Ajast, tema loost ja linnaplaneerimisest

Indrek Rünkla

Üks sõnakeskse kultuuri suuri eksitusi on asja  ja selle kirjelduse sassiminek. Me kipume endid liiga tõsiselt võtma. Kui me näeme, et viisi, kuidas me liigendame maailma, jagavad ka kõrvalseisjad, arvame, et maailm jagunebki just sellisteks tükkideks. Kultuuri samastamine kultuurilooga on üks selline eksitus. Kui meil on olemas lugu (näiteks ajalugu), kultuurist, siis omistame kultuurile kõik need lukku mahtuvad omadused (koosseisu, toimimise viisi) ja unustame ülejäänu. Samas on lugu maailma suhtes alati aspektuaalne: räägitakse mõnedest asjadest, aga enamikust jäetakse rääkimata. Millisteks tükkideks lugu maailma või kultuuri jagab, sõltub sellest, mida on öelda tahetud, seega on liigendus instrumentaalne, eesmärgipõhine. Meil on loendamatu hulk erinevaid jaotusi, mis kõik on head ühe või teise konkreetse tegevuse jaoks. Ka loo jutustamine on üks instrumentaalne eesmärgistatud tegevus. Liigendusviisi  uurimisvalikul on määrava tähtsusega loo žanr: ajaloos on oma küsimusepüstitus, see omakorda määrab maailma liigendusviisid. Sotsioloogias on omad küsimused, antropoloogias omad, on veel ilukirjandus, kunst, filosoofia ja matemaatika, mis kirjeldavad kultuuri oma aspektist, oma küsimusepüstituse ja liigendusviiside valguses. Kõik need kirjeldused puudutavad mingit osa kultuurist, jaotavad selle omal viisil ja jätavad ülejäänud osa sellest  läbi katsumata. Ja seejuures püütakse allutada mõnede kultuuriliste avalduste vorm või sisu mõnest teisest kultuurikirjeldusest tulenevatele reeglitele.

Räägin siinkohal tavast allutada arhitektuursed ja linnaehituslikud otsustused ajaloopõhisele maailmapildile. Millegipärast on institutsionaliseeritud ajalugu eelistatud teiste käsitlusviiside ees. Kuidas see käib? Selleks, et arhitektuur ja linnaehitus alluks ajaloole, on vaja läbi viia  mõned meelevaldsed koloniseerimistehted: esimene samm on ajaloo ümbernimetamine kultuuriks ja teine samm on võtta endale õigus otsustada, mis on väärtus. Tallinnas on selle koha hõivanud kultuuriväärtuste amet – kui üks institutsioon esindab kultuuri väärtusi, siis teised ei saa seda enam teha. Ju neile jääb siis mingi muu osa. Institutsionaliseerunud kujul mürgitab see seisukoht meie (kodanike) teadvuse – juba me usume, et kultuuri esindabki  ajaloolane ja et väärtuse kohta aru pärida tuleb meil alati tema käest. Selle eksituse siirdena valgustub meie koopaseinale „kultuurimiljöö”, millest arhitektid ja planeerijad ei saavat aru (Lea Stroh: „Linn ja linnakodanikud”, Sirp 2011, nr 16, lk 19). Kultuurimiljöö luuakse läbi kultuuriloo – ajaloo, kus esitatakse fakte kultuuri kohta ja kirjeldatakse sündmusi. Kirjapanduna asendab kultuurilugu meie jaoks kultuuri ja me saame sellest tuletada regulatsioone maailma pidevuse ja kooskõlalisuse säilimise huvides (Lea Strohi sõnade kohaselt terviklikkuse ja harmoonia). Need reeglid hakkavad määrama, millist linna me tohime ehitada. Ma ei arva, et selline mõtlemise viis on lõpuni vale, aga ma keeldun tunnistamast selle ainulist eluõigust. Väidan, et ajaloolase (kultuuriloolase või mõne muu loolase) pilt maailmast on sama lünklik nagu muusiku, apteekri  või lukksepa oma. Loolase puue seisneb ennekõike selles, et lugudes minevikust ei saa adekvaatselt käsitleda tulevikku. Lugudel puudub võime evida tahet ja nägemust. Lugu kultuurist ei sisalda elusa kultuuri iha ellu jääda ja muutuda, see ei hõlma loendamatuid üksikseoseid, millest kultuur päriselt koos seisab. Ruum ei räägi lugusid. Keskkond kuulub kultuuri koosseisu oma eripärasel viisil. Lugu võib puudutada mõnd ruumi ja kultuuri seost,  aga enamasti sünnib see meelevaldse sündmustiku ümberjutustamise käigus – osutus ruumi omapärale on tarvilik kas selgema või ümarama ajakäsitluse moodustamiseks. Selline ongi levinuim ruumilise keskkonna looline väärkasutamine: me samastame oma jutustuse ajast aja endaga. Mis veel hullem – kultuuriga. Ja seda kujutlust – ajalugu on kultuur – siirdame me nendele maailma osadele, mida see lugu puudutab. Sedakaudu saab ruumist vaid ajaloolise  jutustuse tõepärasuse ja pidevuse tagatis ja igast sekkumisest sellesse ruumi kujuneb trauma, mis ohustab meie ajaliselt määratud mina-teadvuse pidevust. See eksitus saab levida ühe tõekspidamise valguses. Selleks on aja selgelt eelistatud positsioon ruumi ees. Millest selline ühiskondlik arvamus tuleneb, vajaks ilmselt pikemat uurimist, aga pakun ühe oletuse siinkohal. Ruumi tajumise eripära on kogemuste  tükiline iseloom. Me adume korraga ainult väikest osa maailmast ja selle väikese osa seosed tervikuga ei pälvi üldjuhul meie tähelepanu. Seda sellepärast, et käimasolev tegevus määrab meie vaatamise viisi ja meie igapäevane tegevus ei sunni meid ruumiliste tervikute üle pead murdma. Tarviduse, harjumuse ja oskuste puudumine nonde tervikute otsimiseks jätab meie pildi maailma ruumilisest ülesehitusest fragmentaarseks. 

Fragmentaarsust aitab ületada ajalise maailma taotluslik pidevus: me seome ruumilised tükid koherentse ajas kulgeva jutustuse külge. Nõnda on meie iseduse ruumiside vahendatud läbi meie ajasideme. Kui nüüd sellele eksitusele lisada meie ettekujutus asjade kirjeldusest kui asjust enestest, tundub see pilt ruumist üsna ebausaldusväärne. Samas katsume me sellest ebausaldusväärsest pildist tuletada edasiseks eluks reegleid, kuidas ehitada linna, renoveerida  hooneid, mahutada ruumi elu. Ma arvan, et arhitektil on pakkuda tollesse kultuuriregulatsioonide kangasse omad lõimed ja neid ei saa sinna kududa loolaste ehitatud telgedel. Arhitektuuri poolt vaadates liigendub maailm iga projektiga uuesti. Vaadeldavad probleemid määravad selle, millise kuju olemasolev olukord meie käsitluses võtab. Probleemid on aga ühiskondlikult antud – need, mis maailmas parasjagu tähtsad on. Need ei pruugi  kattuda ajaloo seisukohalt oluliste küsimustega, mida tuleb samuti arvesse võtta ja ümber struktureerida. Arhitekti oluliseks oskuseks on tajuda ruumi seoseid kultuuriga. Need seosed on pahatihti singulaarsed: arhitekti teadmine ühe või teise seose olemasolust on enamasti konkreetse kohapõhise, probleemipõhise ja programmipõhise analüüsi tulemus. Seos on üldjuhul isepärane ja aspektuaalne – selle leidmine  eeldab vaatlust ja eritelu konkreetse eesmärgi valguses. Arhitekti ametioskus on pidev eesmärkide kaalumine, olulisuse pingeridade ja lahendatavuse koosvõimalikkuse otsimine. Öeldes, et arhitekt „teostab ennast majadeks nimetatavate monumentaalskulptuuride kaudu”, labastab Lea Stroh kogu elukutset. Naeruvääristamise aluseks on kokkulepitud hea ja õige näidisinimese ilmapilt, mille koherentsuse ja pidevuse tagab ajalool põhinev kollektiivne  enesetaju. Arhitekti eristab sättumus otsida koherentsust üldistamata ruumilistes kategooriates. Nii tekib kuvand arhitektist kui harukordselt ebakultuursest egomaniakist, kelle identiteet on määratud tema erinevusega ajapõhise kultuuriteadvusega näidisinimesest. See erinevus tuleneb teadupärast haridusest ja tööalasest tegevusest. Meie kõigi elulist ja kultuurilist ühisosa säärane arhitekti kuvand ei sisalda, ammugi individuaalsust. Arhitekt ja ajaloolane, sportlane ja apteeker, füüsik ja muusik on ju lihtsalt erineva erialase ettevalmistusega inimesed. See ettevalmistus ei võta kelleltki võimalust ennast kultuuriliselt, poliitiliselt, religioosselt või seksuaalselt määratleda. Arhitekt võib olla metsmees, barbar või tsiviliseeritud inimene. Arhitekt on samasugune kultuuriline subjekt kui ajaloolane: ta tegutseb ilmas vastavalt oma hoiakutele ja  tõekspidamistele, mis on pidevas muutumises.       

Kultuur sünnib tegutsemisega siin ja praegu, mitte tagantjärele hinnangutes. See elu, mida me elame ja mida meie lapsed elavad, on laetud kultuuriloova võimekusega samavõrd kui too teine, millest räägitakse meile raamatus, mida näidatakse meile filmis. Praegu sündiv arhitektuur pole „ebakultuursem” minevasest. Kui keegi nii ütleb, siis ärge uskuge teda! Arhitektuuri  kvaliteeti tuleb hinnata tulevase kultuuri valguses. Kohati on lihtsalt nii, et meile ei meeldi see kultuur, mida uus arhitektuur esindab. Aga see ei ole arhitektuuri viga.       

Minu üleskutse on kahelda ühe asjadele vaatamise viisi lõplikus õigsuses. Isegi ja eriti  siis, kui ühiskondlik kokkulepe tundub olevat selle paika pannud, ära otsustanud. Uskugem oma õigsust näidisinimese õigsuse ees. Kui ta on meist kultuursem, siis on see mingi teine kultuur. Ühel hetkel siin elav ja toimetav pärisinimene ei näe enam oma ühisosa selle väärtusega, mida ta ajaloopõhiselt kaitsma on seatud. Samamoodi nagu üks teine siin elav inimene ei samasta ennast selle väärtusega, mida esimene instrumentaalselt tulevikku vaadates oluliseks  peab. Ometi oleme me võrdselt sellesama maastiku ja hetke külge naelutatud. Üks ja seesama ruum, üks ja seesama aeg.