Arhitektuur on läbirääkimiste kunst

Ona Lozuraitytė: „Klient ja tema osa ruumi loomises on enamasti olulisemad kui arhitektuur, mida ta soovib. Väikestel sekkumistel võivad olla suured tagajärjed.“

ULLA ALLA

Leedu arhitektid Petras Išora ja Ona Lozuraitytė lõid 2014. aastal Vilniuses arhitektuuristuudio Isora x Lozuraityte. Disainerite duot võib iseloomustada kui ruumi kaudu lugude loojaid ja jutustajaid. Stuudio teeb koostööd kunstnike, avaliku sektori ja kõikvõimalike kultuuri­institutsioonidega. Isora x Lozuraityte tegutseb nii Leedus kui rahvusvahelisel areenil. Arhitektid tegelevad avaliku ruumi, maastikuarhitektuuri ja taristu disainiga, kuid pööravad tähelepanu ka ruumi sotsiaalsele aspektile, eksperimenteeritakse näitustega nii interjööris kui eksterjööris.

Eriline koht nende loomingus on näituste kureerimisel ja kujundamisel. Nad on olnud seotud 2016. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Balti riikide ühisekspositsiooniga „Balti paviljon“ ja 2021. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Leedu paviljoniga, kus oli loodud kujuteldav Leedu kosmoseagentuur.

Petras Išora ja Ona Lozuraitytė on võitnud mitmeid taristu arhitektuurivõistlusi. Näiteks ökosilla võistlus 2017. aastal Soulis või Vilniuse Užvingise saare jalakäijate silla arhitektuurivõistlus. Viimase tööga kujundasid nad Užvingise saare silla osaks ning ühendasid selle loogilisemalt linnaga. Silla keskele on kavandatud haljastatud pargisaar, mis ühtlasi kindlustab, et silda ei saa niisama lihtsalt muuta autoteeks.

Märtsi alguses rääkisid nad oma loomingust ja põhimõtetest kunstiakadeemia avatud loengute sarjas.

Selleaastane kunstiakadeemia avatud loengute sari kannab pealkirja „Lähikondsed“. Kuraator Johan Tali sõnutsi pakub Läti ja Leedu värskele ruumikultuurile keskenduv sari võimaluse uurida, mida teevad meie „Balti mulli“ naabrid. Mis on teie käsitluses „Balti mull“ ning kuidas see on meie ruumikultuuri mõjutanud?

Petras Išora: Igal Balti riigil on oma identiteet. Kui võrrelda Eestit ja Lätit, siis mõlema riigi arhitektuur on omanäoline. Kui rääkida aga infrastruktuurist ja suurematest ühiskondlikest protsessidest, siis seob Baltimaid Nõukogude pärand ühest küljest ja Euroopa Liitu astumine teiselt poolt. Seega on meid mõjutanud kahe liidu vastandlik iseloom. Samuti võib mõlemat liitu vaadelda ka kui kaht geopoliitilist, bürokraatlikku protsessi, kus leidub ka sarnaseid jooni. Balti riikide majandus ning taristu oli ja on alati suuremate riikidega seotud. Oleme väikesed rahvad, endiselt sõltuvad suurvõimudest ja liitudest.

Kolm Balti riiki on küll erinevad, kuid kuhu näete meid regioonina arenemas? Mille poole üldse püüdleme? Sealhulgas arhitektuuris.

Išora: Selleks on palju võimalusi. Sõda Ukrainas on tõestanud, et vajame solidaarsust ja koostööd. Kui 1990. ja 2000. aastaid võib kirjeldada oportunistlike, individualistlike kümnenditena, ka riikide tasandil, siis tasapisi on meie ühiskond nihkunud taas koostöö suunas. Selleks on meil rohkem vaja ühtsust ja lugusid, millest kasvavad välja unelmad ja utoopiad.

Üks hea näide üksmeelest on kas või 2016. aastal Veneetsia XV arhitektuuri­biennaali Eesti, Läti ja Leedu ühine ekspositsioon „Balti paviljon“. Sellised suured ettevõtmised on praegu veel pigem erand kui tava. Regionaalse narratiivi loomiseks on selliseid projekte rohkem vaja. Praegu on veel vara sõnadesse panna, mis on Baltimaade ühine identiteet. Kuid lootust üksteise leidmise ja lähenemise suunas on, võtame või näiteks praeguse loengusarja Eesti kunstiakadeemias.

Ona Lozuraitytė: „Balti paviljon“ on hea näide. Ka varem on proovitud suuri koostööprojekte ellu viia, kuid alati on takerdutud bürokraatiasse. Ühine paviljon on eeskuju ja tõestab, et ühine tegutsemine on tõesti võimalik.

Išora: Just, paviljon inspireeris, kuid see pole viimane pusletükk terviku nägemiseks, vaid ikka esimene. Pildi saab kokku siis, kui koostöö on pea iga projekti loomulik osa ja selle nimel ei pea eraldi pingutama. Oma huvide esindamiseks Euroopa Liidus ja kaugemal on vaja esineda koos, mitte eraldi riikidena. Eriti nüüd, mil Ida-Euroopas nähakse selgelt, et ühtsuses peitub jõud.

Lozuraitytė: Balti regiooni võib käsitleda mitmeti. Kas need on kolm riiki Eesti, Läti, Leedu? Või kuuluvad sellesse kõik Läänemerd ümbritsevad riigid? Kolme Balti riiki seob ka nihkumine Põhja­maade poole. 1990. aastatel saime nõu Põhjamaadelt, kes aitasid meie riike vormida ja sealseid ühiskonnamudeleid siin rakendada.

Išora: Just see kogemus, üleminek Nõukogude Liidust Euroopa Liitu ja lähenemine Põhjamaadele annab võimaluse olla omakorda nõuandja järgmistele riikidele, kes Euroopa Liitu pürgivad. Näiteks Gruusia, kes alles esitas liitumistaotluse. Meie riikide kiire ja selge ühiskonnakorralduse vahetumine on kvaliteet, teadmiste ressurss, mida ei tohi unustada.

Olete teinud koostööd paljude institutsioonide ja teiste erialade esindajatega. Teie töödes torkab silma iga projekti saatev põhjalik uuring. Kuidas kirjeldaksite oma töötegemise viisi ja põhimõtteid?

Lozuraitytė: Juba varakult, stuudio algusaastatel arutasime, mida me teeme ja miks. Aastatega on vastused küsimustele mida? ja miks? pidevalt muutunud. Oleme seadnud oma töö keskmesse protsessi, seetõttu on edasi arenenud ka töötegemise viisid ja põhimõtted.

Išora: Alustasime ilma manifestita, olime uudishimulikud ja eks meil olid ka oma eetilised põhimõtted. Oleme teinud projekte, kus tegelesime avaliku ruumi, infra­struktuuri, kogukonna ja kodututega, oleme kureerinud näitusi, kus jagasime avalikkusega oma mõtteid ja kontseptsioone. Kaheksa aastat tagasi alustasime lihtsalt lahtiste silmadega. Kui maailma avasilmi vaadata, hakkab moodustuma mustreid, millest kujuneb välja loomingu kontseptuaalne raamistik.

Lozuraitytė: Mõistame, et meie riigid on veel üleminekuperioodis. Arhitektidena anname endale aru, et me alles siirdume vanast uude ega ole veel kohale jõudnud. Nõukogude Liidu lagunemisest on möödas 30 aastat, kuid ikka veel on alles institutsioonid, kus toimetatakse toonaste väärtuste järgi ja peetakse ülal vanu süsteeme. Mõne projekti puhul oleme selliste institutsioonidega kokku puutunud, oleme püüdnud hinnata, mis on väärtuslik ja mis mitte, ning seda arhitektuuris ja ruumis säilitanud. Endiselt tavatsetakse kustutada kõik möödunud aegu meenutav, sest tegemist olevat justkui vale minevikuga. Püüame sellest hoiduda, tuleb leida tasakaal mineviku ja tuleviku vahel. Üritame säilitada minevikust tähtsaima, et uue tulekuga ei visataks last koos pesuveega välja.

Teil puudub manifest, kuid mainisite, et algusest peale olete lähtunud oma eetilistest tõekspidamistest. Mis need on ning kuidas need teie töös väljenduvad?

Išora: Kuna meil puuduvad kindlad reeglid ja sisseharjunud töövõtted, püüame iga projekti juures leida põhipunktid, mille üle arutleda. Raske on töötada kliendiga, kes oma soovide ja unistustega mõjutab arhitektuuri ja ruumi, kuid ei väärtusta inimlikkust. Me ei poolda olukordi ja inimesi, kes loovad ebavõrdsust. Kanname üldhumanistlikke väärtusi, aga ega see väga eriline ole. Ka humanism on vastuoluline, vahel tähendab see liiga antropotsentristlikku maailmavaadet.

Lozuraitytė: Meie projektid ja ettepanekud ei ole vaid visuaalid ja plaanid, esmalt üritame ikka ümber mõtestada hoiakuid. Ruumid ja nende välimus tulevad pärast mõtteviiside settimist ja ühiste arusaamade määratlemist.

Klient ja tema roll on enamasti olulisemad kui arhitektuur, mida ta soovib. Väikestel sekkumistel võivad olla suured tagajärjed. Oleme loobunud suure eelarvega projektides kaasalöömisest, kuna seal puudub paindlikkus. Arhitektuur on justkui anum, seepärast peab energia selle sees olema hea.

Išora: Igas olukorras üritame jõuda osalistevahelise tasakaaluni, enne kui üldse mingi ruumilise sekkumise välja töötame. Kindlaid reegleid järgides oleksime palju produktiivsemad, kuid sel juhul puuduks dialoog. Töö oleks lõplik ja lõpetatud. Meie keskendume dialoogile, üritame ikka ja alati oma vaatenurka muuta, iga olukord loob uued reeglid, alustame alati uuesti.

Lozuraitytė: Oleme palju õppinud valdkonnaülesest koostööst. Meie koostööpartnerid on tihti aidanud meie vaateulatust laiendada.

Išora: Koostöö on hoidnud meid avali. Oleme nagu koroona. Alguses üritas viirus inimkonda hävitada, kuid kaks aastat hiljem oleme õppinud koos eksisteerima. Nii muudame meiegi pidevalt enda lähenemise DNAd. Paindlikkus on osa meie tööst. See aga ei tähenda, et oleme selgrootud – kui vaja, seisame oma vaadete eest.

Lozuraitytė: Paindlikkus ongi ehk meie manifest. Iga projekti iseloomustab kohanemine oludega, kuid ükski projekt ei sarnane eelmisega, seega on kõik ruumiotsused kohaspetsiifilised. Teiste erialade esindajatelt õpime uusi tehnikaid ja lähenemisi.

Olete kujundanud palju näitusi, teinud koostööd kunstnike, kuraatorite ja kunstiinstitutsioonidega. Kuidas te sellesse maailma sattusite?

Lozuraitytė: Minul on seljataga vabade kunstide ja restaureerimise õpingud. Püüan hoida ja rakendada varem omandatud teadmisi. Varasemate õpingute käigus on moodustunud sotsiaalne võrgustik, mis on loomulik koostöö alus.

Näitused on ideaalne vorm, mille kaudu saab oma ideid kiirelt ja ilma eriliste piiranguteta katsetada. Kui miski ei õnnestu, siis näitus on ajaliselt võrdlemisi lühikest aega üleval, seal tehtud eksimustest on lihtne teha järeldusi ja edasi liikuda.

Išora: Näitused saavad palju avalikkuse tähelepanu, need on investeering ideedesse ja sealsed mõtted jõuavad publikuni. Näitus on hea vorm eksperimenteerimiseks, võrdlemisi väikese keskkonna jalajäljega, aga see-eest võib kultuurimaastikku jätta suure jälje. Näitusel on palju laialdasem ja tõhusam mõju kui mõnel suurel hoonel.

Lozuraitytė: Ühel hetkel arvasin, et võib-olla on aeg midagi muud teha, kuid raske on loobuda ideedest ja koostööenergiast, mis meie vaimu toidab. Seepärast lööme endiselt näituseprojektides kaasa.

Išora: Näitused mõjutavad ka meie muud tööd. Ehitusprojektid, näiteks sillad ja hooned, on pikaajalised, näituse tempo on see-eest kiire. Näituste eksperimentaalsed ideed kanduvad tahes-tahtmata üle ka teistesse, aeglasema rütmiga projektidesse.

Tegelete palju materjalidega, olgu selleks plasti töötlusjäägid või lammutamisele määratud Nõukogude pärand. Näiteks Vilniuse moodsa kunsti muuseumi kohviku sisekujunduses olete kasutanud plasti tööstusjääke, samast hoonest pärit dolomiiti ja ühe teise hoone betoonpõranda tükke. Kust tuleb teie vaimustus materjalide ja nende päritolu vastu?

Išora: Materjal ühendab eri aegu väga hästi, on siin ja praegu, kuid raamistab ka minevikku. Materjal on hea alguspunkt – see meenutab meile möödunut ja sunnib otsima tulevikulahendusi.

Lozuraitytė: Me n-ö loeme materjale, sest neis peituvad teadmised. See juhatab omakorda teadmisteni, kuidas materjali kasutatakse ja eksponeeritakse.

Išora: Materjal on kui kõvaketas, millesse on talletatud informatsioon. Kui seda lähedalt uurida, võib leida nii eelneva fragmente, meistri sõrmejälgi kui ka lugusid. Küsimus on, missugust pärandit tasub väärtustada. Pärand kipub olema pildikeskne. Renoveeritud vanades hoonetes, paleedes ja vanalinnades kipuvad materjali lood kaotsi minema. Renoveerimine peseb ja kustutab kõik jäljed, mis aastasadadega materjali on ladestunud. See on üks põhjus, mis materjalide säilitamine on vajalik ja huvitav.

Mille uue ja huvitava kallal te praegu töötate, mida uurite, mis on teie tähelepanu hõivanud?

Išora: „Uus“ on huvitav sõna, mida siinkohal kasutada. Uus ei kuku niisama taevast sülle, vaid tähendab piiride ületamist, uutmoodi mõtestamist uue ja keerukama süsteemi loomiseks. Me muudkui ületame piire, mille oleme endale seadnud, kasutame seda, mis juba on olemas, et luua uusi ühendusi ja sealt leiame ka uudsuse. Miski ei sünni nullist. Eks me otsime piire, mida ületada, olgu need isiklikud või ühiskonna seatud.

Oleme praegu lõpusirgel mitme projektiga, mis tegelevad elukeskkonnaga. Rakendame muutuvate ja ümber kujundatavate ruumide – nagu teatri black box või ehituskraana – omadusi. Oleme kutsutud osalema tootedisaini näitusel.