Rännud ajas ja ruumis
Lapsepõlvekohad on nagu täistuubitud sahtlid, kindlam on neid mitte avada, mitte sobrada kogunenud kihistustes.
Esimesed eluaastad elasin Tallinna südalinna stalinovkas, seejärel kasvasin Pelguranna hruštšovkas, pisteliselt pendeldasin ka vanavanemate kodude Tartu Tähtvere ja Kärdla aedlinna vahet. Sõitsin Tõnismäele Herbert Johansoni funktsionalistlikku koolimajja Mustamäe modernistlikust miljööst. Kõigest sellest on tõukunud minu varajane maailmapilt ehk ruumikogemus, kust põgeneda ja kuhu tagasi pöörduda.
Minu lapsepõlve Pelguranna kodu elutuppa kavandas noor arhitekt Tiit Hansen – tuntud Kannikese lillepoe autorina – tumedaks peitsitud ribiseina, mille külge kinnitus allalastav sidrunkollane söögilaud (iga ruutsentimeeter oli oluline), lisaks modernistlikud tugitoolid ja hiigelläbimõõduga lambikuppel. Kabinetti valmis kirjutuslaua ja baarikapiga raamaturiiulite süsteem, mille alt sai välja tõmmata kitsa kušeti. Kui kolisin Mustamäele, siis sobitusid need samad mööblielemendid imekombel, vaid ribisein oli viis sentimeetrit liiga kõrge. Klaveri ja Standardi musta kõrgläikelise kohvilauakuubiku kohal rippuva vaskkupliga elutoast sai minu koht. Jõulude ajal lasti kollane söögilaud alla, sellest moodustus omamoodi baldahhiinvoodi Moskva raamatumessilt pärit Marimekko triibukangaga. Sel suvel lasi ema pianiino hääletamiseks ära viia ja selle tagant paljastus vanaroosa nostalgiline suurte lilledega tapeet, sest ülejäänud betoonseinad on ammugi paljaks kooritud ja valgeks värvitud.
Aeg sunnib kohtadest lahti ütlema! Pendeldama ajutistes, ühetaolistes nn mittekohtades. Selles avaldub Marc Augé sõnastatud individuaalse vabaduse absoluut: ruum, mille pealt ei saa välja lugeda ühtki sotsiaalset suhet. Siiski, igapäevaelus kestab olnu edasi, endised nimed ja kohad saavad headeks teejuhtideks. Jätkub kohanemine ja kodunemine uutes kohtades, koha loomine nii professionaalses mõistes kui ka oma elus. Aegruumiline taju muutub, käimata kohtadest süttiv kujutlusvõime ületab reaalsuse.