2 + 2  = ?

Karantiiniaeg näitas, et meie rohetaristu on puudulik: kogunetakse ühtedesse ja samadesse kohtadesse, sest häid ja mõnusaid paiku ongi vähe.

KARIN BACHMANN, MERLE KARRO-KALBERG

COVID-19 tingitud isolatsioon ja karantiin näitasid üsna ilmekalt kätte väliruumi kitsaskohad: avalikku ruumi on meie linnades ikkagi liiga vähe ja rohetaristu ei pidanud koormusele vastu. Kunagi pole juhtunud, et politsei oleks pidanud matkaradadelt inimesi tõrjuma ja parkides rahulikke kodanikke laiali ajama. Kui mõelda sellele, et sügiseks ennustatakse uut haiguslainet ja piiranguid, siis tuleks mõelda, mida teha teisiti, et värskes õhus jalutamine poleks kuritegu. Asi pole ju selles, et inimesed oleksid midagi valesti teinud. Pigem ei taga elukeskkond kõigile võrdseid võimalusi: rohetaristu ehk pargid, linnametsad, skväärid ja roheline võrgustik on puudulik ega võimalda inimestel hajuda üle kogu linna. Kogunetakse ikkagi ühtedesse ja samadesse kohtadesse, sest häid ja mõnusaid paiku ongi vähe.

Meie väliruum on piiratud, sinna kavandatud tegevus napp. Kas mänguväljakul peaks saama ainult mängida või võib mänguväljakul ka lõuga tõmmata, rattaga sõita ja sporti teha? Ehk võiks mänguväljak olla ka hoopis mõni tänavanurk, sisehoov või pargiküngas? Muruplats ei peaks olema ainult vaatamiseks: seal peaks saama ka uisutada, jõutrenni ja joogat teha, piknikut pidada, päikest võtta jne. Kui mänguväljakul saabki ainult kiikuda ja seda tohib teha ainult üks laps korraga, siis läheb reeglitest kinnipidamise kontrollimine keeruliseks. Lihtsam on mänguväljak üldse sulgeda, nagu praegu ka tehti. Ühekülgsus iseloomustab meie avalikku ruumi ka laiemalt. Kui mänguväljakud ja välijõusaalid on kinni, kohvikud suletud ja spordiklubid lukus, selgub, et linnas polegi midagi teha. Tänaval võib küll jalutada, aga tahaks siiski teha ka midagi muud ja näha midagi enamat kui autode tagatuled.

Linnaloodus

Maale ja matkaradadele mindi looduse pärast. Nüüd on selge, et linna pole suudetud piisavalt loodust luua ja tuua ega selle vohamist soodustada. Nii ei jäägi inimestel üle muud kui metsa sõita. Vaatamata sellele, et linnas seistakse väga kindla- ja üksmeelselt muru üleniitmise ja liigivaesuse eest, põgenetakse esimesel võimalusel ikkagi maale ja sellessesamasse võsasse, mida linnas tõrjuda püütakse. Ometi võiks ka linnas olla poollooduslikke alasid ja kas või kesklinnas metsikumaid parke, kus loodust nautida. Kui parke hooldataks teisiti, näiteks niidetaks vähem, ei peaks linnast nii tihti välja loodust nautima sõitma. Aina enam räägitakse elurikkusest ja püütakse seda taastada, ka linnas. Selle vastand on eluvaesus, mida kohtame parkides tihti.

Küsimus pole siiski ainult parkide eluvaesuses. Kvaliteetseid parke ja avalikku ruumi kipubki meil linnas vähe olema – ja need vähesed meelitavadki inimesed kohale. Nägime, et promenaadid ja linna looduskaunid kohad olid ilusa ilmaga tihedalt täis, nii et nõuet hoida kaks meetrit vahet polnudki võimalik täita. Tallinna mereäärsed piirkonnad ja Tartu Emajõe kaldad meelitasid distantstööst väsinud inimesed hinge tõmbama. Kogu muu majade­vaheline õueruum oli peaaegu tühi. Ka tänavaid, kus lihtsalt õues olla ja aega veeta, mitte ühest punktist teise liikuda, kipub vähe olema. Tänavat vaadatakse kui transiidikoridori ega nähta selles võimalusterohket õueruumi. Kui omavalitsused kipuvad tihti kurtma, et maa, kus saaks midagi kõigi hüvanguks teha, on peamiselt eraomandis, siis unustatakse ära kõik teed ja tänavad, mis kuuluvadki enamasti linnadele.

Edumeelsemates pealinnades räägitakse sellest, et praegu on hea võimalus tänavaruum jalgratturite ja jalakäijate vajadusi arvestades ümber mõtestada. Need kaks kuud, kui inimestel polnud vaja autot kasutada, sest polnud kuskile sõita, on linnaruumi ümber kujundamas. See ei tähenda ilmtingimata, et kõik tuleb teisiti teha, et tuleb teha rohkem mänguvahendeid ja -väljakuid vms. Mõnikord piisab sellestki, kui tänavale paigutada rohkem pinke: ühe asemel võiks neid olla kümme, et inimesed ei peaks külg külje kõrval istuma. Ruumi võiks selleks võtta autode arvelt. Ka tänav peaks olema selline koht, kuhu lihtsalt rattaga sõitma minna, ilusat ilma ja päikest nautida. Praegu nägime, et rattaga sõitmiseks kavandatud kindlates kohtades, mis on niikuinii inimesi ja kaherattalisi täis, polnud karantiini ajal kuidagi võimalik nõutavat vahekaugust hoida. Autoliiklusest tühjad tänavad ja suured magistraalid olid ja on sellele vaatamata keskkonnana üsna ebameeldivad: tolm keerutab üle pea, haljastus puudub ja laiad teekoridorid mõjuvad pelutavalt.

Suhtlusruum

Väliruumi tuleks kohelda esimese klassi tasemel. Enamasti on linnade avalik ruum ja rohelised alad jaotatud hooldusklassidesse. I on selline, mille eest hoolitsetakse kõige rohkem: seal niidetakse tihedalt, koristatakse sagedasti. IV klassi alad asuvad seevastu linna servas ning nende väljanägemise pärast nii palju enam ei pingutatagi – ja just tänu sellele on need enamasti loodusrikkamad. Nende kategooriate tähendus peaks laienema. Iga avalik ruum peaks olema I klassi, esmaklassiline ruum, kõrgem tase. Kusjuures ära ei tohiks unustada, et niitma peaks ikka IV klassi tasemel, et soodustada elurikkust. Väliruumi peaks kohtlema ja mõtestama igal pool võrdselt. See eeldab süsteemset läbimõtlemist. Seda peaksidki nõudma need, kes olid karantiini ajal sunnitud metsa sõitma, sest linnas polnud jalutamiseks piisavalt kohta.

Palju on räägitud, et just läbi saanud karantiin on eelhoiatus, mida tuleb võtta õppetunnina. Kas soovime seda sellisena käsitleda, jääb meie enda südame­tunnistusele. Uudised karantiinist väljunud riikidest, kus inimesed arutult poodlema tormasid, ei anna just palju lootust, kuid lootma peab. Ka väliruumi osas oleme teelahkmel. Kas keskendume autodele, sest auto on isoleeritud ruum, kapsel, kus saabki viibida vaid oma lähedastega, teistega kokku puutumata, või teeme fundamentaalsema muudatuse ja püüame linnad rohelisemaks kavandada, nii et kõik saaksid igal pool õues olla. Autokinod on olemas olnud muidugi juba enne karantiiniaega, kuid nagu ka näha, igatsetakse ikkagi oma kapslist välja. Me ei peaks kapseldumist soodustama ehk ehitama laiemaid teid ja suuremaid parklaid. Inimene tahab ennast liigutada ja näha teisi inimesi. Avalik ruum on ka suhtlusruum, koht, kus kohtuda silmast silma. Inimeste põhivajadust kuuluda gruppi ei saa rahuldada kapslites, vaid ikkagi päriselt kontaktis olles. Autodesse surumine kaitseb küll nakatumise eest, kuid autost väljumata ei ole võimalik oma elu täisväärtuslikult elada.

Tervis

Räägitakse, et praegune haiguspuhang on alles algus. Kui saame selle tõve vaktsiiniga kontrolli alla, tuleb uus, sest elupaikade hävitamisega oleme teistelt liikidelt võtnud elupaiga, kodu. Kui mets on maha raiutud, ei jäägi karudel üle muud kui linnas ringi tatsata, kui koopad hävitatakse, kolivadki nahkhiired tuppa. Viroloogid kinnitavad, et peame uue olukorraga kohanema ja piirangutega elama õppima. Seega on oluline vaadata tulevikku. Kohaneda tuleb tervislikult: terves kehas terve vaim! Ka siis, kui tuleb teistega vahet hoida või karantiinis olla, on väljas liikumise ja sportimise võimaluste tagamine ülioluline. Seega pole avalik ruum oluline ainult suhtlemispaigana, vaid selle iseloomust sõltub ka rahva tervis. Näiteid eakatest, kes olid enne karantiini kõbusad ja terved, käisid teatris ja jalutamas, praegu aga ei oska pükse jalga panna või telekat puldist sisse lülitada, jagub. Karantiin, mis pidi neid COVID-19 eest hoidma, mõjus neile halvasti, tegi nad haigemaks. Ka tervele inimesele on liikumine hea tervise pant. Kui see võimalus hoobilt ära võtta, võib tulemus olla vastupidine soovitule. Liikumatus soodustab veresoonkonna haigusi ning ülekaalulisust. Uute viiruste või praeguse viiruse teise laine valguses ja uusi piiranguid kavandades ei tohi sellest kergekäeliselt mööda vaadata.

Me nägime, kuidas suleti kõik välijõusaalid, kuidas politsei patrullis matka­radadel ja jooksuradadel, et inimesed ei koguneks. Hispaania ja Itaalia pandeemiapiirkondades oli õues käimine üldse keelatud. Kõike seda tehti küll arstide korraldusel, sest keegi ei teadnud, millega me silmitsi seisame, kuid olukord on siiski kummaline. Kaubanduskeskused avati enne kui spordisaalid, teatrid ja kinod tehakse lahti alles juunis. Kaalukausile tuleks asetada ka vaimne tervis ning majandusnäitajate kõrval küsida, kumb on kahjulikum, kas see, kui kinni on kaubanduskeskus pudupoodide kiirmoebrändi kettidega, või see, et kinni on spordisaalid ja politseile on tehtud ülesandeks inimesed jooksurajal laiali ajada.

Ka see näitab kätte kitsaskoha: terviserajad ja välijõusaalid ongi linnades koondatud väikestele aladele. Ka neid tuleks plaanida üle terve linna. Ehk oleks aeg unustada vanad arusaamad ja rajada jõusaal kesklinna osana tänavast või esinduslikust keskpargist. Tallinna Tammsaare park küll rekonstrueeriti, lisati istumiskohti, kuid see on ka kõik, mida peale sealt läbi kõndimise ses pargis teha saab. Tartu Kaubahoovi pargist leiame kriuksuvate kiikedega mänguväljaku. Mida siis pargis teha, kui ruum ei võimalda seal midagi teha? Ehk on nüüd lõpp sellega, et kesklinnas peab olema ainult esinduslik avalik ruum, mille ainuke ülesanne on avaldada muljet ja olla linna visuaalne visiitkaart, mille taustal ilus selvepilt teha? Kõike seda, mida siiani on saanud teha äärelinna rohealadel, peaks saama teha ka linna keskel: joosta, musklit pumbata, loodust tundma õppida, matkata jne.

Võimalused

Kui vaadata linna rohetaristut värske pilguga, näeme, et linnades on veel kasutuseta rohelist ja õueruumi omajagu. Alustama peaks hoovist ja aiast, inimesele kõige lähemast paigast, mis aitas paljudel keerulise aja üle elada – õues saab tegutseda. Õueruum majade ümber ei peaks olema parkla, vaid pakkuma kvaliteetseid võimalusi.

Linnades on palju väikseid rohelisi lapikesi, mis oleksid justkui üle jäänud: tee ehitamisest, elamupiirkondade püstitamisest, planeerija pole osanud sellele oma plaanil funktsiooni leida. Enamasti saab neist väikestest niidetud muru ja kõrgete puudega murulappidest kujundada koha, kus ei pea pidevalt niitma ja kus inimesed saavad väliruumis hajuda. Meie linnades puuduvad täielikult tasku­pargid, tillukesed rohelised mõtestatud ruumid tänavate ääres ja majade vahel. Need jätavad silmapaari kõrgusel linnast rohelisema mulje. Oleme harjunud Eesti linnadest mõtlema kui rohkelt haljastatutest, kuid nii on see ainult torn­maja viimaselt korruselt vaadates, kui suurte puude võrad sirutuvad üle katusemaastiku. Tänaval, inimese tasandil, on linnad enamasti tühjad ja hallid.

Suur rohepotentsiaal on ka tühermaad ja endised tööstuspiirkonnad, mis on n-ö unustatud. Keegi ei ole neid kunagi tõsiseltvõetava linnaloodusena võtnud ja seetõttu on loodus saanud seal vabalt vohada ja inimkätega tehtut üle võtta. Sellist eikellegimaad on linnades uskumatult palju. Alustada tuleks kas või teadvustamisest, et sellised paigad on olemas: Tartus saab Raadil kuulata ööbikute kontserti, Tallinnas Lasnamäe tühermaadel silkavad ringi jänesed.

RMK matkarajad näivad inimestele meeldivat, sest neil on kindel algus- ja lõpp-punkt – tead, milline pingutus ees ootab. Ehk tuleks linna tühermaid ja seni avastamata paiku käsitleda samamoodi. Piisab ainult sellest, et keegi kavandab sinna raja ja teeb kaardi, kus kõik linna matkarajad peal.

Teatavasti öeldakse, et kui metsas ei käi, siis pole päris eestlane. Uudisekünnist ületavad rahvakogunemised matkaradadel olid ehk põhjustatud kartusest jääda millestki ilma, jääda ilma loodusest – ja seega ei saagi olla õige eestlane. See oli ehk ka üks põhjus, miks linna avalik ruum inimestest tühjaks valgus. Loodus, küll omamoodi, on tegelikult olemas ka linnades – ja seda on järjest rohkem, kui anda loodusele lihtsalt võimalus olla olemas ja linna tulla.