Avastamas, uue energiaga

Veronika Valk

Energia avastuskeskust Tallinnas on külastanud juba üle 10 000 inimese.13. juunil taasavati Tallinnas Põhja puiesteel hoone, kus kuni 1979. aastani toodeti elektrit ja mille püsinäitused kutsuvad nüüd igas vanuses uudistajaid energeetika ja elektri, aga ka astronoomia, heli ja optika maailma. Kolmemeetriseid välgunooli demonstreeriva Energia avastuskeskuse rekonstrueerimisprojekti ja näituste kujunduse autoriteks on KAOS Arhitektid Margit Aule, Margit Argus, Sander Aas ja Pelle-Sten Viiburg. Eksponaadid tootis Ten Twelve. Ehitas Restor, rekonstrueerimistööd läksid maksma 3,7 miljonit eurot.

„Saime peaprojekteerijaks tänu avaliku ideevõistluse võitmisele aastal 2010. Püüdsime esile tuua just selle hoone kohavaimu. Originaalis must-valge siselahendusega suur saal on taasloodud endises hiilguses ja kahte alumist korrust, mis olid seni tehniline ruum, püüdsime hoida maksimaalselt avatuna, et eksponeerida vanu tehnilisi süsteeme ja konstruktsioone. Sissepääsu planeerisime selliselt, et fuajee piletivaba ala kaudu tekiks nii sise- kui ka hooviühendus Kultuurikatlaga – ehk teostuvad need ühendused tulevikus,” selgitab Aule. Ta rõhutab, et kui vaadata Eestit ja Tallinna globaalsema pilguga, on linnaruumi arengu mõttes võtmeküsimus, milliseks kujuneb ligi 50hektarine siiani suures osas arendamist ootav ala mere ja vanalinna vahel: „Veel 25 aastat tagasi oli see piirkond peaaegu kogu ulatuses üldsusele suletud ja kui heita pilk Linnahalli ja Kalasadama kandile, ei ole see piirkond ruumiliselt arenenud sellises tempos ja suunas, nagu oleksin tallinlasena näha lootnud. Siiski on positiivseid ilminguid ja uuenenud Energia avastuskeskus Põhja puiestee 29 vanas elektrijaamas on kindlasti üks neist. Valminud külastuskeskus, mis lisaks muudele suurepärastele eeldustele, nagu näiteks seal leiduvad ligi sada interaktiivset eksponaati, asub Eesti turistide liikumise tuiksoonel, peaks igati õigustama läbi EASi tulnud maksumaksja raha paigutust.”

Kasutaja pilk
Kuidas hoone kasutajad, sealsed töötajad tulemust hindavad? Milline on nende kogemus, kuidas hoone paistab, milliseid kasutusvõimalusi pakub? Mis jäi arhitektuuri ja disaini puhul puudu või mis kukkus arhitektidel eriti hästi välja? Kas hoone aitab keskusel oma tööd paremini teha?
Kristiina Raid, Energia avastuskeskuse üritusjuht arvab, et ajaloolise elektrijaama on seminaride ja ürituste korraldajad juba hoogsas tempos avastanud: „Esimesed sündmused on külastajatelt hea tagasiside saanud ning hoone heast õhustikust ja erilisusest annab ehk märku tõsiasi, et aastalõpu õhtud on juba välja müüdud.” Tema sõnul on tore see, et vanasse lülitushoonesse ehitatud seminariplokk pakub valgusküllaseid merevaatega seminariruume. Ka see, et ajalooline interjöör ja visuaalselt suurejoonelised ruumilahendused toimivad terviklikult. Peasaali must-valge värvilahendus pakub neutraalse, igale üritusele sobiva tausta. „Seminarisaalis asub tõenäoliselt linna kauneima vaatega inva-WC, mis on juba Eesti Ekspressi naljarubriigis kuulsaks kirjutatud ja kuhu tulevikus, kui lift renoveeritud, pääseb loodetavasti ka ratastooliga.”
Teise üritusjuhi, Liisa-Riin Stalde sõnul tekitab tasakaalukas lihtsus mõnusat kodutunnet, isegi kui natuke on vaja veel asju ka oma käe järgi sättida: „Põhiline on paigas. Majas on olemas hea atmosfäär ja hing. Siia on hea tunne tulla ja siin on hea olla.” Loodetavasti mitte ainult töötajatel, vaid ka külastajatel. Aga veel: maja hoidvat meele värske ja keha saledana. „79 trepiastet kontorist tualettruumini on suurepärane võimalus end aeg-ajalt arvuti tagant veidi liigutada. Polegi vaja trenni minna, tuleb lihtsalt tööl käia,” ütleb Stalde lõbusalt. Jaanika Loomus, Energia avastuskeskuse turundus- ja kommunikatsioonispetsialist sekundeerib: „Tegu ei ole kindlasti uuendusliku klaasmaja tüüpi kontorihoonega, mille päike suvel saunaks kütab, vaid hoones on iga ilmaga erinev õhustik. Maja ise pakub soodsaid tingimusi töötamiseks, siin on rohket liikumist soosivad trepid.” Teda on algusest peale inspireerinud maja salapärasus, mis tekitab põneva ja müstilise, igati sobiva kodu ühele teaduskeskusele. Temalt kuuleb ka õrna kriitikat – arhitektuuril on ehk liigagi range miljöö ja nii võib hubasusest ja soojusest puudu jääda.
Keskuse juhataja Kertu Saks on õnnelik selle üle, et maja on taas avatud hoolimata sellest, et päris kõike ei olnud võimalik luua nii, nagu algselt sooviti. Tema sõnul on 101aastase endise elektrijaama hoone renoveerimine tänapäevaseks külastuskeskuseks, milles interaktiivne väljapanek, selline kombinatsioon, kuhu on tahes-tahtmata vastuolud sisse kodeeritud. „Meil on oma nägemus, ekspositsioonil spetsiifilised vajadused, arhitektidel oma visioon, muinsuskaitsel omad nõudmised ja ehitaja teab, mida üldse on võimalik ehitada. Lõpuks dikteerib lahendusi veel ka raha ja riigihangete süsteem, mille alusel tuleb valida kõige odavam lahendus. Protsess õpetas meile seda, et ei saa loota, et kui iga spetsialist teeb oma jupi tööd, siis saab tervik selline nagu soovitud. Ei pruugi saada, kui puudub keegi, kes pidevalt pilti laialt ja üldiselt vaatab. Tellijana pead kõigest ise teadma ja oskama probleeme ise ette aimata. Ideaalne oleks see, kui tellija oleks jurist, arhitekt, ehitaja ja loovlahenduste pakkuja ühes isikus,” sõnab Saks naeratades. Ja jätkab: „Kuna meie täpselt sellisele kvalifikatsioonile ei vasta ja maja üldpilti ei ole võimalik tervikuna üksikute arhitektuurijooniste pealt lõpuni mõista ilma kogu hoonet 3Ds nägemata, selgusid ehituse lõplikud nüansid tõesti alles siis, kui maja juba avatud.” Nii selgus, et võib-olla ei oleks olnud kõige õigem paigutada valju heli tekitavat ekspositsiooni trepi juurde, mille kõrval avatud õhuruum läbi kahe korruse. „Näiteks sellele probleemile peame nüüd leidma uue akustilise lahenduse. Üldjoontes oleme aga arhitektuuri lahendusega väga rahul. Sisearhitektuuri lahendusega vähem,” ütleb Saks, kes avastas majast pärast valmimist ootamatuid nüansse, näiteks suure, kaunilt kanditud klaasiga akna seminariruumi WC uksel otse tualetipoti vastas. Avastuskeskus nii töötajaile kui külalistele?
Aule põhjendab, et kui ehitusprojekt on õiguslikult siduv dokument, siis interjöörilahenduste osas võivad sisearhitekti käed jääda lühikeseks ja ettepanekud soovituslikuks: „Avastuskeskuse konnast printsiks saamise lugu tumendavad eelarvekärped. Nii jäid ehitushankest välja kõik akustilised krohvid ja nüüd tuleb tegeleda selle otsuse tagajärgedega. Üksi ei tee projekteerimise ja ehituse valdkonnas midagi ja kui osapooli on palju, jääb teinekord üle tõdeda, et süsteemis tekivad vead. Nii näiteks oli sisearhitektuuri projektis seminariruumi WC tahveluks puidust, mitte läbipaistev, kuid valmistati hoopis klaastahvlitega uks. See viga sai korrigeeritud ukse siseküljele paigaldatud kardinaga.”
Kokkuvõttes on Saks siiski positiivne: „Eks ajaga saab hoone kodusemaks, mööbli ja interjööri lahendused loksuvad ka paremini paika. Meid on külastanud üle 10 000 inimese ja nad tunnevad end siin mõnusalt.” Tuleb temaga nõustuda, et maja on soe ja puhas ning peasaal 1930ndate aastate kauni välimuse ja ajaloolise elektriekspoga tõeline vaatamisväärsus. „Edasi saab ainult paremaks minna,” märgib Saks.  Aule toetab teda: „Laiema pildi taustal tuleb suurelt mõtlevaid visionääre nagu Kertu Saks ja tema meeskond julgustada ja aidata neil ideid realiseerida. Tallinn meelitab ja hoiab loovaid ettevõtlikke inimesi just sellega, et siin linnas on võimalik ka pisut hullumeelsena tunduvaid mõtteid ellu viia.”

Mida arvab külastaja?
Tartu ülikoolis arstiteadust õppiv Kaur Karus, kes on edukana „Rakett 69”* saates tähelepanu äratanud, arvab, et vaatamata tagasihoidlikule välimusele paistab Energia avastuskeskus linnapildis üllatavalt kaugelt kätte. „Sisu poolest torkasid silma seadmed, mis meenutavad väljanägemiselt Tartu Ahhaa keskuse ekspositsiooni, aga kõik on teostatud märgatavalt väiksemalt. Huvi tekitasid ebatavalised muusikariistad, mille võlu kaob kajava ruumi pidevasse mürasse. Kui alumistel korrustel võib ka tunduda, et ruum on liialt kitsas, siis trepist üles minnes avaneb vaade tõeliselt avatud ruumile, kus saab iga päev vaadata kõrges puuris mürisevaid äikeselööke. Äkiline elekter on tõeline publikumagnet ning seda ka põhjusega – pauk meeldib kõigile ning seda saadab kaunis valgussõu,” kirjeldab Karus oma kogemust.
Mida ta veel tähele pani, oli kooliealiste laste vähesus. „Teistes teaduskeskustes on alati näha noori igas vanuses uurimas ja taasavastamas füüsikalisi nähtusi. Millegipärast on Energia avastuskeskus jäänud teismeliste huviorbiidist kõrvale. On selge, et teaduskeskust saaks teha laiemale publikule paeluvaks. Kui palju saaks külastaja juurde, kui suurte elektrijaama generaatorite juures oleksid kirjed, mis selgitavad lisaks nende märgitud võimsusele ka generaatori osade tähtsust ja tööpõhimõtet. Kui huvitav oleks külastajal uurida isegi lihtsat laekraana juhtimispaneeli või lugeda elektrijaama seadmete minevikust? Kui palju suurema efekti saaks vangistatud piksest, kui see mängiks ka muusikat! Nn Faraday puuriga saaks näidata ka raadiolainete takistamist ukse sulgemisel, jättes raadio või telefoni puuri. Ideid on näha palju, kuid teostus jätab tunde, et midagi on puudu,” ütleb Karus oma arvamuse.
Mida Karus keskuse arhitektuuri­lahendusest arvab? „Teaduskeskus ise on hästi tehtud, aga hoone enda omadusi ja ajalugu on pettumust tekitavalt vähe ära kasutatud. Väikeste lisadega on võimalik tekitada üllatavalt suurt efekti nii teaduse populariseerimisel kui ka avastuskeskuse olemasolu teadvustamisel. Siin on meeletult potentsiaali rohkemaks.”

* Telesaade „Rakett 69” valmistub uueks, V hooajaks, kuhu registreerimine algab augustis ning avasaate salvestus ja esimene kohtumine kohtunikega toimub oktoobri alguses Ahhaa keskuses Tartus. Oodatud on ka varasemate hooaegade võistlejad, kes ei ole finaali jõudnud, rääkimata kõikidest noortest, kes tegelevad teaduse, teadmiste ja nutikate lahenduste otsimisega. „Rakett 69st” on saanud omamoodi sisseastumiskatse ka ülikooli: saate finalistid pääsevad automaatselt Tartu ülikooli ja uuest aastast kehtib sama reegel ka Tallinna tehnikaülikooli kohta. Peale 10 000 eurose teadusstipendiumi tuleb ka sel aastal mitu lisaauhinda.