Jaan Krossi kirjandusauhind Mats Traadile

D. K.

23. veebruaril anti teist aastat Kirjanike Maja saalis pidulikult üle Jaan Krossi pärijate algatatud kirjandusauhind, et tunnustada silmapaistvaid kirjanduslikke saavutusi valdkondades, mis seostuvad Jaan Krossi mitmekülgse loometegevusega, sellele iseloomuliku eetilise ja esteetilise nõudlikkusega.        Žürii (koosseisus Toomas Haug, Kristiina Ross, Mati Sirkel, Jaan Undusk ja Märt Väljataga)  kaalutluste käigus jäi sõelale kolm esiletõstmist väärt kirjategu. Esiteks ajaloolase Ivar Leimuse töö Christian Kelchi kroonika „Liivimaa ajalugu” ja „Liivimaa ajaloo järg” tõlkimisel. Neist Eesti ajaloo tähtsamaist alliktekstidest on lähtunud suur osa eesti ajalooteemalise ilukirjanduse loojast, Eduard Bornhöhest Maimu Bergini. Hoopis teistsugust, isiklikult läbi elatud ajalugu pakub Tõnu Õnnepalu luulepäevik „Kevad ja suvi”. See on suur sündmusteta ajalugu –  inimhinge looduslugu või müüt.    

Auhind otsustati anda Mats Traadile eelmisel aastal ilmunud romaani „Õelate lamp” eest, mis viib lõpule Palanumäe sarja „Minge üles mägedele”. See raamat paneb lugeja taas  mõtlema ajaloo ja fiktsiooni – või Jaan Krossile meeldinud sõna välme – vahekorra peale. Žürii esimehe Märt Väljataga sõnul on ajalootunnetusel vähemalt kolmekihiline struktuur.       

Esiteks mälu ja intuitiivne või folkloorne ettekujutus möödunud aegadest. Teiseks teaduslik allikakriitiline ajaloouurimine, mis esimesega sageli vastuollu läheb – ilusana mäletatav või  kujutletav aeg osutub ajaloolise uurimistöö valgel hoopis koledaks ja vastupidi. Ning kolmanda kihi annab kirjanduslik kujutlus, mis suudab sellele intuitiivsele folkloorsele kihile, rahvalikule ajalooteadvusele, rohkem mõju avaldada kui ajalooteadus iganes. „Alles kujutlus ja eelkõige romaanižanr aitab tabada kõige olulisemat ajaloolist tõde ja teadmist – kuidas oleks olnud elada kaugetel aegadel. Kuid ainult tingimusel, et see toetub historiograafilisele  vundamendile, mitte folkloorsele soovmõtlemisele või ideoloogilistele klišeedele. Isegi ajaloolane, kui ta tahab anda pilti sellest, kuidas olnuks näha maailma näiteks ärkamisaegsete silmadega, peab laenama romaanikirjaniku vahendeid.”     

Mats Traat on kirjutanud Palanumäest üle neljakümne aasta. Romaanisarja proloog „Puud olid, puud olid hellad velled”, mille tegevus toimub 1840ndatel, ilmus juba 1979. aastal. „Õelate lambi” tegevusaeg 1937–1946 langeb  kokku autori enda esimese elukümnendiga. „Minge üles mägedele” on taasiseseisvumisaja kaalukaim saavutus realistliku romaani vallas. Keskendudes ühe põlistalu väikesele maailmale, annab autor ka läbilõike suuremast ajaloost, rahvuse sünnist omariikluse saavutamise ja hävinguni. Romaanisari ühendab müütilist ja ajaloolist plaani, mikro- ja makrokosmost, looduse ringkäiku ja ajaloo edasitõttamist. Lisaks kujutusviisi psühholoogilisele sugestiivsusele  on tuntav autori põhjalik uurimistöö sotsiaalajaloo vallas. Vanas testamendis kinnitab Saalomon hinge kosutavalt, et õelate lamp kustub ära. Seevastu Palanumäe saaga keskne tegelane Hendrik Susi sarnaneb õiglase Hiiobiga, kes peab pettunult küsima: „Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus?”. Palanumäe annab mõista, et karistus ja tasu jaotuvad mõistatuslikult ning ajaloo teed on äraarvamatud.