Suur Lasnamäe

Kadri Klementi

Lasnamäel elab 118394 inimest, see oleks Eesti suuruselt teine linn. Sellisel linnal ei ole ühte lugu ega ühte tõde. Ja ei tohikski olla niimoodi, ajaleheveergudel serveerituna, koju kätte tooduna. Seda linna tuleb ise vaatama ja uurima minna ning ise avastada, mis on tõsi, mis kujutelm.Kajakate tiibade siruulatus on võrdne Lasnamäe tüüpkorteri toa laiusega. Selleks, et valmis kajakad korterist välja pääseksid, tuli uksed eest võtta. Nad tiirlevad suurte, mitmemeetriste ventilatsioonikorstnate ümber. Korstnad kuuluksid otsekui vanaaegsele aurikule, mille hiiglaslik kere on peidus kusagil murukamara all. Raske rauast rümp kriidise paekivi vahel, tööstusajastu fossiil, settimas ajalukku nagu kõik muistsed hiiglased.

Võib-olla juhtub kunagi nii ka Lasnamäe suurte majadega. Võib-olla lõhestab automühinat, ventilatsioonikohinat ja fooritsükleid saatvat monotoonselt piiksuvat signaali ühel hetkel aga võimas udupasun ja aurik murrab maa seest välja ning sõidab ära merele, selja taga lai vagu, mille kohal tiirlevad elevil kajakad, sirutades oma kohalikus mõõtühikus tiibu.

Vabadus
Aleks pole kunagi palju pidanud sellest eestlased-on-metsa-või-maakodurahvas-jutust. Tal ei ole midagi metsa või veel vähem maakodu vastu, ta käib meelsasti nii ühes kui teises, aga sellist tunnet nagu praegu, paekiviplatoosse lõhatud laia kanalit ületavat sirget silda mööda taevasse kõrguvate teravaservaliste majade vahele sörkides, ei tunne ta kuskil mujal. Siia on oma jälje jätnud inimkonna metsik ürgne jõud, ratsionaalse mõtte lööklaine, mis kivistus otsatu avara linnaruumina. Siin on vabadust tõeliselt liikuda, tunda oma paindlikku, sujuvalt kohanduvat keha kontrastina lõpututele betoonpindadele ja -tahkudele.
Ta ei taha olla keskkonnaga üks – sulanduv, piirideta mõtteline osake millestki. Talle meeldib tunda, et tema on tema ja kahtlemata midagi muud kui ümbritsev maailm – kuid kahtlemata sellele võrdne paariline, vastandina sellest jõudu ammutav. Kiiresti reageeriv, muutlik, liikuv, hetkega kohanev, märkav ja avastav. Ta sööstab tühermaale tallatud rajalt kõrvale, ületab osavalt kuhja betoonist ehitusdetaile, mille keegi on värviliseks võõbanud, ja kaob varsti taas majade vahele. Ta teab täpselt, kustkaudu on kõige otsem tee õhtuse pinksipeoni.

Kolm kohalikku
Lasnamäe munitsipaalsaun on midagi hoopis muud. Kõrge hoone katusele rajatud saunakompleksist avaneb vaade merele ja Lasnamäe tuhandetele tuledele. Mõned ütlevad, et siin on tunne, nagu oleks tegu mingi muu linnaga. Teised muigavad ja küsivad, kas esimesed ei ole kunagi enne Lasnamäel käinud.
Aga võib-olla on ütlejail ka õigus: siin on tõesti teistmoodi. Võib-olla sel täiesti igaval asisel põhjusel, et sauna telefoniga ei minda. Suuri lumeräitsakaid, mis kogu ümbritseva maailma valgesse tühjusesse kaotavad, või roosat päikeseloojangut saab ennastunustavalt vaadata vaid kohal olles, suhtlusmeedias neist pilte ei ole. Oma mõtteid ei riputa siin keegi digitaalsetele seintele, neid avaldatakse kõrvalistujale. Kolm kohalikku, kes tegelikult just siin lava peal tutvusidki, meenutavad kõnekat seika päevasest töötoast: kunstniku eestvedamisel valmis seal hiiglaslik poekilekottidest heegeldatud roosiõis. Üks töötuppa saabunud naistest oli uurinud, kas ta, ehkki tal keskkonnateadliku inimesena pole kodust kaasa tuua ühtki kilekotti, võib siiski heegeldamistöös kaasa lüüa. Muidugi polnud see mingi takistus ja nii töötoas kui ka õhtul saunaski arutati lõbusalt, kas taaskäitlev kunst on surev kunst ja kui pahatahtlik täpselt selle soovimine on.

Fänn
Maria katkestas hetkeks oma jutu, et võtta vastu imeliselt lõhnav burger, mida kioski kokk tema poole küünitas. Kiosk on tegelikult üsna lihtne puidust putka, aga kuidagi võluvalt lihtne. Oma vormi ja materjaliga jäi see suurte kortermajade taustal juba kaugelt silma – või siis vähemalt ninna, kuna siin valmisid ühed linna paremad burgerid ja kebabid.
Imelikul kombel müüdi putkas ka ilusaid Lasnamäe vaadetega postkaarte. Ju oli kioskiomanik oma kodukoha tõeline fänn. Või oli kaartide autor tema hea sõber. Maria ostis kaks kaarti, et saata need koju Peterburi oma sõpradele. Ühele kaardile jäi küll rasvane näpujälg, kuid selle sai postmargiga jäljetult peita.
Maria kohalik tuttav, kellega nad olid kunagi koos Saksamaal õppisid, teadis rääkida, et kioski projekteeris siinsamas ühe maja katusel asuvas ajaloolises ateljees tegutsev arhitektuuribüroo. Tuttav osutas maja suunas, kui nad erksavärvilist treppi mööda alla trammipeatusesse läksid.

Seitsmenda korruse vanamees
Maja ette keeranud autost ronis välja seitsmenda korruse vanamees. Seitsmenda korruse vanamees ei olnud kunagi selle peale mõelnud, et tal kellegi tahtel selline nimi on, ega ka sellele, et tõenäoliselt on tal oma kodulinnaosas veel vähemalt sada nimekaimu, kui mitte rohkemgi. Mingit täpsemat arvu ei tea keegi, isegi mitte statistikaamet. Nemad seal sellist infot ei korja, kuigi võiksid.
Seitsmenda korruse vanamehel ei olnud aga statistikast sooja ega külma, talle meeldis hoopis autoga sõita. Ja tihti oli ta mõelnud sellele, kui hea on elada kodus, kuhu saab sõita mööda laia paekiviseintega teed. Ta seisatas hetkeks, et lasta mööda rühm ühesuguste õlakottidega inimesi. „Mõni reklaamikampaania jälle,” käis seitsmenda korruse vanamehel läbi pea. Ta ei teadnud midagi mingist linnakunstisündmusest ega hoolinudki tegelikult avalikest üritustest.
Nagu tavaliselt, peatus ta mõtlikult majaseina äärde rajatud ja igal aastal laieneva küllusliku peenra ees. Talle tundus, et ta märkab alati midagi, mida ta varem ei ole tähele pannud, ja kaalus hetkeks, kas see on ehk mingi hoopis uus taju, mis temas arenema on hakanud. Kindlasti mitte ilumeel ega aianduslik entusiasm, neis valdkondades oli ta end alati lootusetuks võhikuks pidanud, aga mingisugune sõnastamatu huvi oli ta siiski seisatama pannud. Pärast keetis ta oma seitsmenda korruse korteris potitäie kuuma kakaod ja kuulas, kuidas tema naine talle ühest eriskummalise disainiga betoonpingist rääkis. Talle meeldis mõte sellest, et kõva betoon võiks olla vormitud millekski näiliselt pehmeks.

Meteoor
Kunagi vihises tõepoolest siitsamast läbi Maa atmosfääri tõeline kosmosesaadetis, meteoor, ja maandus tõesti siiasamma. Silme ees kangastub märulifilmilik stseen: üüratud hoonelahmakad ja lõputud parkimisplatsid, silmipimestav valguskera, autod – aegluubis õhku paiskumas –, suur metallkarkassil reklaamsilt kukub kriginal rusuks, ehituskaubamaja kõlaritest kostab poplugu, mis läheb ühe valjemaks ja jääb saatma aeglaselt eemalduvat kaadrit. Sajad inimesed lähikonna ostukeskustes ei tea juhtunust midagi. Kõlaritest voogab mahedat muusikat. Nad kissitavad silmi, et lugeda tooteetikette, lükkavad oma käru hajameelselt edasi ja haaravad aeg-ajalt kätte asju, mille juures on suured kollased sildid. Väike poiss skannib aja peale triipkoode, see on siin ainus meelelahutus. Tšekiprinter täristab valmis järgmise paberlipiku. Uus isiklik rekord!

Tantsusammud
Hiiglaslik poliitik põrnitseb juba kaugelt lähemale roomavat bussi ja selles istuvaid inimesi. Ta ilmub siia sillale regulaarselt, alati enne valimisi. Bussireisijad õõtsuvad vaikselt kaasa kas bussi liikumise või kõrvaklappidest kostuva muusikaga, võib-olla mõlemaga. Ühed on voltinud lahti suure kaardi, suure nagu Lasnamäe isegi, ja ajavad sellel näpuga järge ning vestlevad elavalt.
Buss peatub kääksatuse ja ohkega, uksed avanevad, kaardiuurijad väljuvad kelmika hüppega. Nad ronivad trepist üles, naeravad, turnivad betoonist tõkistel. Peale lühikest jalutuskäiku on nad jõudnud väikesele alleele, mille kased neid vaikselt sahisedes tervitavad ja mille õhtuses lambivalguses kiiguvad lühtrid.
Jalutajad tunnevad heameelt selle eriskummalise ruumi ja hetke üle ega oska seda teisiti väljendada kui mitmete võimalikule kõrvaltvaatajale kahtlemata koomilisena tunduda võivate tantsusammudega. Juba homme sõidavad nad ära Kopenhaagenisse ülikooli.

Säriaeg
On pime. Tänavavalgustus heidab tänavale kulunud oranžikat valgust. Fotograaf seisab betoonist kaarte ees ja vaatab. Ta ei vaata läbi objektiivi nagu tavaliselt, kaamera seisab tema kõrval statiivil ja vaatab omapäi. Kui fotograaf väike oli, elas ta siinsamas ja sattus kaarte allagi tihti. Hiljem juhtus ta siia harva ja tegelikult, tunnistab ta nüüd endale, unustas ta kaared üldse pikaks ajaks ära. Talle tundub, et täpselt sama juhtus kõigi inimestega. Nad kõik unustasid kaared ära. Need askeetlikud, lihtsad, ilusad betoonist kaared, mis ei pakkunud mingit varju, kuid mis andsid justkui mingi kummalise ruumilise lubaduse, vihjasid millelegi, ja raamistasid sihi teletornile. Need kaared, milleta Lasnamäe poleks see, mis ta on, läksid kõigil meelest. „See on ju sama, nagu neid juba enam ei olekski,” mõtleb fotograaf, astub kaamera taha, alustab pika säriajaga võtet ja kujutleb, kuidas unustatud kaared seletamatul kombel fotole ei jäädvustugi.

Suur-Lasnamäe linnakunstisündmus saab alguse 24. septembril vestlusõhtuga Kumus. Kava ja lisainfo www.suurlasnamae.ee.