Algoritmi, esoteerika ja poeesia piirimail

JÜRI SOOLEP

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Roland Snooks: „Arhitektid valivad arhitektuuri tegemiseks enamasti algoritmid, mille tulemus on ette teada. Algoritmilises arhitektuuris paelub mind aga just teadmatus ja spekulatiivsus.“

Austraalias Melbourne’is tegutsev Roland Snooks on omanimelise arhitektuuristuudio juht ja eksperimentaal­uuringute platvormi Kokkugia kaas­asutaja. Ta õpetab Melbourne’i kuninglikus tehnoloogia­instituudis (Royal Melbourne Institute of Technology, RMIT) ja juhib sealset arhitektuurirobotite laborit.

Snooks külastas esimest korda Tallinna 2015. aastal arhitektuuribiennaali ajal. Siis osales ta kuraatorinäitusel „Keha ehitus“ ja vaatles oma eksponaadiga „Käitumuslikud prototüübid“ algoritmilise disaini ja uudsete materjalide – kiudkomposiidi, süsinkkiu ja klaasfiibri – sidumise ja vormimise võimalusi. Tekkinud vormis põimusid struktuur ja ornament väljendusrikkaks pinnaks ilma vormivalu kasutamata.

Snooks külastas Tallinna uuesti selle aasta sügisel jälle arhitektuuribiennaali ajal ning tegi ettekande kunstiakadeemia konverentsil „Ruum ja digireaalsus“.

Meie konverents keerleb väite ümber, et nii arhitektuuris kui ka ehitamises üldse on toimumas murrang, mõtteviisi muutus. Praegune vaatenurk arhitektuurile ja ehitamisele on tegelikult välja töötatud juba renessansiperioodil. Ma tooksin sellest välja kolm komponenti. Kõigepealt arhitektuurijoonis ehk ruumi kujutis. Renessansiperioodi suured arhitektid Filippo Brunelleschi ja Leon Battista Alberti sidusid plaanid, lõiked ja joonised üheks, tegid neist matemaatilised ja geomeetrilised dokumendid. Teine element on arhitektuuriloomingu autorsuse küsimus. Donatello ja Alberti kehtestasid end esimest korda autorina. Kolmas ehk kõige vaidlustatavam arhitektuuriloome komponent, mis kujunes välja juba renessansis, on ehitusprotsess ise ja selle ülesehitus. Juba Brunelleschi puhul saab välja tuua modernse töökorralduse: vahetustega töö, lõunapausid, materjalide korraldamine ja mehaanilised instrumendid, nt kraanad ja tõstemasinad.

Arhitektuuri ilme ja väljenduslaad on küll muutunud, kuid need kolm arhitektuuri ja ehitamise osist on üldjoontes jäänud ikkagi samaks.

Nüüd asenduvad ka need, sest meil on kasutada algoritmid ja sellest tulenevalt parameetriline disain. Autor on kadumas ja tootmine muutub täielikult. Kuidas sa sellist mõtteviisi muutust käsitled? Kuivõrd sa üldse sellise kirjeldusega nõustud?

Roland Snooks: „Keerukates süsteemides peitub suur potentsiaal, need on tihti kaootilised ja püsimatud ja ma usun, et just sellises kaootilises ja muutlikus olekus on võimalik leida midagi uut.“

Youtube’i ekraanitõmmis

Ma arvan, et nõustun. Autorsuse küsimus kerkib ikka aeg-ajalt esile, seda õõnestatakse pidevalt ja mõnikord on kahtlused väga tulemusrikkad. Ma asetaksin oma töö ja tegevuse arhitektuuri teise digitaalsuse lainesse. Esimest võib seostada Greg Lynni ja tema 1990. aastate tegevusega. Muidugi mõista annan endale aru, et ka enne Lynni tegeleti digitaalsusega, näiteks John Fraser, kuid minu arust püüdis Greg Lynn õõnestada autorsust ja ehitada üles protsesse, millega tuua arhitektuuri aja mõiste, mõõta aja toimet arhitektuurile ja luua strateegia, mis muudab autorsuse iseloomu, aga mitte nii väga selle osakaalu. Autorsus nihkub minu arust avastamisest ja otsesest loomisest pigem kuraatorluse poole. Räägitakse protsessist, mitte enam niivõrd eseme disainimisest. Meie loojana saame rääkida tingimuste loomisest, mis omakorda loob soodsa pinnase mingite nähtuste või esemete tekkimiseks.

Niisiis võin öelda, et minu töö seostub 1990. aastate Greg Lynniga, aga ulatub otsapidi ka Antoni Gaudí (1852–1926) loominguini. Jah, autorsus on muutumas, muutumas on ka arhitektuuri kui protsessi ülesehitus. Uutes tingimustes võib arhitektuuri luua ka alt üles n-ö rohujuure tasandil. Oma töö käigus mõistsin, et mind huvitab enam alt üles ja ülalt alla protsesside ja arhitektuuriloome omavaheline seos, küsin, kuhu asetuvad sellise loomemeetodi puhul looja kavatsus ja autorsus.

Aga kuidas jääb tootmise ja ehitamisega? Kunagi tulid inimesed kokku, neil olid oskused ja teadmised, nad panid materjalid õigesti kokku ja said tulemuseks kellegi disainitud objekti. Ka see on kiiresti muutumas.

Jah, see muutus on toimunud nüüd juba mitukümmend aastat ning keerleb standardimise ja pideva üldistamise ümber. See on ilmselt aeg, mil tootmissüsteemid hakkavad aina enam astuma üht jalga disainisüsteemide ja parameetrilise disainiga. Meil on digitaalseid ja robottööjõul põhinevaid tootmistehnikaid, millega saame luua ka erilahendusi. Neid võimalusi kombineerides saame luua praegusest väga erinevat arhitektuuri.

Järgnevalt tahaksin lihtsustada ning küsida algoritmiarhitektuuri kohta. Me kasutame seda terminit ja üldjoontes mõistame, millest jutt, kuid ometi on siin nii palju kihte ja allhoovusi. Arhitektid on uute terminite leiutamisel väga osavad, sest see aitab oma tegevust selgitada, suurendada enesekindlust ja ka oma töid ja tegemisi reklaamida. Palun selgita lühidalt, mida algoritmiarhitektuur tähendab ja kuidas seda luuakse.

Ma olen nõus, et paljude selliste terminite tähendus polegi selge. Loomulikult võetakse uute nähtuste kirjeldamiseks kasutusele uued terminid ja nende sisu on tihtipeale segane ning neid mõistetakse erinevalt. Minu arust tuleb siinkohal rääkida parameetrilisest disainist. See on lihtsustatult öeldes seotud lineaarsete parameetrite ja geomeetrilise muunduste suhtega.

Kui teha kriitikat, siis tuleb välja tuua, et kõik parameetrilise disaini võimalused on määratud juba alguspunktis. Parameetrite määramisel määratakse ära ka lõpptulemuste tegelik hulk. Tegelikult ei kerki sellises loomeprotsessis esile midagi uut. See on turvaline, stabiilne ning kui algtingimused on sätestanud, osatakse enam-vähem aimata, milline on lõpptulemus. Puudub üllatusmoment, spekulatsioon, risk.

Pean vajalikuks ka välja tuua, et terminit parameetriline või parametrism kasutab laialdaselt arhitekt Patrik Schumacher, kuid tema mõistab seda palju üldisemas tähenduses – see kirjeldab tema jaoks kõike, mis on seotud digitaalsuse või arvutusikuga. Ütleksin isegi, et ta on kaugenenud selle mõiste algtähendusest. Tema ettekujutus para­metrismist muutub pidevalt. Kui tahta püüda parameetrilist disaini selgitada, tuleb mõelda ka sellele, mis ajas me sellest räägime.

Algoritm iseenesest on muidugi lihtne tegevusjuhis, nagu retsept. Algo­ritmiga töötamises on väga suur jõud, sest protsessi väljundist võib omakorda saada protsessi järgmine sisend, disainer saab sel viisil oma tegevust pidevalt korrata, anda pidevalt tagasisidet ja sel viisil on võimalik üles ehitada väga keerukaid süsteeme. Keerukates süsteemides omakorda on suur potentsiaal, need on tihti kaootilised ja püsimatud. Usun, et just sellisest kaootilisest ja muutlikust olekust on võimalik leida midagi uut. Mind huvitab just see potentsiaal.

Algoritmiline on seega selline kõikehõlmav arhitektuuri mõiste, mis põhineb algoritmidel, olenemata sellest, kui keerulised need on.

Ja siin on väga palju võimalusi. Need algo­ritmid, millest mina näiteks huvitatud olen, on sellised, millega saab n-ö kirjutada muutuvat arhitektuuri. Näiteks võib midagi uut esile kerkida sellest, kui kodeerida disaini teatud muutujad. Nende muutujate omavahelisest suhtest võib tekkida iseorganiseeruv süsteem.

Ilmselt on nüüd paras aeg küsida sinu doktoritöö kohta. Aastaid tagasi Tallinnas tehtud ettekande põhjal tahan üldistada ja öelda, et sinu käsitlusviisil on kolm kihti. Esiteks algoritmi enda loomulik kulg, mis on lineaarne. Teiseks otsuseid tegeva arhitekti/disaineri kavatsus või tahe ja kolmandaks kavandamise eesmärk, disain kui protsess. Kas ma saan õigesti aru ja kuivõrd oled sa neid kihte edasi arendanud?

Roland Snooksi juhtimisel loodud ruumiline installatsioon Floe on inspireeritud Antarktika maastikest. Projektiga uuriti algoritmilise arhitektuuri ja robotite 3D-printimise võimalusi. Torni läbipaistev n-ö nahk koosneb 70 prinditud polümeerpaneelist.

Studio Roland Snooks

Roland Snooksi ja Robert Stuart-Smithi 2015. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäituse eksponaat „Käitumuslikud prototüübid“, millega uuriti algoritmilise disaini ja uudsete materjalide – kiudkomposiit, süsinkkiud ja klaasfiiber – sidumise ja vormimise võimalusi. Läbipaistva n-ö naha paksus on 0,25 millimeetrit, seda kattev must n-ö luustik on kahemillimeetrine.

Tõnu Tunnel

Uurisin doktoritöös kavatsuste ja tegeliku tulemuse suhet. Niisiis jõuame otsaga taas tagasi autorsuse küsimuse juurde. Tihti arvatakse, et sellised keerulised süsteemid ei allu kavatsustele ja plaanidele, et need elavad justkui oma elu ja neid ei saa suunata. Mina aga usun, et sellistes süsteemides saab tahet või kavatsust rakendada eri viisil.

Ühest küljest paneb arhitekt kirja süsteemi reeglid, kirjutab ette hulga tegevusi ja kui arvuti on midagi valmis genereerinud, saab seda hinnata, kõrvutada tulemit esialgse kavatsusega, hinnata seda vastavalt seatud kriteeriumidele. Seejärel on võimalik saadud teave süsteemi tagasi suunata, muuta see sisendiks, kirjutada uus algoritm ja muuta parameetreid.

Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis uurin paljuski ülalt alla ja alt üles loodud süsteemide suhteid. Me sekkume algoritmidesse kõikvõimalikel mõõtkavadel: kavandame algoritmi sisendit, tõmbame sealt elemente välja, manipuleerime nendega ja paneme need siis süsteemi tagasi. See on üsna korratu tegevus. Muu hulgas uurisin oma doktoritöös ka seda, kas ja kuidas saab kavatsusi ja tahet algo­ritmi sisse kirjutada.

Arhitektid valivad sageli sellised algoritmid, mille tulemust nad oskavad ette aimata. Mind paelub algoritmilises arhitektuuris aga just teadmatuse ja spekulatiivsuse aspekt. Mind huvitab see, kuidas eksperimenteerida, luua midagi püsimatut, vähetuntut. Mind huvitab, kuidas selle eksperimendiga eksperimenteerida, uurida, kuhu see viib, mis sellest sünnib. See ei tähenda, et annad kontrolli käest või loobud autorsusest, seda kindlasti mitte. See on protsess, millega peab pidevalt suhtlema ja loodetavasti viib see millenigi, mis on esialgsest kavatsusest täiesti erinev.

Mulle tundub, et nüüdisaegses arhitektuurimaailmas näevad arhitektid pelgalt seda, mida algoritm teeb ja tihti valitakse algoritm, mis annab eeldatava ja soovitud tulemuse. Lõpptulemuses on sageli äratuntav, millist algoritmi kasutati. See tähendab, et kavandamisest saab n-ö toodete valimine, sest arhitektid valivad algoritmi kindla tulemuse, mitte ootamatuse saamiseks.

Nagu valiks klotse värvi või tekstuuri järgi …

Täpselt! Sellise käsitusega muutubki algoritmiline arhitektuur lihtsalt algoritmide assortiiks. Ma usun, et põhiküsimus on leida ja arendada välja sellised algoritmid, mis annavad arhitektuuri-ideele tiivad. Seepärast mind huvitavadki multiagent-algoritmid, sest need on väga avatud platvormid.

Minu kinnisidee on vormid ja see, mida neist luua saab. Modernismis tegeleti maailma osadeks lahutamise ja nende osade eraldi asetamisega. Arhitektuuri elemendid, teljed, struktuurid ja plaan joonistati välja iseseisvana. Kõike sai osadeks lahti võtta, eraldi kirjeldada ning üles tähendada. Ma räägin tihti oma üliõpilastele, et tegelikult on selline ruumi ja telgede osadeks võtmine ning ülesjoonistamine viga. Mind huvitab rohkem see, kuidas geomeetriline objekt suudab struktuuri, ornamendi, pinna ja vormiga dialoogi pidada. Selle asemel et näha ümbritsevat eraldiseisvana, tuleks seda vaadelda sünteesina.

Ma arendan edasi ja töötan läbi paljusid ideesid, kuid minu kinnisidee on vorm ning selle suhe ornamendi ja struktuuriga. Sisult on see klassikaline arhitektuuri probleem, mille kallal on pead murtud igal ajastul. Mina püüan vormi ja ornamendi suhet käsitleda keeruliste süsteemidega. Samal ajal võib öelda, et see, mida ma teen, on esoteeriline. Ma ei püüa luua mingit universaalset mudelit. Kui juhtub, et see on praeguses ajas mõneti erakordne, siis on see ilmselt nende vormide pärast, mis on täis isiklikke ja esoteerilisi probleeme.

Kas võib olla, et oled algoritmidega töötades jõudnud nii kaugele, et sinu sisetunne triivib sind teatud poeesia, näiteks kontseptsioonide ja vormide poeesia poole? Ehk võib just selles näha esoteerikat?

Intuitsioon on selles töös oluline. See võib tunduda veider, sest algoritm ise on ju väga süsteemne. Töö, mida ma teen, põimib süsteemsuse objektiivsuse ja intuitsiooniga, mis, ma usun, erineb teiste omast.

On arvutipõhist arhitektuuri, mis liigub rangelt reeglistatud disaini poole. Minu arvates püütakse niimoodi vältida otsuste tegemist. Reeglitega otsitakse mingit täiuslikkust, püütakse näidata, et otsus on objektiivsete otsuste jada ja sellega püütakse disainiprotsessist kõrvaldada looja ehk autori kavatsused. See suund teeb muret.

Öeldakse, et eestlased, väike rahvas väikesel maal, on alati huvitatud sellest, mida teised neist arvavad, kuigi keegi enamasti ei arva neist midagi. Luba mul see küsimus sõnastada pisut professionaalsemalt. Sul on kirev taust ja värske vaade ruumile. Kuidas sa kirjeldaksid Tallinna arhitektuuri? Ma ei mõtle kategooriates hea või halb. Kui peaksid seda oma tudengitele kirjeldama, siis millised kihid tooksid Tallinna linnakeskkonnast ja arhitektuurist välja.

Mõned asjad tunduvad mulle Eesti juures tõesti päris huvitavad. Esiteks eestlaste entusiasm ja usk innovatsiooni, eriti tehnoloogilisse innovatsiooni. See paistab laienevat ka disainikultuurile. Kuid näen, et on ka huvi leida puutepunkt tehnoloogilise uuenduslikkuse, käsitöö ja traditsioonilise tööstuse vahel. Väga huvitav on näiteks Tallinnas tehtav uurimus sellest, kuidas kasutada uusi arvutuslikke ja arvutitel põhinevaid tehnikaid traditsioonilises puidutööstuses. Eestis on vähem hierarhiat ja palju sujuvam generatsioonide vaheline läbisaamine.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht