KAI KIIV, EMTA kultuurikorralduse õppejuht  

Kai Kiiv

Reti Kokk 

See polnud armastus esimesest silmapilgust. Minu kujutluses olid sirgete laiade avenüüdega uhked pealinnad nagu Pariis või Madrid, ent kui ma 2001. aasta suvel esimest korda Lissabonis maandusin, oli sealne minu kujutelmast kaunis kaugel. Iseäranis Bairro Alto ja Alfama, mis oma mäest üles-alla vonklevate kitsaste tänavate, neil metsikul kiirusel tuhisevate kollaste trammide ja nende eest viimasel hetkel kõrvale põikavate inimeste ning ajahambast puretud majade aknaist muretult välja rippuva pesuga olid kõike muud kui esinduslikud. Kirbutsirkus, ütlesin mõttes.  

Nii et millal ja kuidas ma armusin, ei tea. Ega see arvatavasti ühe ropsuga käinudki, pigem nõidus Lissabon mu ära järk-järgult. Nüüd ei kujuta ma oma elu selle linnata ettegi. Vähemalt kord aastas pean saama seal käia – siis on süda rahul! Sest aeg voolab selles linnas teisiti. Aeglasemalt. Omasoodu.  

Lissabon ei ole minu meelest koht, kus, reisiteatmik pihus, ühe turismiobjekti juurest teise juurde kapata. Selle asemel tuleks lihtsalt kulgeda. Siis võid kindel olla, et varem või hiljem juhatab ta sind mõnda mõnusasse kohta, olgu siis pargipingile või mõnda väiksesse lihtsasse kohvikusse. Viimastega on Lissabonis, õieti terves Portugalis, selline lugu, et minna võib ükskõik millisesse, sest neis on enam-vähem sama menüü. Niisiis võid alati kindel olla, mida saad, ja meie kohutavalt kiiresti muutuvas maailmas on see justkui väike, ent kindel pidepunkt. Ja kui päev hakkab õhtusse jõudma, soovitan sammud seada mõnele vaateplatvormile (minu lemmikkoht on Graça), kust avanevad hunnitud vaated päikeseloojangus linnale ja silmapiiril sätendavale Tejo jõele. Kui silmad sulen, on see soe, kuldne üle linna laotuv valgus novembri pilkases pimeduses ikka mu ees, sees ja ümber. Mulle näib, et on võimatu seda kohta mitte armastada.  

Oli üks päev, kui ma läksin kerge südamega mööda seda tänavat, mõeldes tulevikule.
Sest Jumal lubab, et see, mida olemas pole, paistab heledas valguses.
Täna seda tänavat mööda minnes ei mõtle ma kerge südamega isegi minevikule. 

Veel enam, ma ei mõtlegi …* 

* Fernando Pessoa, Reaalsus. – Tubakapood. Álvaro Campose viimased luuletused. Tlk Tõnu Õnnepalu. Pilgrim 2009. Lk 42.