Brunsist, kahjuks minevikus

Dmitri Brunsi valikuid on lihtne hukka mõista, aga palju raskem mõista. Ta oli küll geniaalne kohaneja, kuid uskus, et olgu võim milline tahes, ausaks härrasmeheks peab ikka jääma.

MART KALM

Kohtusime Dmitri Brunsiga (11. I 1929–23. III 2020) mõni aasta tagasi juhuslikult toidupoes kärusid lükates. Niisama jutu sees võttis tema nägu järsku tõsise ilme ja ta esitas mulle palve pidada tema matusekõne, kui ükskord aeg käes. Austav ülesanne, aga võttis kõhedaks. Ta kutsus mu külla ja pidas oma elust ja tegevusest korralikult läbi mõeldud ettekande, et ma ikka kõike õigesti teaks rääkida. Nüüd kulub see marjaks ära.

Olen sel sajandil Brunsi juurde viinud mitmed sõjajärgse arhitektuuri uurijad üle maailma, sest ta selge ja veenev jutt võlus, ja ise kuulsin ta lugusid 1980ndate teisel poolel, kui ta oli mu ülemus Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi arhitektuuriosakonnas. Tegelikult ei olnud ta vist kogu aeg juhataja, algul oli ikka Leonid Volkov, mõni aeg Oleg Žemtšugov ja lõpus Ago Kerge. Bruns oli aga hoiakult kõige rohkem ülemus ja just selle sõna heas mõttes: lahke, nõudlik, usaldav, energiline, korrektne, hooliv, terava mõistusega, konkreetne jne. Temas nähti endist bossi, Tallinna linnaarhitekti, kes pärast olümpiat tagasi oli astunud ja nüüd mahakäinud instituudis teaduse sildi all hinge tõmbab. Tagasiastumise ametlik versioon oli, et olümpia tehtud, enam pole eesmärki. Ise mõtlesin, et mõistlik samm, kui Tallinna kooli noorte postmodernistlik kriitika on temasugustel modernistidel jalgealuse kuumaks kütnud. Tol hetkel tundus ta tõepoolest sihitu, sest tema põhimõtete kohast linnaehitust hauguti igal sammul ja enesekindlust oli kärpinud 1983. aastal Moskvas doktoritöö kaitsmine, mida ära ei kinnitatud. Kohvilauas, kus ta iga päev troonis ja mina algajana suu ammuli kuulasin, seletas Bruns, et ei märgatud tema 68ndal kaitstud kandidaadikraadi ja arvati, et ülemus tahab otse hea elu peale pääseda. Kui doktoritöö oligi ehk tehtud eimillestki, siis tegelikult ei löönud järgnenud Eesti iseseisvumine Brunsi roopast välja. Vastupidi: ta orienteerus ümber ja kirjutas kaks monograafiat Tallinna linnaehituse ajaloost, üks otseselt sõdadevahelise iseseisvusaja kohta.

Koplisse Läti passiga

Tal oli, millest ümber orienteeruda. Minu eredaim mälestus meie koos töötamise ajast on, kui ta umbes 1990 luges läbi mu Alar Kotli monograafia käsikirja ja tegi mitmeid asjalikke märkusi. Ent kokkuvõtteks lausus: „Öelge, Mart, mis on nõukogude võim teile halba teinud, et te seda niimoodi vihkate?“ Siis ma veel ei teadnud, mida nõukogude võim tema perekonnaga oli teinud, sest neid lugusid hakkas ta alles hiljem rääkima.

Kuna eestlaste juured nii üheülbaselt tallu lähevad, on kõik eestistunud mitte-eestlased mu meelest väga põnevad. Bruns oli valgekaartlasest vene emigrandi poeg ja selles pereloos on seda pidetuse atmosfääri, mida nüüd adume tänu Andrei Ivanovi loomingule. Isa pere oli Moskvast, venestunud sakslased, kes ise kirjutasid oma nime Bruhns. Vanaisa tuli Tallinna 1910. aastate alguses Bekkeri tehase ehituse finantsjuhiks, oli eesti ajal Sporlederi kindlustusseltsis ja nõukogude ajal Gosstrahhis. Vanaema, neiuna Blomerius, töötas elu lõpuni Koplis hambaarstina. Isa sõdis Judenitši armee vürst Lieveni salgas.

Ema pere pärines Peterburist. Vanaema oli sealne venestunud eestlanna, neiuna Veske ja Mihkel Veske sugulane. Ta abiellus venelase Zahharoviga ja pärast viimase surma Narva-taguse eestlase August Taboriga, kellega koos opteeruti 1920. aastate alguses Eestisse. Brunsi ema lõpetas Petrogradi Suure Draamastuudio enne Eestisse saabumist. Tema vanemad kohtusid Koplis ja laulatati aastal 1923 väikeses, kuid eriti uhkes vene kirikus, mis asus Kannikese lillepoe kohal. Kui Riias asutati kutseline vene teater, kolisid vanemad sinna ja seal 1929. aastal Dmitri ainsa lapsena sündiski. Alul ametniku ja pärast majanduskriisi kangamanufaktuuris töölisena töötanud isa oli üksiti scoutmaster ja väike Dmitri hundupoeg. Suved veetis ta vanavanemate juures Koplis, reisides sinna kuuendast eluaastast peale Läti passiga, kus oli pildi all kirjas, et omaniku allkiri puudub, kuna too on kirjaoskamatu. Pole ime, et Bruns kasvas, vallates vene, saksa, eesti ja ka läti keelt. Ta oskas veel ka jidišit, sest nad elasid Riias suures kortermajas, mille juudist omanik oli teatrihuvilisena ema talendi suur austaja. Nemad ja üks läti perekond olid majas ainsad mittejuudid, mistõttu lastevaheline suhtlus käis jidišis. Tema jutud Saksa-aegsest Riiast, kus juudid pidid, kollane Taaveti täht rinnas, käima rentslis, sest kõnniteel polnud lubatud, tekitasid judinaid. Mäletan Brunsi ikka rääkimas anekdoote sellest, et ta ei ole juut. Enamasti oli tegevuspaik Moskva rong, mille restoranvagun oli toonase ametliku eliidi, ENSV jet set’i oluline suhtluskoht.

Kui nõukogude võim oli Lätti saabunud, arreteeriti Brunsi isa ja saadeti Komimaale. Kui ema pärast sõda Kalininile kirja kirjutas, saadi teada, et isa oli surnud 1942. Alles perestroika järel avastas Bruns vene ajalookirjandusest, et isa oli kinnipeetute ülestõusu korraldaja ja langes võitluses vahtkonnaga. Oma isa rehabiliteerimise saavutas ta alles 1992. aastal.

Ema koos Dimaga kolis 1942. aastal tagasi Tallinna ja Bruns lõpetas 1946 hõbemedaliga vene gümnaasiumi, mis oli VI keskkooliks ümber nimetatud ja tühjaks jäänud Lenderi gümnaasiumi hoonesse paigutatud. Eeskujuliku õpilasena osales ta 1945. aasta suvel Moskvas kehakultuurlaste paraadil. Lennu­väest huvitatud Bruns üritas saada Moskvas lennundusinstituuti, kuid äraviidu poja puhul ei aidanud ka hõbemedal. Teine valik oli Leningradi ehitus­inseneride instituudi arhitektiõpe. 1946. aastal läks Leningradi Eestist 27 õppurit, esimesel aastal oli isegi eraldi eesti ühiselamu ja ENSV maksis Venemaale õppima läinutele põlevkiviraha eest lisastipendiumi. Neist aastaist jäädi sõpradeks Rasmus Kangropooli ja Mai Lumistega, Leo Gensi ja tema õe Innaga.

Sula andis tiivad

Pärast lõpetamist töötas Bruns Peterburis. Seal abiellus ta Olgaga, kelle isa oli punaste poolele üle tulnud tsaariarmee polkovnik. Tallinna tulnud, said mõlemad tööd Eesti Projektis. Alar Kotli brigaadis oli noorel Brunsil palju õppida, sest vene stalinistlikud arhitektid ei teadnud praktilisest ehitamisest kuigi palju, eesti traditsioon oli aga kujunenud koostöös tegeliku ehitamisega. Kotli kõrval said neist Mart Pordiga kaasautorid üleminekuaja lasteaia tüüpprojekti juures (1954), mida kerkis palju ka väljaspool Eestit. Koos Ester Liibergiga kavandas ta Endla tänavale juba kaunistusteta, kuid ikka veel akademistliku ülesehitusega Ehitajate Klubi (1955–1959), mis on nüüd ümberehitatuna sotsiaalkindlustusameti käsutuses. Aktivisti hingega Bruns, kes polnud jõudnud veel arhitektiks kujuneda, valiti 1955. aastal Tallinna Mere rajooni komsomolikomitee I sekretäriks ja aasta hiljem juba Tallinna komsomolikomitee I sekretäriks. Brunsi meelest oli komsomolitöö miinus erialast eemalolek, pluss aga korraldustöö kogemus, eriti koos loomeinimestega Moskva 1956. aasta noorsoofestivali ettevalmistamine.

Dmitri Bruns, arhitekt ja arhitektuuriteadlane, kes muu hulgas valmistas Tallinna linnaarhitektina linna ette olümpiaregatiks. Dmitri Bruns kesklinna eksperimentaalprojekti maketi juures.

Arhitektuurimuuseum

Sula andis tiivad paljudele pärast sõda kõrgkoolis käinud noortele, sest sõjaeelsel põlvkonnal ei õnnestunud mahatampimise järel enam uuendusmeelne olla. Pärast venemaaeestlase Otto Keppe mahavõtmist valiti Bruns 1960. aastal Tallinna peaarhitektiks. Sellest, kuidas ta oma julgete sammudega võitis eesti arhitektuuri beau monde’i – ma pole kedagi teist kuulnud Kotlit-Soansi-Tippelit niimoodi kutsuvat – usalduse ja kasvas julgeks ning mõjukaks linna arengut suunavaks juhiks, on ta korduvalt rääkinud ja kirjutanud, sh oma mälestustes. Arhitektuurimuuseum on need tänuväärselt avaldanud koos valikuga artiklitest 2007. aastal.

Ma vist tegin liiga, kui ütlesin, et stalinismi läbi teinud ei suutnud olla enam uuendusmeelsed, sest Kotli kavandas just siis laululava. Ka Bruns leidis ju end uuesti vana mehena Eesti Vabariigis, asutas oma arhitektuuribüroo AB Projekt ja asus tõsiselt uurima Tallinna linnaehituse ajalugu. 1998. aastal ilmunud Tallinna sõdadevahelise aja linnaehituse monograafiat võib ju pidada ideoloogilises plaanis patukahetsuseks, kuid seda on püütud kirjutada neutraalses toonis ja allikakeskselt ning väärib sellisenagi täit tunnustust. Seal ei kohta küll enam seda entusiasmi, mis lummas mindki koolipoisina noore linnaarhitekti raamatutes „Tallinn täna ja homme“ (1962) ja „Homne Tallinn“ (1973). Erilise hoo neile ideaalsetele propagandaraamatutele annavad Olga Brunsi efektsed joonistused.

Brunsi puhul ei saa jätta tunnustust jagamata talle kui populariseerijale, venekeelse lugeja informeerijale. Neile kirjutatud arvukate Tallinna raamatute ja brošüüride rida kroonib 2013. aastal ilmunud Seppo Zetterbergi Eesti ajaloo tõlge vene keelde.

Dmitri Brunsi elus tehtud valikuid on lihtne hukka mõista, aga palju raskem on neid mõista. Mis tunne võib olla, kui oled peaarhitektina 1968. aastal kaitsnud kandidaadiväitekirja Keldrimäe rekonstrueerimise teemal ja linnajagu ehitataksegi seejärel ümber, kuid risti vastupidi sinu soovitustele? Muidugi oli Bruns geniaalne kohaneja, aga tal olid ka kindlad eetilised tõekspidamised: olgu võim milline tahes, ausaks härrasmeheks peab ikka jääma. Nõukogude ajal tagas tema venelus hirmuäratava koloniseerija privilegeerituse, tema hea saksa keel ja lõputud saksa sõbrad aga läänt ihalevate eestlaste silmis aukartuse. Lõpetuseks: kas need Brunsi valikud, pidetus vaheldumisi vajadusega ennast tõestada, ei tulnud ehk osalt sellest, et ta oli meie seas teise põlve pagulane?

Brunsi tegevuse kõrgperiood jääb 1970. aastatel Tallinna olümpiamängudeks ettevalmistamise aega. Pildil olümpiapurjespordikeskus (Henno Sepmann, Peep Jänes, Ants Rai ja Avo-Himm Looveer).

Metsavend / Vikipeedia

Koos Ester Liibergiga kavandas Bruns Endla tänavale juba kaunistusteta, kuid ikka veel akademistliku ülesehitusega Ehitajate Klubi (1955–1959), mis on nüüd ümberehitatuna sotsiaalkindlustusameti käsutuses.

Gea Troska / Linnamuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht