Hoonete taaskasutus Hollandi näitel

Kerli Kirsimaa

Hoonete taaskasutamise strateegia on nii Eestis kui Hollandis sarnased. Paljuski on tegu loomeinimeste enda algatustega, erainvesteeringul põhinevate projektidega. Küll erinevad aga riigiti ajendid. Eestis on sageli eesmärgiks eelkõige arhitektuuriväärtuse säilitamine, olgu siis terve piirkonna (nt Kalamaja omapärane puitarhitektuur) või konkreetse hoone või hoonekompleksi (Tallinna Kultuurikatel) puhul. Hollandis on seevastu ajendiks eelkõige jätkusuutlikkus ehk majanduskriisi tõttu tühjaks jäänud (kontori)hoonete taaskasutus, et mitte nii palju uusi hooneid ehitada. Hollandi põhiprobleem ongi üsnagi heas seisukorras kasutuseta arvukad büroohooned. Hollandit on isegi nimetatud „tühjade bürooruumide Euroopa printsiks”, sest 2013. aasta andmete kohaselt seisis tühjana 15% riigi kontorihoonetest. Sellega ollakse Euroopas Kreeka järel teisel kohal (tühjadest büroohoonetest tervikust 18% asub Amsterdamis).

Sellegipoolest  on Hollandis suur nappus, seda eelkõige tudengitele sobivatest pindadest. Kui hoone omanik on otsustanud muuta tühjaks jäänud hoone funktsiooni (nt endisest büroopinnast tudengielamu), siis tuleb tavaliselt investorite meelitamiseks hoone hinda alandada (tegelik hoone väärtus arvestatakse selle järgi, nagu oleks hoone tervenisti kasutuses), kuna ruumide uue funktsiooniga vastavusse viimine on investorile kallis. Odavam rent sobib loomeinimestele ja teistele uutele arendajatele, mistõttu on hinnaalanduste korral on nii mõnedki aktiivsed inimesed ja arhitektuuristuudiod hea seisnud selle eest, et hooned kõige otstarbekamalt kasutatud saaksid. Mitmetest tühjaks jäänud hoonetest (nt koolihoonest Groningenis või büroohoonest Diemenis) ongi saanudki tudengielamud. Samuti on vanu ruume hakatud kasutama ja ümber ehitama loomeinimeste tööruumideks.
Üheks Hollandi edukamaks hoonete taaskasutuse näiteks võib pidada Rotterdami Schieblocki hoonet. See kindlustusfirmale kuuluv hoone seisis kesklinnas tühjalt 15 aastat ning oli linnavalitsuses juba lammutavate hoonete nimistusse kantud. Hoones tegutsema asunud arhitektuuribüroo ZUS (Zones Urbaines Sensibles, asutajad ja omanikud Elma van Boxel ja Kristian Koreman)1 haaras aga ohjad õigel ajal enda kätte ning meedia jõul (teade hoone lammutamisest) viidi nagu Telliskivi loomelinnaku puhul ellu erainvesteeringuga äriplaan, mille raames kaasati ettevõtted samm-sammult hoonet taas kasutama. Selleks loodi isegi omaette organisatsioon. Äriplaaniga pandi paika ka arenguplaan, kus kirjas etapid, nt esimese sammuna nähti ette maapealse korruse elavdamine. Umbes aasta pärast projekti käivitamist oligi hoonest saanud avalik omand, nn linnalabor ja ajutiste algatuste keskus, kusjuures aastaga oli 70% hoonest juba välja renditud. Hoones paikneb praegu ligikaudu 80 ettevõtet, sh baar, jalgrattapood ja antikvariaat. Ülemistel korrustel tegutsevad mitmed arhitektuuristuudiod, keskkonnateabe keskus2 ja palju muud. Samuti on hoone katusele rajatud palju populaarsust kogunud ja mitmel pool meedias kajastatud roheline katuseaed ja linnafarm nimega Dakakker.
Hoonet ning selle ümbrust nimetatakse kokkuleppeliselt katsealaks, mis viitab sellele, et kuigi hoone saatus on endiselt teadmata, on see aktiivses kasutuses ja näeb atraktiivne välja. Rotterdami V arhitektuuribiennaali raames algatas ZUS ka rahva rahastatud nn linnateo, kus annetuste toel ehitati valmis kollane 350 meetrit pikk jalakäijate sild Luchtsingel, mis läbib Schieblocki hoonet ja ühendab Rotterdami keskuse linna põhjaosaga. Kuna tegu on ajutise projektiga, mille saatust pole omanik veel otsustanud ja teatavaks teinud, on projekti põhieesmärk siiski linnaarendus ja hoonete jätkusuutliku taaskasutuse propageerimine. Ühtlasi pakutakse just noortele ettevõtetele soodsat rendipinda. Lahendus on linnaehituslikult nutikas, toimib ja annab kõneainet ning on hea praktiline näide teistele samasugustele piirkondadele ja hoonetele. 
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et hoonete taaskasutuse puhul on  takistuseks enamasti siiski asja rahaline pool ning tuleb leida inimesed, kes tahavad sellise keeruka projektiga tegeleda. On vaja ka investorit, kel on konkreetne visioon hoone tuleviku osas. Samuti on iga hoone puhul oluline selle asukoht ja seisukord ning see, mil määral on seda taaselustada üldse võimalik. Nii Eesti kui Hollandi kogemus näitab, et kui on piisavalt teotahtelisi inimesi, saab ära teha nii mõndagi. Omaette küsimus on seegi, kui pikk on hoone kokkulepitud taaskasutusperiood, kas tegu on rohkem provokatiivse ja ajutise projektiga (nt Schieblocki saatus on etteaimamatu ja sõltub hoone omanikust) või on projektil mõni kindlam alus, nt hoone täielik rahastatud renoveerimine ning ümberkavandamine mõneks muuks otstarbeks. Arvan, et Eesti puhul võiks ning peaks arhitektuuriväärtusega hoone renoveerimist toetama selle kaitse alla võtmine – väärt arhitektuuri avalik tunnustamine lubaks hoonet palju enam reklaamida. Erinevalt näiteks Kultuurikatla arenguloost ei pruugi siiski „kaitsealuse” staatus palju muuta: ei piisa ainult väärikasse nimekirja kuulumisest, kui hoonega sellest hoolimata midagi peale ei hakata – linnahallgi seisab tühjana juba viimased viis aastat.

Kerli Kirsimaa, linnakeskkonna korraldaja ja maakasutuse planeerija

1   www.zus.cc.

2   http://www.milieucentrum.rotterdam.nl/.