Sauna ees 

AHTO LOBJAKAS

Ahto Lobjakas

Erakogu

Minu paik on sauna ees, 15 meetrit kuldnokkadeni, 150 kormoranideni. Kusagil kaugemal on hüüp. Kormoranid istuvad vaese mehe mere kohal puude otsas roostikus, mida on vastaskaldani kilomeetri jagu. Roostik oli kunagi meri, aga Eesti tõuseb. 

Saun on membraan, lahutab millestki, liidab millegagi. Sauna seintes elavad hiired ja nastikud, katuses mõnikord nugised. Sauna ja roostiku vahel on ooterežiimil paju ja lepistik, mida tuleb iga kevad tagasi lõigata, et saunast säiliks vaba vaade. Sauna seinad kostavad läbi. 

Miks paik? Nii „koht“ kui „paik“ on germaani laenud. Mõlemad laenati andmaks kuju millelegi, mida meie keeles polnud. Oleks huvitav teada, mis see oli. Aga koht ja paik näivad kompavat sama vahet, mida saksa keeles saab teha sõnade Stelle ja Ort vahel. 

Koht on sinna millegi panemiseks, püstitamiseks, koha saab tellida. Kohal on koordinaadid. Kohalt avaneb aegruum. Paigal pole koordinaate, kui sealt midagi avaneb, siis vaade tagasi täiesti teistsugusele ajale ja ruumile. „Kohal olla“ ja „paigal olla“ on kaks isesugust asja. Paigal on kuhugi kuulumine, paika ei saa tellida. 

Istun saunalaval, mõtted on aeglased, võib-olla olen saanud veidi vingu. Vaatan aknast kormorane, kes ootavad räime, mille hiljuti süvendatud kallis ökokanal neile nüüd paremini kohale toimetab. Ma ei oska kormoranidele midagi ette heita või neid kuidagi paika panna. Toredam oleks, kui nad oleksid tõust Gulosus aristotelis, aga paikseks on meil saanud Phalacrocorax carbo.