Aadamaülikonnas tehnokraatia

Mustakivi tee pikendus on üliilmekas näide linnavalitsuse tragikoomilisest enesele vasturääkimisest ja oskamatusest näha keskkonda terviklikult.

KARIN PAULUS

Ausalt öeldes pole ju tavaliselt suurt lugu, kui kusagil väike jupp teed ehitatakse. Mööda võiks vaadata ka Lasnamäe ja Pirita vahele plaanitavast Mustakivi tee harust, kui see poleks üliilmekas näide oskamatusest näha keskkonda terviklikult ning mõelda ajas ja ruumis laiemalt. Sisulisest kaasamisest ei maksa rääkidagi.

Ajend tee ehitada on ikka lihtsalt see, et rohkem autosid kiiremini ühest kohast teise saaks – Tallinn on ju moodne ja arenev linn! Pirita linnaosavanem Tõnis Liinat on rõhutanud, et liiklustrajektoori pikendamine Narva maanteelt Kose teele aitab vähendada piirkonnas ummikuid ja väiketeede liiklus­koormust elumajade vahel. Uue tee valmimisel kihutatakse majade vahel tema sõnul vähem ning lastel on õues turvalisem. „Läbimurre on seda olulisem, et Lasnamäel käib igal pool tempokas ehitus. Mustakivi tee tulevase pikenduse lähedusse Narva mnt äärde kavandatakse uut Tallinna haiglat ja umbes tuhande korteriga Lahekalda elurajooni,“ on osutanud ka abilinnapea Andrei Novikov.

Silmariivavad arendused

Praegu on Lasnamäel ses kohas tee alge, Nõukogude ajale iseloomulikult pooleli jäänud läbimurre. Kergelt apokalüptiline loopealne on omamoodi võluv. Kõrge paekalda all on praegu mets ja võserik. Mõlemal pool – Lasnamäel ja Kosel – hakkab silma Eesti iseseisvuse taastamisega alguse saanud arendustegevuse rämedus. Mõõtmetelt vapustavad uudispaneelikad koos terendava neovanavene Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kiriku (arhitekt Oleg Žemtšugov koos oma valgevene kolleegide Nikolai Djatko ja Jevgeni Kolomenkiniga, 2013) ja inetute kauplustega tunduvad suurte Nõukogude projekteerimisbüroode modernistlike terviklahenduste kõrval lausa diletantlikud. Üks pretensioonikam, natukenegi lisaväärtust pakkuv (saun ja mänguväljak) ehitis on kinnisvaraarendaja Endover 2018. aastal valminud mereakadeemia 12korruselise hoone naljakas ümberehitus ehk Vega Residence (Apex Arhitektuuribüroo) aadressil Mustakivi 25. Kortereid on seal kokku 297 ehk see hoone mahutab sama palju inimesi kui mõni väikelinn (Mõisaküla, Kallaste) või ka pealinna mõni eramajade asum. Narva maantee kanti on lisandumas ligi tuhande korteriga Merko Lahekalda kortermajad ja Tallinna haigla. Kõik see koos on üks parajalt rahutu sigrimigri, kus agressiivsemad ja sestap ka edukamad firmad on lihtsalt midagi valmis ehitanud. 1990ndad on tõesti moes, tundub.

Klindist allpoolgi leiab valusaid kontraste. Esiti üsna väikeste intiimsete majade ning ka villadega aedlinnamiljöös riivavad silma korruselamud. Kõikjal kummitavad ikka samad mured: kinnisvaraarendajad on teinud lihtsalt maju. Õues on ruumi põhiliselt autodele, veidikenegi lustlikumaks mänguks, aga ka istuvat eluviisi saatvaks tervisepordiks vaadatakse ikka pigem mujale. Seetõttu on korralised liikumisrajad, aga ka niisama võpsik ja tühermaad väärtuslikud puhkealad, mis annavad demokraatlikul viisil inimestele võimaluse sissetulekule ja vanusele vaatamata tasuta aega viita.

Praegu on Lasnamäele plaanitava Mustakivi tee pikenduse kohas tee alge, Nõukogude ajale iseloomulikult pooleli jäänud läbimurre. Kergelt apokalüptiline loopealne on omamoodi võluv, kõrge paekalda all laiub aga praegu mets ja võserik.00

Mihkel Maripuu / Eesti Meedia / Scanpix

Aastaid on sõditud linna esindamiseks ja avalikuks kasutuseks plaanitud Pirita oliümpiaspordikeskuse ümbruse täisehitamise vastu – tulutult. Kogemusele tuginedes kardeti, et avalikust alast saab ikkagi isiklik (nagu kurioosselt oligi läinud Pirita rannahoonega). Ennekõike juhiti aga tähelepanu sellele, et tohutu suur elanike arv tähendab praeguste liikumisharjumuste juures kahjuks taas uusi autosid ja muresid nii kooli- kui ka lasteaiakohtadega. Erinevalt Nõukogude ajast, mil elurajoonidesse kavandati vähemalt paberil, aga tihti ka päriselt, kohe ka haridusasutused ja kauplused, loodi mingisugunegi tänavavõrk ja ühistranspordisüsteem, on praegu väga kiiresti ehitatavate hoonete elanike mured vaid omavalitsuste kanda ning on päris selge, et lõhe soovide ja reaalsuse vahel on üüratu. Suur probleem on tervikvaate puudumine: iga ametkond tegeleb oma tillukese valdkonnaga ja arendaja vaid oma kinnistuga, analüüsid, kus käsitletakse näiteks keskkonda või miskit muud, on aga formaalsed. Uute elanike maksuraha nimel lubatakse täis ehitada paljud tundlikud kohad, olgu tegu siis kultuuriministri Lukase maitsetus laulupeokõnes mainitud kõrghooned Pirita teel või hoopis Tallinna sadamaala, kus linlane ei näe merd ega siia saabunud turist vanalinna.

Lasnamäe ilutus

Kuigi meie pealinnas on aastaid valitsenud Keskerakonna võimumonopol, pole linnaplaneerimine valdkond, kus loosungitest oleks kaugemale jõutud. Tarkuse ja uuringutega sündinud plaanide asemel näeme pigem seesuguseid valimiseelseid kampaaniaid nagu „Hääleta, kuhu võiks tulla pink“ või Facebooki küsitlusi stiilis „Kas uus tee oleks äge?“. Need sisuka kaasamisena siiski ei kvalifitseeru. Pealinna jõukusest hoolimata ei kohta Lasnamäel, selle suurimas linnaosas, head avalikku ruumi.

Kuigi kõrge klint võiks olla piirkonna ehe, siis terviklikku mõtestatud ja haljastatud kaldapealset, millest räägiti laiemalt juba 1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel, pole siiamaani. Tükati on küll ellu viidud lihtsam plaan luua rohealad endiste paekarjääride kohale, kuid tegemata on süsteemne Lasnamäe kaldapealsete haljasvöönd, kust võsa asemel pidid avanema kaunid vaated Tallinna vanalinnale, merele, Pirita-Kose puhke­rajoonile ja Meriväljale. Juba toona taipasid arhitektid välja tuua ekstreemsetes tingimustes kasvavate lootaimede esteetika.

Need mõtted levisid juba peaaegu sajand tagasi. „Kes tahab saada kauni ülevaate kogu Tallinnast ja sadamast kaugemalt vaadeldud panoraamana, kui võimaldab seda Lasnamäe serv Kadrioru tagant, see külastagu tingimata Kose-Kallaste juures olevat Lasnamäe veert, kust paistab ka Lillep-Varsaallika maa-ala,“ soovitati ilunautlejatele ajakirjas Fotokunst aastal 1931.

Teepartei

Kohalike elukeskkonda mitte ainult paarikümneminutiliseks autosõiduks, vaid ikka suuremat osa elust paremaks muutvate lahenduste asemel fetišeeritakse siiski teid ja eelkõige kiiret liikumist. Filosoofiliselt võttes on see ju naeruväärne: kas jõuame lõpuks enne finišisse ehk kirstu või teeme kratina kogu riigi töö ära?

Ma ei saa üle ega ümber Pirita linnaosavalitsuses toimunud Mustakivi tee projekteerimistingimuste avalikul arutelul keskkonna- ja kommunaalameti juhataja asetäitja Reio Vesialliku jutus silma hakanud ilmavaatest. Tema arvates saab tänu teedele sõita autoga kiiremini Viimsist Ülemistesse ja tagasi ning see olla kohutavalt uuendusmeelne lähenemine: julged teed ja arenev linn on lahutamatud ning progressi ei ole küll kohane takistada.

Areng tähendab linnajuhtidele miskipärast autostumist, pendelrände soodustamist, paiksusest ja kohalikest ülesõitmist. Ilmselt on meie liigile omane rahutu loomus põhjus, miks kiputakse arvama, et liikumine on paigalolemisest etem. Kohalikke teenuseid ja tegemisi eelistavale kodanikule, koduaias kõpitsejale ja rahulikku pensionipõlve veeta soovijale eelistatakse pigem inimest, kes tahab kogu aeg kuhugi autoga sõita: tööle, koju, lasteaeda, kooli, trenni, Telliskivvi pittu … Mõõdukamat rahulikumat elustiili, kui ka oma jalgu, bussi ja ratast kasutatakse, peetakse naeruväärseks hipijutuks või vaese vanuri halaks. Ometi on ju suurem osa inimesi kolinud nii Piritale kui ka arvatavasti Viimsissegi sellepärast, et nautida Barbi Pilvre tunnuslause kohaselt vabastavat mereõhku ehk looduse ilu: merd, metsa ja vapustavaid vaateid ning avaruse lummavat priiusetunnet.

Tragikoomiline on praegust metsa ja klinti läbiva Mustakivi pikenduse, aga ka Reidi tee ehituse taustal linnavalitsuse aastatepikkune jutt, mis iseenesest haakub Keskerakonna sotsiaalselt tundlikuma poolega, rohelisest pealinnast ning ühistranspordi eelisarendamisest. Mõlemad aated on ju tegelikult ääretult sümpaatsed. Vähemasti minu arusaamist mööda – ja seda kinnitavad ka linnaosade propagandalehed – on nn tasuta transpordi idee olnud lisaks linlaste abistamisele kantud ka soovist vähendada autodega ringi uhamist ja tahtest saada linnaõhk puhtamaks ning vähendada müra. Ometi sõidavad Pirital tõesti ikka needsamad bussid, millega käidi juba 1980ndatel Muugal ja Mähel suvitavamas, sõideti tööle Kirovi kalurikolhoosi, mindi Pärnamäele ja Metsakalmistule riisuma. Seega soosib linnavalitsus pigem autoga liikumist ja jutt ühissõidukite eelistamisest on pigem pensionäridele suunatud poliitbuta­fooria.

Äkki ei peaks avalikult tulema välja ulmadega uutest bussiliinidest ja Viimsi või Lasnamäe kanalis sõitvast trammist, kui tegelikult on neist plaanidest loobutud? Ärme peta inimesi!

Mustakivi tee pikenduse arutelul püüdsid piirkonna vaid naeruvääristamist leidnud elanikud rääkida ka loodusväärtustest. Lillepi pargis ja mujal nähakse mitmesuguseid loomi ja linde, kasvavad haruldased taimed, inimesed armastavad oma kodukanti ja käivad palju jalutamas. Ilmselt on mure allaaetud siilide pärast kommunaalameti seisukohast miskit ülitotrat. Ka on juba leitud, et radoonist kõnelemine on puhas jama, millega tahetakse edumeelne projekt lihtsalt kalevi alla suruda.

Üsna küüniline tundus, et kommunaalamet tõi välja Mustakivi tee pikenduse puhul selle lahenduse esinemise linnaosade üldplaneeringus. Nagu me väga hästi teame, pole kogu Eestis omavalitsuste suurtes plaanides kokku lepitu saanud küll kuigi tihti takistuseks (mõnikord ka meeleheaga tembitud) arendustegevuse pidurdamisel. Nii on ehitatud üleujutuste all kannatavatele aladele, tõepoolest teedele mõeldud tsoonidesse, elamuid avalikuks kasutuseks mõeldud paikadesse, naabriks võivad tulla ohtlikud jäätmed, kaevandus või haisev ettevõte.

Kulmu kergitama panevad pealinna väga oluliste detailplaneeringute avalikustamisajad. Nõnda näidati Mustakivi projekteerimistingimuste eelnõu ja lubati ettepanekuid teha Pirita pool 7. augustini. Paljud vanemad, kes ehk muidu ei teakski, et Pirita-Kose vastvalminud lasteaiahoone juurde võib tulla üsna lai tee, ei taipa ehk suvel kohe sekkuda ja ohutust taga ajada.

Kõrvalepõikena: vaat et veelgi olulisema Pirita ranna-ala detailplaneeringu osas sai samuti esitada ideid keset suve 15. juulist 16. augustini. Ja kui Mustakivi tee pikenduse puhul rääkisid linnajuhid üldplaneeringu pühadusest, siis rannas on tegu Eestile omase üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga.

Nutivõttena Mustakivi tee pikenduse, aga ka teiste sellesarnaste projektide kohta on linnaosajuhid kasutanud ka näiteks sotsiaalmeedia­küsitlusi ja arvamuste kogumisi. Selliste manipulatiivsete poliittehnoloogiate abil suudetakse luua oma ideele ikka sobiv foon ning populismisõpradega saab nagu tankiga üle sõita hästi informeeritutest ja neist, keda need projektid tegelikult puudutavad. Statistiliselt ongi Tallinna linna ja Viimsi elanike üldarvu juures Mustakivi tee pikenduse all kannatav kogukond vähemus. Viimaste kaitsmine on meil aga pärast parempopulistlikku pööret täiesti moest läinud. Keskkonna hapruse tajumine on samuti pigem tundliku meele küsimus. Me näeme väga hästi, kuidas mõne piirkonna menukus on murendanud need väärtused, mille pärast inimesed ühte või teise piirkonda on kolinud. Inimesi võib paeluda väike ja hubane, aga ka miljööväärtuslik, kuid elus eneses kipuvad piirangud kehtima vaid vanematele hoonetele, mitte uutele, mis on sageli robustselt kogukamad ning materjalikeelelt paikkonnas võõrad.

Aedlinna väärtused

Lasnamäe üsna laia n-ö puhverala ehk söötis kaldapealset (kus vaid mõni imelik värvisõjapaik või autoparandus) ning eelkõige mastaapseid hoonete ansambleid arvestades mõjub Mustakivi tee pikendus või üldse mõni allasõit või juurdepääs Piritale justkui armetu veenire, mis suurt kedagi ei häiri.

Kose kandi eramajade mõõtmeid vaadates on pilt risti vastupidine: nagu liliputtide maal oli Gulliver hiiglane, on isegi tavaline üks-pluss-üks-sõidurajaga tee ja kõnniteega tänav väga lai, rääkimata suurematest mõõtmetest. Suvekodud ja aedlinna väärtused on just see, mis on piirkonna enam kui saja aasta vältel nii kütkestavaks muutnud. Peale meeldiva keskkonna on siinkandis mitmeid arhitektuuriliselt märkimisväärseid elamuid.

Kose-Kallasteks ehk Uus-Koseks, hiljem pigem Varsaallikaks kutsutud kandis on samuti lisaks nime andnud allikatele vaatamist küllaga. Minu lemmikud on näiteks modernistlik elamu kunagise kuulsuse, maastikuarhitekt Linda Patuse kodu Kaunil tänaval. Ühe esimese selle kandi elaniku, kirjanikuhärra Ernst Peterson-Särgava nime kandev allee on lausa nooblilt pidulik.

Nii siin kui seal jäävad paljud nägusad puitpitsilised või Heimatkunst’i hõnguga majad ning uued luksuselamud kõrgete puude ja sügavate aedade varju, mis on elanikele muidugi ainult suur hüve.

Maarjamäe kandis Kose tee ääres, kus loomulikult uus tee liiklust hoogsalt kasvatada tõotab, on läbi aegade elanud mitmed kultuuriinimesed. Nii projekteerisid sinna enesele kodu ka nimekad arhitektid Peeter Tarvas, Endel Laasi, Ilmar Laasi ja August Volberg. Nõukogude aja alul, mil eraomand ning sealhulgas ka eramu omamine oli tabu, arvestades just majanduslikult edukamate ja ärksamate inimeste küüditamist ning tagakiusamist ning suurmajandite loomisega kaasnenud riigistamist ning jagatud elamispinna (ühiskorterid ja ühiselamud) pidamist toredaks uue elustiili väljenduseks, võis omariiklus­aegse esteetikaga individuaalmaja olenevalt vaatepunktist tõlgendada kas omamoodi vastupanu, tagurlikkuse või alalhoidlikkusena.

Häda pole miskit ka uuemal arhitektuuril. 2002. aastal kavandasid Kase tänavale omas ajas röögatu, täiesti uuetüübilise lastekodu Rein Murula ja Kaarel Koosa: lapsed ei ela seal mitte paljupealises tandemis kusagil räämas mõisas, vaid pere viisil villasid meenutavates kenades kodudes.

Ilmselgelt on uut teed ootamas selle kandi jõulisim tegija, sisekaitseakadeemia, mis paikneb kunagise Nõukogude armee ehitussõjakooli asemel ning mille tohutu territooriumi ehteks on alles hiljuti valminud uus hoone (Arhitekt11). Praegu tuleb bussipeatusest sinna meie oludes harjumatult palju – ligi kümme minutit – jalutada.

Tundlikult, paluks

Kui paljudes piirkondades on kokkukuuluvustunne, teadmised piirkonna ajaloost ja väärtustest hõredad ja passiivsus suur, siis just Maarjamäe ja Kose kant torkab silma kogukonnaaktivistide poolest: tugeva selgrooga inimesi tõepoolest huvitab, mis nende ümbrusega toimub. Tegusalt peetakse mitte ainult laata, vaid ka suheldakse niisama naabritega, osaletakse ühismeedia aruteludes ja vaadatakse uued planeeringud kullipilguga üle.

Nõukogude ajal pooleli jäänud Mustakivi tee pikendamine pole iseenesest ju sugugi väär mõte, kuid sarnaselt neljakümne aasta taguse ajaga tasuks siiski enne üle küsida, miks, kellele ja milleks. Liikumisega saame luua ju uusi võimalusi, aga ka väga kiiresti hävitada ja luua terveid piirkondi.

Eriline rõõm poleks elada magistraalide ja naabermajade kasvades koonduslaagriolustikku meenutavate müratõkkeseinte ja -vallidega piiratud ala vastas, milletaolisi kohtame täna juba peaaegu kõigi kobedamate maanteede ääres.

Mõelda võiks pigem ühistranspordi nüüdisajastamise, aga ka ühesuunalise liikluse, kellaajaga reguleerimise, elanike kuulamise, väärtusliku miljöö ning harmoonilise disaini peale.

Tihti on lahenduseks paindlikud skeemid ja komplekssus.

Kui pole just tegu professionaalse autojuhiga, siis tasuks ehk mõelda, kas pole mitte elustiili keskmeks saanud transporditeenused ja kas ei tasuks elada nupukal ja ka keskkonnasõbralikul viisil ikka seal, kus on töö, kool ja kena ümbrus. Teiste kodukandi egoistlik muutmine läbisõiduhooviks pole mingilgi viisil nüüdisaegne lahendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht