Asfalt elutoas?!

Kristel Niisuke: „Me ei kasuta kalleid ja erilisi materjale, mille tootmine on töömahukas ja ressursikulukas. Kvaliteetset ruumi saab luua ka lihtsatest ja n-ö odavatest materjalidest.“

MERLE KARRO-KALBERG

Ühelt arhitektuurivõistluselt teise järel saab hinnatud preemiaid ja võite uus arhitektuuribüroo Nikita Atikin. Kullo huvikeskuse võistluse ning Tammiste algkooli- ja kogukonnamaja võitluse võit koos Kuu arhitektidega, Paide keskväljaku, Westholmi gümnaasiumi juurdeehituse, Saku põhikooli ja Tartumaa tervisespordikeskuse võistluste premeeritud kohad on vaid mõned näited.

2021. aastal pärjati Nikita Atikini kujundatud näitus „Majad, mida me vajame“ kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiaga.* Stuudio loojad Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke on arhitektidena töötanud siiski juba mõnda aega ja eri büroode koosseisus ka varem korduvalt preemiatega pärjatud. Nüüd siis tegutsetakse koos.

Kuidas teie koostöö algas?

Eva Kedelauk: Õppisime kunstiakadeemias esimesest kursusest alates koos, seega pole kokkusaamise ja ühise büroo loomise lugu tegelikult väga põnev.

Kristel Niisuke: Ma mäletan esimest tundi ülikoolis, mil sattusin Eva kõrvale istuma. Alguses tundus, et ta on selline hallide juustega gooti riietuses deep chick ja pole kindel, kuidas meil klapib. Õige pea avastasime end aga koos kooliprojekte tegemas ja niisama aega veetmas.

Kedelauk: Avastasime, et meie huumorisoon ja peokultuur klappisid, meid ühendas ka fotograafiahuvi. Kaamerad rippusid mõlemal pidevalt kaelas. Minu kodu keldris pidasime vanaisadelt saadud varustusega mõnda aega ka pimikut piltide ilmutamiseks.

Miks jõudsite ühise bürooni siiski alles nüüd?

Niisuke: Me oleme kogu aeg natuke koos töötanud, osalenud näiteks võistlustel. Suurema ja väiksema seltskonnaga, mitte alati kahekesi. See mõte, et ühel päeval oma koostöö bürooks vormistame, on vist kogu aeg olemas olnud.

Kedelauk: Nüüd kuidagi juhtus nii, et elu viis Nikita Atikini büroo loomiseni. Ehk oli katalüsaator kutsetunnistuse saamine ja Kristeli Kavakava büroost lahkumine, mis võimaldas tal oma ettevõtte ülesehitamisele pühenduda.

Eesti arhitektuurimaastik tundub olevat praegu päris stabiilne ja paikaloksunud. Ajad, mil värsked koolilõpetajad oma büroosid asutasid, näib olevat möödas. Kui jõuliselt te peate endale sellel turul kohta looma?

Kedelauk: Oma bürooks kasvamine on meil võtnud pigem kaua aega. Pärast kooli lõpetamist meil seda õnne polnud, et mõni tutvus või arhitektuurikonkursi võit oleks tellimusi sisse toonud, kuigi me osalesime konkurssidel teisest kursusest alates.

Pärast kaks aastat tagasi toimunud Paide keskväljaku konkurssi on põnevaks läinud. Oleme saanud mitmel arhitektuurivõistlusel preemiaid. Samuti on eakaaslased nüüd jõudnud oma eludega sinnamaani, et on tekkinud vajadus ja võimalused projektide tellimiseks. Uuritakse ja tellitakse.

Niisuke: Me võiksimegi Nikita Atikini alguseks lugeda Paide keskväljaku arhitektuurivõistlusest osavõtmist. Avastasime lahenduse väljatöötamise käigus, et meil on võistlusel osalemiseks vaja ka juriidilist keha.

Kedelauk: Niisiis pidime viimastel pingelistel töötundidel ka ettevõttele nime mõtlema. Meil mõlemal oli tunne, et see võiks olla korralik nimi ees- ja perenimega nagu alias.

Niisuke: Eesnimeni jõudsime ruttu, aga perenimega pusisime tükk aega, kuni viimaste tundideni. Lõpuks otsustasime, et olgu siis perenimi tkirjutatud lihtsalt tagurpidi.

Kedelauk: Enne kui nimi ära registreeriti, helistati Tartu maakohtust, kus nimesid registrisse kantakse, ja küsiti, kas me oleme selles nimes kindlad, sest Venemaa avarustes elab täpselt selle nimega kunstnik, kes võiks teoreetiliselt olla huvitatud meie kohtusse kaebamisest. Meil oli siiski kiire ja otsustasime riskida.

Niisuke: Paides saime 26 võistleja seas II preemia. Sellest peale oleme järjepanu võistlustel osalenud ning ka häid kohti ja preemiaid saanud. Sellest on tekkinud enesekindlus.

Kedelauk: Eks auhinnakohad aitavad silma paista. Arhitektuurimuuseumi näituse „Majad, mida me vajame“ kujunduse töö saime samuti tänu Paide keskväljaku võistlusele. Näituse kuraator Jarmo Kauge nägi meie tööd, see tekitas temas huvi ning ta otsustas meile näituse kujundamist pakkuda.

Eelmine aasta oli meil üldse päris töine. Kristel andis aasta alguses lubaduse võtta aasta jooksul osa kümnest arhitektuurivõistlusest. Selle ta ka täitis. Minul õnnestus kaasa lüüa seitsmes võistlusprojektis. Võistlusel osalemine on mõnes mõttes ikka nagu sport: tekitab hasarti ja lõpuks hakkab ehk ka muskel kasvama.

Niisuke: Aasta võib kokku võtta nii, et võistlustel läks päris hästi. Kui Kavakavas töötasin, tegin seal oldud nelja aasta jooksul samuti 10 võistlust. See andis hea kogemuse.

Mis teid ruumi ja arhitektuuri mõttes seob? Mis on ühised küsimused või otsingud, millele te loominguga vastust otsite?

Niisuke: Me polegi seda niimoodi siiani sõnastanud. Üks teema, mis meid huvitab, on mitteelitaarsed, võiks öelda isegi odavad materjalid ja nendest millegi leiutamine. Seda oli näha ka „Majad, mida me vajame“ näitusel. Lõpuks dikteeris materjal ruumi väga palju.

Kedelauk: Plast, eterniit, krohv ja sandwich– ehk kihtpaneel, millest tööstus­hooneid ehitatakse. Tavaliselt ei eelista arhitektid neid materjale. Kihtpaneeli kasutame näiteks Põhja-Tallinna elumaja hoovi tuleva sepikoja-ateljee juures.

Niisuke: Kõik ei peagi olema nii ära disainitud, ka lihtsatest materjalidest saab teha väga lahedaid asju, kui veidigi leiutada. Selles peitub teatud demokraatia.

Kedelauk: Me püüame teha pea puhtaks ja mitte jääda kinni sellesse, kuidas mingeid materjale on mõeldud kasutada. Kui disainida tooli, siis üks moodus on naasta asja tuumani ja põhiküsimusteni: alustada sellest, miks üldse on vaja istuda, kuidas on võimalik istuda ja mida selleks vaja on ja siis võib tulemus enndastki üllatada. Samamoodi saab mõelda ka materjalidest. Minu materjalihuvi on kindlasti pärit ka Peeter Pere büroost.

Näitusekujundust tehes lasime seina mõeldud graniitplaadid lõigata mitte­standardseks mooduliks ja paigaldasime need põrandale. See andis materjalile teise vaate.

Niisuke: Mulle tundub, et meie loomingut läbib ka leiutamise teema. Meile väga meeldib protsess, õpime ju pidevalt ka selle käigus. Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari ütles pärast näituse avamist, et seda, et kujundus töö käigus pidevalt edasi areneb, pole ta ühegi näitusekujundajaga varem kogenud.

Näituse „Majad, mida me vajame“ kujundus pidi olema taaskasutatav, te lootsite sellele hiljem uue otstarbe leida. Kas see idee teostus?

Niisuke: Me ei tahtnud algusest peale kasutada klassikalisi ökomaterjale, nagu näiteks põhk või taaskasutatud puit, pigem seadsime eesmärgiks anda materjalile järelelu. Meile oli oluline, et materjal ei jääks laokile, ja saab öelda, et lõpuks õnnestus kõigele uus otstarve leida. Osa jagas muuseum ise laiali, teisele osale leidsime huvilised kuulutuste kaudu. Keegi kasutas midagi Pärnumaal kasvuhoone soklis, teine pani elumaja fassaadiks, midagi jõudis kellegi stuudiosse.

Kedelauk: Mõte hakkas idanema sellest, et endal poleks kehv olla. Ei oleks tahtnud ajutise näituse jaoks suure hulga materjali kokku osta ja see pärast ära visata, nagu vist paljude näitustega juhtub. Sellepärast valisime materjalid ja paigaldusviisi, mida saab pärast taaskasutada.

Kuidas te ringmajanduse ideed laiemalt arhitektuuriloomes enda jaoks mõtestate?

Niisuke: See on teema, millest ei saa üle ega ümber. See on samasugune arhitekti teadmistepagasi osa, nagu on tehnilised nõuded. Sellele mitte mõtlemine on välistatud.

Kedelauk: Meil on praegu töös suveköök Pärnumaal talukompleksi hoovis, kus väärindame taaskasutatud puitu, sest objekti lähedal on mitu mahajäetud puitmaja. Selline ümbrus ja tellija suunis andsid väga loomulikult ette lähteülesande puidu taaskasutamiseks.

Niisuke: Samas ei peitu keskkonnahoid ainult materjalide taaskasutuses, jälgida saab ka uute materjalide jalajälge. Veelgi olulisem on loodud keskkonna nn vaimne taaskasutus ehk ehitatud keskkonna sidusus ühiskonnaga ja inimeste soov neid keskkondi taas kasutada.

Juba kasutuses olnud materjal on tihtipeale üsna ebastandardne ning kõige paremini saab sellest ehitada kohapeal, vaadata, mis jupp kuskile sobib, mis on materjali kvaliteet, sobitada ja sättida. Kuidas seda ebamäärasust ametlikuks projektiks vormistada?

Kedelauk: Selle projekti puhul loome raamistuse ja taaskasutatud materjal tuleb sinna omaette kihina peale. See ebamäärasus teebki tegelikult protsessi põnevaks, lõpptulemus selgub alles siis, kui objekt valmis saab.

Niisuke: Me ei kasuta kalleid ja erilisi materjale, mille tootmine on töö- ja ressursimahukas. Kvaliteetset ruumi saab luua ka tööstusliinilt tulevast materjalist. Selles on teatud ökonoomsus.

Kedelauk: Näiteks keermelatid, sarrused ja kipsseina karkass on põnevad asjad, millega katsetada. Ehituspoed on inspiratsiooni ammutamise koht. Meil on soov kasutada kunagi kuskil siseruumis horisontaalsel või vertikaalsel pinnal asfalti, mis tänavaruumis on väga tavaline ja igav, aga siseruumis mõjuks pisut ootamatult ning aitaks hägustada sise- ja väliruumi piiri. Kristel katsetas kunagi oma kodus asfaltiga, pärast tuba haises ja pea valutas mitu päeva, aga mõttena on see siiski põnev. Eks tuleb edasi katsetada. Asfalt on samuti hõlpsasti taaskasutatav materjal.

Mujal suuremates linnades on sellise materjali kogumiseks, väljastamiseks ja inspiratsiooni otsimiseks eraldi keskused. Meil sellist infot väga palju ei liigu, puudub ka info selle kohta, mis materjal kuskil ehitusplatsil või tootmisliinil üle jääb. Tallinnas kogub eraldi materjali vaid säästva renoveerimise infokeskus SRIK, plaanitakse ka ringmajanduskeskusi, aga seda kõike tundub ehitamisprotsessi muutmiseks natuke vähevõitu.

Kedelauk: Renoveeritavate objektide puhul võiks püüda renoveerimise käigus maksimaalselt ära kasutada objektil lammutatavaid materjale. Üks hea selli­se taaskasutuse näide avalikus hoones on Viru keskuse põrand. Renoveerimise käi­gus võeti vana põrand üles, säilitati ja teh­ti sellest uus terratso betoonviimistlus.

Niisuke: Eestis on kogu ringmajanduse valdkond ehituses veel tõesti lapsekingades. Raske, kui mitte peaaegu võimatu on leida sellist materjali suurtesse ehitusprojektidesse. Väiksemal mõõtkaval on taaskasutamine võimalik. Materjalide leidmine, mis vastaks ühest küljest nõuetele, teisest küljest kannaks mingit väärtust ja kvaliteeti, on omaette põnev ja pinget pakkuv tegevus.

Kedelauk: See, mil määral projekti saab sisse tuua materjalide taaskasutuse teemat, oleneb konkreetsest objektist.

Mulle meenub siinkohal Taani arhitekt, inimsõbraliku linna ja tänavaruumi eestkõneleja Jan Gehl, kes on 50 aastat ühte ja sama juttu rääkinud. Alles nüüd hakkab tema idee laiemalt kohale jõudma: et tänav peaks olema eelkõige jalgsi või jalgrattaga liikujale, et kohvikud ja väikesed ärid elavdavad linnaruumi, et ka tänav peaks olema avalik ruum. Iga kord puhtalt lehelt alustamine hoiab ilmselt meeled erksad, aga samas on kindlasti mingid võtted, mille puhul on näha, et need töötavad.

Kedelauk: Me alles otsime oma käekirja, võib-olla see tuleb, võib-olla see polegi vajalik. Iga projekt on individuaalne kas või selles mõttes, et asukoht, taust ja lähteülesanne on alati uus. Usume, et iga kord uuesti alustamises on mingi väärtus.

Niisuke: Mulle tundub, et hoonete puhul on oluline, mis juhtub sise- ja väliruumi piiril, kuidas hoone hakkab läbi saama end ümbritsevaga – inimestega, teiste majadega, haljastusega. Sellest sõltub suuresti ka hoone tulevane käekäik ja kestlikkus. Me teeme alati põhjaliku kohaanalüüsi ja käime nii palju kui võimalik ka kohal.

Viimases ajakirja Ehituskunst numbris ilmus ka intervjuu Jeremy Tilliga. Ta ütleb seal, et tema elukaaslane otsustas arhitektuurivõistlustel osalemisest loobuda, sest peab seda ajaraiskamiseks: puudub suhtlus kliendi ja kogukonnaga, arvesse ei võeta majanduslikke ega ühiskondlikke tingimusi, millesse hoone paigutub, esitada tuleb pinnapealne kavand ja selle pinnapealsuse põhjal teeb žürii ka oma otsuse, mis põhineb suuresti vaatemängudel ja võrgutavatel piltidel. Te olete võistlustel osalemise tšempionid, kuidas sellesse väitesse suhtute?

Niisuke: Žürii ülesanne on näha ilupiltide pealt, kas ja kuidas üks või teine lahendus toimib. Kahju on sellest, et paljud iga päev arhitektuuri projekteerimisega tegelevad arhitektid ei löö väga žürii töös kaasa, tahavad pigem ise osaleda. Nende osalus aitaks kindlasti tulemuste kvaliteeti parandada. Üldiselt on Eestis avalike hoonete ja linnaruumi arhitektuurivõistlused ikkagi tõeline väärtus.

Kedelauk: Konkursi edukaks läbiviimiseks ja heaks võidutööks on oluline ka hästi koostatud lähteülesanne. See eeldab põhjalikku eeltööd nii tellijalt kui ka lähteülesande koostajalt. On hea, kui tellija teab, mida tal vaja on, kuid hea lähteülesanne aitab arhitektil läbi näha ja välja pakkuda ka lahendusi, mida tellija ei oska võib-olla ise soovida või ette kujutada.

Mulle tundub, et avalikkusele on arhitektina kuidagi isegi lihtsam või mugavam projekteerida kui näiteks eratellijale. Me oleme ju ise samuti osa avalikkusest ning pakume välja sellist ruumi, mida tahaks ise ka kasutada. Eratellijale või arendajale projekteerides on kohati vaja laveerida maitse ja intriigide piirimail.

Niisuke: Ülevalt alla tehtud lahendus pole kunagi väga hea. Alati tuleb mõelda ruumi lõppkasutajale, aga ka aru anda, et võistluselt saadav lahendus pole kunagi lõpptulemus, sellega töötatakse edasi.

Tihtipeale ongi võistlustööd liiga lõpetatud. Võistlustega peaks otsima eelkõige ideed, mitte tuleohutusplaane. Tuleks anda aru, et pärast arhitektuurivõistluse võitu alles suur töö algab. See aga nõuab väga head žüriid.

Teie eelmise aasta üks suur võit oli Kullo huvikeskuse võistlusel koos Kuu arhitektidega. Kuidas see edeneb?

Niisuke: Oleme jõudnud peaaegu lepingu sõlmimiseni, kõik märgid näitavad, et hakkame sügisel projekteerima. Kullost ja seda ümbritsevast pargist võiks saada Kristiine linnaosa keskus, mis seal praegu puudub. Huvikeskus toob kokku väga palju eri vanuses ja huvidega inimesi, seega on loogiline, et selle ümber hakkab tiirlema kogu linnaosa elu ja melu ning seda potentsiaali saaks keskuse loomiseks ära kasutada. Kuu arhitektidega koos hakkame sügisest projekteerima ka Tammiste algkooli ja kogukonnamaja.

Kedelauk: Need projektid on aidanud ka meie bürool edasi areneda. Kui siiamaani töötasime kodust köögilaua tagant, siis nüüd vajame kontoriruumi. Naljakas oleks kutsuda insenere, projektijuhti, tellijat ja teisi suurema projekti osalisi oma köögilaua taha koosolekule. Praegu tegelemegi oma kontoriruumi ehitamisega vanasse tehasehoonesse, mille brutaalsus meile hästi sobib.

* Arhitektuurimuuseumi näitus „Majad, mida me vajame“ kuraator oli Jarmo Kauge. Näitusel osalesid Anna-Liisa Unt, Arhitektuurikool, b210, Elina Liiva ja Helena Rummo, Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitš, Kadarik Tüür Arhitektid, Kuidas, Leonhard Lapin, LLRRLLRR, Margit Mutso ja Inke-Brett Eek, molumba, PART, Pluss, Peeter Pere, Raoul Kurvitz ning Stuudio Tallinn.