Ära iial lammuta

Pritzkeri auhinna pälvisid prantsuse arhitektid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal, kes leiavad, et kui taaskasutada seda, mis olemas on, saab teha rohkem ja paremini.

LAURA LINSI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Prantsuse arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali mantra on „ära kunagi lammuta, ära kunagi eemalda või asenda, selle asemel muuda, lisa ja taaskasuta“. 16. märtsil teatati, et nad on tähtsa rahvusvahelise Pritzkeri arhitektuuriauhinna 2021. aasta laureaadid. Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali tegevus tõestab, et arhitektuur ei ole ainult kitsa ringi siseasi, vaid sellega suudetakse lahendada laiemaid ühiskondlikke kitsaskohti.

Arhitekt ei ole kõigest teenusepakkuja

Pritzkeri arhitektuuriauhinda antakse välja kord aastas. Selle statuudi järgi tunnustatakse auhinnaga elavaid arhitekte, kelle valmis ehitatud looming on kooslus andekusest, visioonist ja pühendumisest, tõstetakse esile neid, kes on arhitektuurikunstiga järjekindlalt ja suurel määral panustanud ühiskonda ja kelle looming on ehitatud keskkonda täiustanud. Kahtlemata on põhjusi, miks võib kõhelda Pritzkeri auhinnas kui institutsioonis alates ülemaailmsete arhitektuuripreemiate osast arhitektide kanoniseerimisel ja arhitektuuriajaloo kirjutamisel kuni seda rahastava Hyatti fondi äritegevuse mõjuni. Hoolimata viimase kümnendi püüdlustest laureaatide valikut mitmekesistada, on 50 laureaadi seas ainult kuus naist. Korduvalt on žüriile ette heidetud kallutatust. Enim kõneainet on pakkunud 2016. aastal preemia andmine Alejandro Aravenale aasta pärast seda, kui Aravena oli enese taandanud žürii tööst.

Arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali tegevus tõestab, et arhitektuur ei ole ainult kitsa ringi siseasi, vaid sellega suudetakse lahendada laiemaid ühiskondlikke kitsaskohti.

Laurent Chalet

Pritzkeri auhind on aga ainult ajend Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali juhitud arhitektuuribüroo Lacaton & Vassal tööst rääkimiseks, sest nende tegevuse ulatus ja tähendus on XXI sajandi Euroopa ruumiloomes vaieldamatu ja ülioluline. Seistes modernistlike sotsiaalmajade renoveerimise eest mõtestasid nad arhitekti töö ümber, ladusid vundamendi arusaamale, et arhitekt ei paku vaid teenust. Nende loodud arhitektuur on tagasihoidlik ja suhtub olemasolevasse aupaklikult, kuid see on ka väärtuspõhine, ruumiliselt selge ja uuenduslik.

1996. aastal valmis Anne Lacatonil ja Jean-Philippe Vassalil ilmselt üks enim tähelepanu pälvinud projekt. Tol aastal algatati Bordeaux linnaväljakute uuendamise programmi. Place Léon Aucoc, millega tegelemiseks palgati Lacaton & Vassal, oli pärnapuude ja pinkidega ääristatud kolmnurkne linnaväljak, kus sai petanki mängida. Olgugi et argine, märkasid arhitektid, et väljaku suur pluss on lihtsus ja ehedus. Nad pidasid väljakut oma argiruumina kasutavaid ümbruskonna elanikke vääriliseks vastama, mis on selle väljaku uuendamise mõte ja sisu. Kas asendada pinnakate või puitpingid nüüdisaegsema disaini ja tugevamast materjalist pinkidega? Vahetada lambipost uue ja moodsama vastu? Jõuti otsusele, et sellisel niigi hästi toimiva ruumi uuendamisel pole mõtet, nad loobusid tellimusest ja pakkusid välja, et linn ei peaks väljakul midagi muud peale mõne lihtsa ja kiire hooldustöö ette võtma: kruusa vahetama, väljakut sagedamini koristama, pärnasid piirama ja veidike liikluskorraldust parandama. Philippe Vassal on seda teguviisi kommenteerinud nii: „Valitseb üleüldine mõistmatus selles osas, millega arhitekt tegeleb. Kas ta ehitab metallist, terasest, betoonist, puidust ja klaasist objekte või ta loob ruumi, olukordi, elamiskohti? Väidan, et viimati nimetatu on arhitekti tegelik töö.“*

Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal on visionäärid, kelle tegu- ja mõtteviis on asjakohane ka väljaspool arhitektuuri. Nende nakatav optimism seab projekti keskmesse ruumi kasutaja, hoone vorm ei ole esmatähtis. Nad kinnitavad, et arhitektuur ei seisne üksnes majade ehitamises, vaid avaldub näiteks ka kasutajatele ruumiliste võimaluste otsimises ja väljatoomises. „Hea arhitektuur on avatud: avatud elule, avatud toetama vabadust, kõik peavad saama ruumis teha seda, mida neil on vaja teha,“ ütleb Anne Lacaton Pritzkeri laureaatide videointervjuus. Ja lisab: „Ruum ei peaks olema demonstratiivne või imposantne, kuid see peab olema tuttavlik, kasulik ning ilus, toetama elu selle sees.“

Rikkalik sotsiaalmaja

2000. aastate alguses hakati Prantsusmaal ulatuslikult lammutama 1960. ja 1970. aastate modernistlikke, peamiselt sotsiaalkorteritena kasutatavaid kõrghooneid. Anne Lacaton, Jean-Philippe Vassal ning nende kolleeg Frédéric Druot avaldasid seepeale programmile vastanduva manifesti „Plus“. Äärelinnade elurajoonide, mida võib võrrelda näiteks Lasnamäe ja Mustamäega, lammutamisega seati eesmärgiks kuvandi muudatus. „Plusis“ väidavad arhitektid, et valitsevas eluruumide puuduses on lammutamine otstarbetu ning et majanduslikult mõistlikum, efektiivsem ja ka kvaliteetsem on hooned renoveerida ja ajakohastada. Kuigi need majad ei vasta XXI sajandi elamistingimustele, arvavad arhitektid siiski, et neis peitub ruumiline kvaliteet, mida on võimalik renoveerimise ja uute osade lisamisega välja tuua. Esimene seda seisukohta kandev projekt valmis Pariisis 2011. aastal, järgmine 2014. aastal Saint-Nazaire’is. Kõige ulatuslikum „Plusi“ vaimust kantud projekt valmis 2017. aastal Bordeaux’s, kus kolmes kortermajas renoveeriti 530 sotsiaalkorterit nii, et elanikud ei pidanud ehitustööde ajal kodunt lahkumagi. Arhitektid vaatasid hoonete ühekülgsest välimusest mööda ja pidasid vajalikuks keskenduda nende sisemuses avanevale rikkusele – rohkem kui 500 perekonna eluruumidele, mis kõik olid isemoodi lahendatud ja erisugused. Nad otsustasid uues lahenduses just sellest lähtuda ja mitmekülgsust veelgi laiendada. Kahele pikale fassaadile, kõigi korterite ette rajati neljameetrine tarind, millest sai korterite laiendus. Suurendati aknaavasid ning lisatud ruum lahenes talveaia ning õue avatud rõduna. Nii suurendati iga korteri pindala umbes 20 ruutmeetri võrra. Koostöös projekti tellija, sotsiaal­elamute teenusepakkujaga korraldati uuendamine nii, et elanike üüri ei tõstetud. „Plusi“ vaimu kandvate valmisehitatud projektide põhjal märgib Pritzkeri auhinna žürii Lacatoni ja Vassali kohta oma avalduses nii: „Nad pole ainult välja töötanud modernismi pärandi uuendamise meetodi, vaid on laiendanud ka arhitekti ametipiire ning pakkunud välja kohandatud arhitektuuri mõiste.“

Lammutamise asemele pakuvad Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal parandamist. Sotsiaalmaja renoveerimise projekt.

Philippe Ruault

Modernismiaegsete kortermajade renoveerimisega suurendasid Lacaton & Vassal hoone aknaavasid ning fassaadile ehitati juurde talveaed ja rõdu. Nii suurendati iga korteri pindala umbes 20 ruutmeetri võrra.

Philippe Ruault

Universaalne kasvuhoone?

Lacatoni ja Vassali sõnul ei lähtu nad kunagi kujundist või kujutisest, nende projekteerimisviisi kohaselt alustatakse hoone interjöörist ning laienetakse väljapoole. Siiski iseloomustab suurt osa nende projektidest üks töövõte – kasvuhoonetehnoloogia kasutamine. See tähendab, et hoonete välisilmet iseloomustavad läbipaistvad või läbikumavad polükarbonaat- või klaasseinad, mis on tihti lükandsüsteemidel, nende siseküljel lendlevad õhulised kardinad. Kuigi arhitektid lähtuvad selgetest põhimõtetest ja projekteerimisprintsiipidest, annab läbiv kasvuhoonekuvand ikkagi alust seda aeg-ajalt meemidega tögada. Samalaadsete materjalide või võtete kasutamisele osutatakse büroos ja arhitektuurikoolis kui „Lacatoni-Vassali tegemisele“. Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali arhitektuuriloome on siiski mitmekihilisem kui kasvuhooned ja talveaiad. Selle tõestamiseks ei pea kaua näiteid otsima ja arhitektidel ei ole vaja oma kuvandi pärast muretseda. Hoopis huvitavam on jälgida, kuidas nende idee vaimus renoveeritakse ja parandatakse modernismiaegset seniajani lootusetult madalakvaliteediliseks peetud ehituskehandit nii Londonis kui ka Belgias, ning kes teab, ehk edaspidi Eestiski. 2018. aastal Londoni kuninglikus akadeemias peetud loengul küsiti Jean-Philippe Vassalilt meetodi ja universaalsuse kohta. Ta andis mõista, et lahenduse peab välja töötama vastavalt asukohale, kuigi üldine eesmärk luua kõrge kvaliteediga eluruume on universaalne.

Lacaton & Vassal on kirjeldatud põhimõtete järgi projekteerinud ka hulganisti avalikke hooneid ja üksikelamuid. Mõlemad peavad arhitektuurikoolides loenguid. Nende tegevus on alati kantud veendumusest, mille Anne Lacaton ühes laureaatide videointervjuus on järgnevalt kokku võtnud: „Ümberehitamine on võimalus olemasolevat kasutades teha rohkem ja paremini. Lammutamine on lihtne ja lühinägelik otsus. See raiskab palju energiat, materjale ja hävitab ajalugu. Veel enamgi, sellel on ka halb sotsiaalne mõju. Meie meelest on see vägivallaakt.“

* Carson Chan, Lacaton & Vassal: Game Changer. – 032c, 4. III 2013. Vt https://032c.com/o-architects-where-art-thou-game-changer-lacaton-vassal

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht