Arhitektuurivõistlused on sool ja pipar

2019. aasta tihe avalike arhitektuurivõistluste kalender pakkus palju ülesandeid, kuid eesmärk pole ainult arhitektuurivaldkonna ergutamine, vaid võistlustes tuleb näha ka kultuuriloomet.

KALLE KOMISSAROV

Olen uusaastasoovidega hiljaks jäänud ega oska ära otsustada, mis mu enda uusaastalubaduseks jääb … Tahaksin, et talv tuleks tagasi ja maailm ei saaks otsa. Ja tahan edaspidi alati ausaks jääda. Ja olla uuesti siiras. Siiras nagu väike laps. Tegelikult tahakski tagasi väikeseks lapseks. Täiskasvanute maailm on nii riukalik.

Miks järgnevas arhitektuurivõistlustest juttu tuleb, sellest saavad vähesed aru. Ometi peitub siin oma varjatud loogika!

Nimelt on arhitektuurivaldkond oma olemuselt tulevikku vaatav, muutev ja plaaniv. Isegi kõige süngemates düstoopiates tegelevad arhitektid ajas ette mõtlemisega. Igapäevaelus on see perspektiiv lühem, loomingus – kui kellelgi selleks jaksu üle jääb – saab olla vabam ja vaadata nii kaugele, kui soovi on. Millegipärast on nii, et arhitektuuri erialal vajatakse liikumiseks praktilist impulssi, mis ilmutab end näiteks tellija kujul. Tark tellija on taeva kingitus ja ise tellijaid valida õnnestub meil selles elus vaid vähestel. Seepärast on välja kujunenud üks omamoodi kultuuritraditsioon, kus arhitekt saab siiski endale tellija valida. Sellisena on ideevõistlused justkui püha sakrament, kus kõik võidavad: arhitekt saab valida endale tellija ja tellija saab valida meelepärase arhitekti. Nii on see, vähemalt lääne kultuuris, toiminud katkematult juba 2500 aastat – ka Ateena akropoli hooned on arhitektuuri­võistluse tulemus. Tööstusrevolutsiooniga levis arhitektihariduse andmine rahva hulka ning tähtsamate objektide puhul said ideevõistlused normiks. Suurbritannias pandi selleks puhuks esimesena kirja ka võistlemise reeglid ja sellest möödub peagi 200 aastat.

Arhitektuuri kaalumine

Eestis on arhitektuurivõistlusi korraldatud alates XX sajandi algusest. Kõik teavad Eesti Draamateatri või Estonia teatri- ja ooperimaja, mis on kavandatud rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tulemuste alusel. Esimene säilinud kohalik juhend võistluste korralduse kohta on aastast 1932 ja selle on Eesti Arhitektide Ühingu poolt koostanud arhitektid Ernst Gustav Kühnert, Edgar Johan Kuusik, Franz de Vries ja insener Otto Grohman. Vanas ilusas eesti keeles kirja pandud alustõed kehtivad muuseas tänapäevani – mida see 88 aastat ikka maailmas muutnud on. Eesti arhitektide liit on juhendi sõnastust ajapikku ajakohastanud ning ideevõistluste õiglase korralduse nimel hulka vaeva näinud. Laiemalt võttes on arhitektuurivõistlus elukeskkonna ja -ruumi kvaliteedi parandamise viis. Mulle ei ole sümpaatne võistluse sõna, sest võistlusel on võitja ning järelikult ka kaotaja. Arhitektuurivõistlusel ei ole kaotajaid. Võistlusest osavõtt, võistlustöö väljatöötamine on loominguline tegevus ja enese võrdlemise võimalus – siin ei saa olla kaotajaid. Riigihangete seaduses räägitakse ideekonkurssidest ja see sõna on veel sobimatum. Soome keelt mõistjad saavad naljast aru, kuid see pole isegi peamine. Arhitektuurivõistlus on parima valimine ja kaalutud otsuse tegemine, aga see sõnastus ei vii jälle kuhugi. „Arhitektuuri kaalumine“ „võistluse“ asemel kõlaks muidugi kompleksivabalt. Igapäevastele tehnilistele muredele keskendumine on muidugi tühine ja vaevalt see auväärt kultuurilehe lugejat ka paelub. Siiski elame paratamatult hetkes ja meid ümbritseb palju ebatäiuslikkust. Puudutan paari markantsemat näidet.

Rohkem liigirikkust

Loomingulisuse osakaal on võistluste puhul pideva rünnaku all ja selle taga ei ole tingimata alati pahatahtlikkus, vaid liigne spetsialiseerumine. Toon näite. Mitte ammu, 1980ndatel mahtus suure ja keerulise avaliku hoone arhitektuurivõistluse lähteülesanne kahele masinakirjalehele. Eelmisel aastal toimus Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja arhitektuurivõistlus, mille lähteülesanne koos tekstilisadega oli 57 lehekülge, sellest 43 lehekülge moodustas bürokraatlik, juriidiline tekst. Avalik sektor peab arhitektuurivõistlusi korraldama riigihangete seadusega kooskõlas ja nii on hanked valdavad (eelmisel aastal olid mulle teadaolevalt 32 avalikust võistlustest 28 riigihanked). Arhitektuurivõistlusel on enamasti kolm osalist, aga tellija ja võistluse korraldaja kõrval on kõige nõrgemas seisus võistlusel osaleja. Hankega kaasnev bürokraatia on üles ehitatud tellija kaitsmisele, sest ideekonkursi lähteülesanne peab sisaldama ka jätkuhanget, s.t projekteerimislepingu tingimusi, ja siin tajub tellija ebakindlust. Nii kohtab riigi korraldatud võistluse lepingus lauset: „Tööde hulka kuulub ka selliste ülesannete täitmine ja nende tööde tegemine, mis ei ole lepingu dokumentides otseselt nimetatud.“ Arhitektide liit lööb lärmi ja pommitab riigiasutusi ettepanekute, märgukirjade ja palvetega, selleks et arhitektide positsiooni parandada. Kinnitan, et me ei kohta alati pahatahtlikkust, pigem teadmatust. Riigihangete seadus kehtib nii herneste hulgimüügile kui ka ajaloolise paratamatuse tõttu arhitektuuriteoste tellimisele. Hernemüügi puhul järgnevad loogiliselt lepingu läbirääkimised kolme võitjaga korraga, arhitektuuriteose tellimisel on see ebaloogiline. Hullumaja toitlustaja hanke saab teha täisdigitaalselt, arhitektuurivõistluse hindamiseks on tarvis väljatrükitud planšette – kas see on ajalooline igand või visuaalkunsti eripära, võta kinni.

Avaliku sektori tellimuste korraldus on tehtud kahtlemata üllaste kavatsustega, aga riigihanke seaduse tõlgendamine muudab seaduse omaenese väärastunud peegelpildiks. Minu lugupidamine kõigile arhitektuurivõistlustel osalejatele, kes vormiliste nõuete rägastikust läbimurdmise kõrval sisuga tegeleda jaksavad.

2019. aastal toimunud 30 avalikule arhitektuurivõistlusele esitati kokku 297 ideekavandit, mis teeb keskmiselt 11,4 kavandit võistluse kohta. Eestis on 484 arhitektil kutsetunnistus, võiks arvata, et kõik saatsid vähemalt ühe kavandi. Tegelikkuses osalevad võistlustel siiski üksikud arhitektid ning preemiasaajate seas korduvad samad nimed. Põhjusi on mitu, mh see, et preemiasummad ei motiveeri ning võistluse formaat ei sobigi paljudele.

2019. aasta avalike arhitektuurivõistluste keskmine preemiafond oli 25 000 eurot, mis on täpselt kümme korda väiksem keskmise Soome ideevõistluse preemiafondist. See on ka põhjus, miks välismaalt saadetakse siinsetele võistlustele ideekavandeid haruharva.

Arhitektuurivõistlus on sotsiaal-majanduslikult väga kulukas ideede hankimise viis. Näiteks Soomes ja Taanis korraldatud küsitluse järgi kulus arhitektuurivõistlusel osalejatel keskmiselt 700 töötundi ideekavandi kohta. Eesti arhitektide liidu küsitlusele vastanute järgi oli see arv 200–400 töötunni vahemikus. Kui lisada siia hangete bürookraatlik korraldus, võtavad arhitektuurivõistlustest osa need kollektiivid, kellel on varasem kogemus. Tekkinud on professionaalsed võistlejad, kellel tööliin välja töötatud, võtted lihvitud ja võistluste „keel“ omandatud. See pole halb, sest kavandite tase on kindlasti aasta-aastalt paranenud. Kuid üldiselt vaadates ja tuleviku võistlusi kavandades viib see ideerikkuse vähenemisele, üheülbastumisele ja mugavustsooni. Eraettevõtlusest sobib näiteks tuua kortermajade paika loksunud elamis­tüpoloogiad, mis tähendab pealesurutud ühetaolise konservatiivse elustiili kinnistumist. Avatud köök elutoa pimedas nurgas, panipaiga puudumine ja ruutmeetrisuurune rõdu ei vasta tänapäeval kiiresti muutuvale eluviisile.

Teine näide on kavandite visuaalsest väljanägemisest, mida illustreerib ühe žüriiliikme kommentaar kollaažina esitatud kavandi illustratsioonist: „Vähemalt saime ühe tudengitöö ka!“ Erasektoris kinnistunud läikiv ja idealiseeritult hüperrealistlik visualiseerimine seab lati ka avalikele arhitektuurivõistlustele, mis ei peaks nii olema. Kui kõik renderdavad Lumioniga, visuaalidel on alati päikseline jaanipäev ja esiplaanil keksivad veetlevas riietuses virtuaalsed modellid, on tüdimus kiire tulema. Ideekavandite liigne visuaalile rõhumine vähendab tööde sisu esitamist, mis viib lõpuks pinnapealsusse. Soomes nõutakse seetõttu ideekavandites mustvalgeid jooniseid ja valget maketti.

Minu uusaastasooviks on ka võimalikult erinevad võistluste teemad. Eelmise aasta arhitektuurivõistlustest moodustasid ülekaaluka osa koolide ideevõistlused. Neid oli kokku 11: seitse põhikooli ja neli riigigümnaasiumi. Sellele järgnesid seitse avaliku funktsiooniga hoonet ning kuus avaliku ruumi võistlust. Need kuus olid avatud ka maastikuarhitektidele, mis teeb siirast rõõmu. Seevastu sisearhitektuuri avalikke võistlusi ei olnud minu andmetel ühtegi, nagu ka avalikke planeeringuvõistlusi. Ma soovin, et see poleks nii.

Usaldage arhitekte

Arhitektuurivõistlustel on vaja hoida loomingulist vabadust, värskust ja mõtte­­ruumi. Eelmise aasta avalikest võistlustest olid 14 kohalike oma­valitsuste korraldatud, kuus riiklikud, kolm era­algatuslikud ja ülejäänud siht­asutuste ja mittetulundusühingute omad. Võib-olla on see võistluste hea renomee tulemus või professionaalsuse hind, aga enamik lähteülesandeid on väga täpsed ega lase vabal vaimul takistamatult uidata.

Levinud skeem nii avaliku rahastuse kui eraettevõtja äriplaani puhul on kõik riskid ette ära maandada, mistõttu tehakse valmis detailplaneering, kus hoonestuse asukoht, kuju, maht, vorm ja isegi haljastus on täpselt planeeritud. Omavalitsusel on nõue projekteerija valimiseks korraldada arhitektuurivõistlus, mis ei anna aga mingitki võimalust alternatiivsetele lahendustele. Heal juhul saab siin lähteülesande koostaja tellija hirme hajutada, halvemal juhul jõuavad täpselt ühesugused tööd õnnetu žürii ette, kes peab tegema saalomonliku otsuse ja valima detailplaneeringut muutva lahenduse. Siis on kõik pahased, ajakava lõhki, ELi rahastusvoorust jäädakse välja ja levivad pahatahtlikud kuulujutud arhitektide kokkumängust. Lahendus on teadagi korraldada ideevõistlus planeeringumenetluse jooksul. Ja omavalitsuste ning riigisektori puhul usaldada arhitektide ruumialast kompetentsi suuremate arendus- või infrastruktuuriprojektide väljatöötamisel, mitte mängida meid sundseisu ja kaitsepositsioonile. Kõik see liitub omakorda riigi ruumilise planeerimise, elukeskkonna kvaliteedi ja ressursside efektiivse majandamisega.

Oeh! Kui nüüd unistamiseks läks, siis kiiremas korras tuleks teha arhitektuurivõistluste virtuaalgalerii, sest näitusetegevus on täiesti kokku kuivanud. Veel tuleks sõdida odavhangete vastu, täiendada hankeseadust, viia seadusse arhitektuurivõistluse mõiste. Ja kui järgmisel aastal saaks arhitektuurimuuseumi juurde võistluste digiarhiivi, kus viimase 20 aasta kõik võistlustööd sees … Ning kui saaks žürii kokkuvõtted edaspidi panna mingisse kaunisse formaati, mida kõlbaks kõigile tutvustada, siis oleks tööd ja tegemist juba kuhjaga.

Arhitektuuris pulbitseb praegu kõvasti ning arhitektuurivõistlused on selles supis sool ja pipar.

Programmi „Hea avalik ruum“ Võsu keskuse arhitektuurivõistluse võiduidee „Kuppel“, autorid Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Jõnn Sooniste ja Lisett Laurimäe arhitektuuribüroost Arhitekt Must.

Pärnu kunstihoone ja selle lähiümbruse arhitektuurivõistluse võidutöö „Sisse“, autorid Maarja Kask, Ralf Lõoke ja Martin McLean arhitektuuribüroost Salto.

Jõhvi keskkooli hoonekompleksi üldise ruumilahenduse ja juurdeehitise ideekonkursi võidukavand „Tujukuju“, autor Kauss Arhitektuur.

Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja arhitektuurivõistluse võidutöö „Roheline lina“, autorid Ott Kadarik, Mart Kadarik, Mats Põllumaa, Indrek Rünkla, Tanel Trepp ja Mihkel Tüür arhitektuuribüroost KTA.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht