Veneetsia päevik XI

Liina Soosaar, Merilin Kaup

Arhitektuuribiennaali põhifookuses on küll arhitektuur, kuid selle taustal toimuvad ka teised sündmused: juba möödas on nüüdistantsu- ja teatribiennaal ning nüüdsama sai läbi filmifestival, muusikabiennaal tuleb septembris. Veneetsia filmibiennaal, mis avati augusti viimasel nädalal ja mis on vanim rahvusvaheline filmifestival maailmas, on nende hulgas üks Euroopa tähtsamaid, kui filmindus suures osas USAsse liikunud. Filmifestival koosnes kahest võistlusprogrammist: „Venezia71”, kus võistlesid klassikalised täispikad mängufilmid, ning „Horisondid” („Orizzonti”), mis kompas filmihorisondi äärealasid ja pakkus eksperimentaalsemat filmikunsti. Et hoida võistlusprogrammi värskena, näidatakse Veneetsia filmifestivalidel juba tuntuks saanud ja seega endale filmimaailmas koha kindlustanud režissööride teoseid võistluseväliselt. Loomulikult taaslinastub ka filmikunsti klassika. Filmiprogrammi kõrval viidi läbi kaks töötuba: ühes uuriti, kuidas teha mikroeelarvega täispikki filme, ning teises oli eesmärgiks töötada välja meetodeid Aafrika filmikunsti järelproduktsiooni täiustamiseks.
Biennaali president Paolo Baratta märkis, et la Biennale di Venezia maine kindlustab selle rikkalik ajalugu ja järjepidevus: neis ruumides elavad edasi kunagi linastunud ajaloolised filmid ning seal, kus liiguvad praegused tegijad, on tunda ka kunagiste suurte kunstnike kohalolu. Innovatsioon seguneb kultuuripärandiga ja sellest liidust on aja jooksul moodustunud tihke ja inspireeriv olemusruum.
Rem Koolhaasi kureeritud „Mondi­talia” näitusel Arsenales eksponeeritakse 81 ekraanil Itaalia filmiklassika paremikku ning kaasaegset elupilti Itaaliast, mis ühel või teisel viisil arhitektuuriga seotud. Õigemini ei saagi neid lahutada, sest võttepaigad on kõnetanud nii filmi režissööri kui ka operaatorit, vahel on ruum loo sünni aluseks. Fellini, Antonioni ja Rossellini taustal on meeldejäävamad tänapäevased uued dokumentaalfilmid Space Caviari „99 Dom-ino” ning Armin Linke „Alpid”. Esimese puhul näidatakse Le Corbusier’st inspireeritud elamuid, mis kerkisid hoogsalt pärast maailmasõda Itaalia eri paigus enamjaolt ehitusloata, sümboliseerides ühtaegu arhitekti võimu ja abitust. „Alpid” on fotograafiataustaga režissööri seitsme aasta pikkune rännak mäestikus, kus kohtuvad mitme riigi sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised huvid. Alpid, mis peidavad endas peale suusakuurortide ka sõjaväebaase, on modernsuse ja selle illusioonide taimelava, nagu ütleb autor ise.
Aga veel, Albaania paviljonis näidatav Adrian Paci võimas dokumentaal „Sammas” („The Column”) on ajas ja ruumis liikuv teos, mis näitab teed Hiina marmorimurrust euroopaliku kultuuri südamesse.
Seoseid filmi ja arhitektuuri vahel ei pea otsima – need sisaldavad teineteist, on läbi imbunud ümbritsevast elust. Mõistmine sünnib alati teose ja vaataja vahelises ruumis, tihti olenemata autori algsest kavatsusest. Filmil on omadus muuta midagi argipäevast ja tavalist ebamaiseks, võimendada elu amplituudi ekraanil. Ja nagu ikka, toimub see kõik Veneetsia taustal – utoopialinnas, millest saab võttepaik, inimestest tegelased ja tegevusest stseenid, kui lasta veel end kanda, tundlad välja sirutada, üllatuda – ainult siis saab kogemus olla ehe.