EAL 100 – Arhitekti roll muutuvas maailmas

Ees ei oota just mugav aeg: meil kõigil koos ja igaühel eraldi tuleb rohkem tegeleda nii tervise, kliima, energia, õiglase ruumikasutuse kui ka sotsiaalse õigluse teemaga.

KATRIN KOOV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lõpetasin oma ametiaja Eesti Arhitektide Liidu presidendina koroonapandeemia esimese poolaasta täitumisel. Viiruse pealetungiga oldi parasjagu kohanemas ja esimene suurem haigestumislaine üle elatud. See oli igas valdkonnas aeg järele mõelda, millised on meie tegevuse järelmõjud ja mida oleks vaja muuta. Tärkas lootus, et kui pandeemia ei mõju liiga laastavalt, siis teeb see ehitusvaldkonnale hoopis teene: iga kriis on võimalus oma tegemised kriitiliselt üle vaadata. Eriti veel selle­pärast, et küsimus pole üksnes tervishoiukriisis, vaid üha akuutsem on keeruline ja tõsiste tagajärgedega kliimakriis, mida ikka veel suuresti ignoreeritakse.

Maailmaparandajad

Eeldasin poolteist aastat tagasi, et ehituse maht väheneb ja edaspidi tellitakse vaid seda, mida tõesti vaja on. Lootsin, et ka arhitektuur muutub sellest puhta­maks ja eetilisemaks: kui uusi hooneid kavandada, siis ainult võimalikult kvali­teetselt, hoolikalt kaaludes ja pika aja peale ette mõeldes. Lootsin, et palju suuremat rõhku hakatakse panema tühjade, sh kultuuri­väärtusega ajalooliste hoonete kasutuselevõtule. Praegu paraku kinnitada ei saa, et nii ongi läinud, sest pandeemia osutus hoopis stardipauguks uuele ehitusbuumile. Sealhulgas hoogus­tus eriti eramuehitus, kuna inimesed istusid kodus ja neil avanes võimalus viia ellu plaanid, mida oli järjest edasi lükatud.

Nõnda jätkub meil valglinnastumine endise hooga. Keskkonnateadlikkus piirdub paraku prügi sorteerimise ja jalgrattasõiduga, seda veel valda­valt ei aduta, et ehitamine – eriti eramu­ehitus, mis võtab palju ruumi – ja autodega pendeldamine on suurusjärgu võrra suurema jalajäljega. Siiski on mõju ehitus­sektoris juba tunda ja praegune ehitamise tempo senises mahus ei saa enam kaua kesta: kahe viimase aastaga on ehitusmaksumus kahekordistunud. Projekteerimishind on seejuures vastu­olulisel kombel hoopis alla läinud. Paneb mõtlema.

Olen tunnistajaks, et saja-aastane arhitektide liit on tugevam kui kunagi varem. See ei ole enam ammu härrasmeeste klubi, vaid tegus ühiskondlik organisatsioon, mis on partner riigiasutustele, ministeeriumidele, kohalikele omavalitsustele, aga ka erasektorile. Arhitektide arvamust kuulatakse ja sellega arvestatakse. Seda ei saakski kuidagi härrasmeeste klubiks kutsuda, sest pool liidu liikmetest on naised. Sealhulgas teeb eriti head meelt see, et viimastel aastatel on liitunud palju noori ja aktiivseid naisi. Organisatsioon on muutunud tasakaalustatumaks, mitmekesisemaks ja ette on võetud teistsugused teemad. Naised on varem hoidunud pigem tagaplaanile, kuid uus põlvkond on julge ja eneseteadlik. Praegune arhitektide liit ei ole klubi, sest liit on kõigile professionaalidele avatud ning põhieesmärk pole mitte seltsielu, vaid arhitektide huvide ja õiguste kaitsmine ning ühiskonnaelu edendamine.

Arhitekte saadab kohati ikka veel aegadetagune kuvand ennastimetlevast kunstnik-geeniusest, kes istub elevandiluust tornis ja tuleb sealt aeg-ajalt alla selleks, et pidada maha mõni ohjeldamatu pidu, kus ojadena voolab veini ja viina. Praegused arhitektid võivad vaid muiata selle kujutluspildi peale, sest ennast ära ei tunta: enamasti ollakse usinad ja kasinad töömesilased, kes kipuvad tööle pühenduma rohkem, kui see tervislik on. Samal ajal jõutakse olla aktiivsed kodanikud ja maailmaparandajad: korraldada tänavatel aktsioone, teha kriitilisi näitusi, püstitada installatsioone, kirjutada artikleid, osaleda lugematutes töörühmades, vaielda riigi ja omavalitsuste ametnikega, lugeda ja parandada seadusi, määrusi, osaleda arhitektuurivõistlustel, õpetada koolides jne. Pidusidki tuleb ette … aga harva – ka pere ja lapsed on olulisel kohal.

Ruumiharidus ja hariduse ruum

Mulle oli presidendiamet äärmiselt põnev proovikivi. Tunnistan, et liidu üldse teise naisjuhina alustades oli vastutuse tõttu sees päris korralik ärevus. Sain aga üsna kiiresti aru, et loominguline ja tugev arhitektkond on olemuselt demokraatlik ja tõestas seda ka juhti valides. Mulle meeldib mõelda arhitektide liidust kui suurest ja elurikkast aiast ehk paljudest isiksustest koosnevast kogukonnast, kus toimitakse üksteise toetamise põhimõttel. Me aktsepteerime erinevusi, vaidleme küll, aga ka kuulame üksteist. Seejuures oleme võimelised mobiliseeruma ühiste ideede nimel, sest laiemas plaanis ajame ikka üht asja, olgu see hea avalik ruum, kvaliteetne arhitektuur või ausad arhitektuurivõistlused. Igaüks meist on arhitektkonna esindaja ja eestkõneleja. Kõik me teeme parema ruumikultuuri nimel iga päev tööd: kavandame, joonestame, kirjutame, vaidleme, unistame, veedame unetuid öid, muretseme, rõõmustame, vaimustume, anname endast parima. Arhitektuur on kirglik valdkond ja me armastame seda, mida teeme – seetõttu jätkub meil lõputult jõudu. Kui küsimus on heas arhitektuuris või kvaliteetses elukeskkonnas, ei jõua keegi meid ära väsitada. Me tuleme ikka ja jälle oma tüütu jutuga tagasi.

Kriisiajastusse on lihtsam siseneda, kui seljatagune on kindel. Arhitektuurikoolis kasvatatakse aktiivset kodanikku, kes oskab ja tahab ruumi- ja ümbritseva keskkonna teemadel tulevikus kaasa rääkida. Pildil arhitektuurikooli väljapanek näitusel „Majad, mida me vajame“.

Evert Palmets

Igal enesest lugupidaval organisatsioonil peab olema ka visioon ja igal presidendil oma teemad. Minu põhiteemaks kujunes ruumihariduse ja hariduse ruumi parandamine. Selleks et tekiks püsivam muutus arusaamades ja oskus väärtustada ehitatud keskkonda, tuleb muuta ruumiharidust ja kooliarhitektuuri. Juba üle kümne aasta on käimas haridusreform, mida me arhitektidena ei saa kõrvalt vaadata. Muutumas on nii kooli sisu kui ka vorm, millel on ühiskonnale pikaajaline mõju. Seetõttu ei saa see toimuda juhuslikult ja ainult tehniliste ettekirjutuste järgi. Selleks et teha oma osa parimal võimalikul moel ja käia muutustega ühte jalga, tuleb ka arhitektidel ennast pidevalt harida. Muutuva õpikäsitusega koos muutuva kooliruumi põhimõtete tutvustamiseks koostasime ja andsime liidus välja trükise, mis on vabalt kõigile kasutada nii füüsilisel kui ka virtuaalsel kujul. Samal teemal toimus ka rahvusvaheline konverents, kus esinesid haridusuuenduse ja kooliarhitektuuri eksperdid. Samuti oleme ise käinud väga palju koolitustel, seminaridel ja muudel üritustel tutvustamas tänapäevast õpikäsitust toetava arhitektuuri põhimõtteid.

Esimesi uusi riigigümnaasiume hakati kavandama ja ehitama kümmekond aastat tagasi. Nüüd on aga Eestit tabanud tõeline koolimajade kavandamise buum, sest avanenud on põhikoolide toetusfondid. Koolide arhitektuurivõistlused kulmineerusid aastal 2019, kui korraldati kaks korda rohkem uute koolimajade võistlusi kui eelnenud kümnendil kokku. Viimasel 20 aastal on korraldatud üle 40 arhitektuurivõistluse ainult koolikavandi saamiseks, seejuures on olnud igal aastal kokku umbes sama palju arhitektuurivõistlusi.

EAL on aktiivselt jälginud ja toetanud oma liikmete tegevust ruumihariduse suunal. 2021. aastal alustas arhitektide asutatud lastele ja noortele mõeldud Arhitektuurikool oma XII hooaega. Selle väikese, ent pidevalt kasvava huvikooli parim reklaam on fakt, et järjekord on kogu aeg ukse taga: kool ei jõua nii palju lapsi vastu võtta, kui on huvilisi. Tosin aastat tagasi kahe väikese rühmaga peaaegu olematutes tingimustes Kaire Nõmme ja Kadri Klementi entusiastlikul eestvedamisel alustanud huviringist on välja kasvanud 120 õpilasega, 13 õpetajaga kolmes omavalitsuses tegutsev täisvereline huvikool. Seda arhitektide algatatud kooli hoiab elus veendumus, et lõpuks peaks ruumiõpetus jõudma iga lapseni. Kuna huvikool seda eesmärki täiel määral kunagi täita ei saa, on arhitektuurikooli ja kunstiakadeemia ühistöös valminud üldhariduskoolide valikaineprogramm „Arhitektuur kui elukeskkond“ gümnaasiumiastmele. Sellega on liitunud juba paarkümmend kooli üle Eesti. Samuti on koostatud mitmesuguseid õppematerjale, mis on kõigile vabalt kättesaadavad.

Soodne pinnas

Hoiakute muutumine, sealhulgas ruumi väärtustamine, on kompleksne ja aeganõudev protsess, mis kulgeb koos ühiskonna arenguga. Arhitektide ülesanne on hoida nii hariduses kui ka avalikkuses ruumiteemad esil. Pinnas muutusteks on soodne: ollakse järjest teadlikumad kvaliteetsest elukeskkonnast ja osatakse seda aina sagedamini soovida, osaletakse ka aktiivselt avalikku ruumi käsitlevatel aruteludel.

Üks võimalus arhitektuuripoliitikat teha on pakkuda abi (väike)linnadele ja valdadele kahanemise pidurdamisel, sealhulgas suunata inimesi oma kodukohta väärtustama. Kalle Vellevoog ja Ingrid Mald on käima lükanud ja väsimatult korraldanud programmi „Hea avalik ruum“, mille eesmärk on teha väikelinnade keskväljakust ilus ja sisukas koht, mis tõmbaks käima ka ärid ja seltsielu. Pärast edukat esimest vooru on käimas teine ja tulemas kolmaski. Valminud on üheksa platsi/peatänavat ja neile tuleb lisa. Väga paljudes väiksemates kohtades julgetakse tunnistada, et ruumiküsimustes vajatakse abi ja pädevat nõu, aga mitte alati. Näiteks Otepää linnakeskuse planeeringu kavandamisel või keskväljaku projekteerimisel ei soovinud omavalitsus kuulata professionaale ja kinni pidada ruumiloome heast tavast ning ajas asju külameeste kombel. Ilmselt on vaidlused samuti vajalikud, sest positiivset programmi ei saa n-ö peale suruda ja tarkus tuleb aegamisi, valusate kogemuste toel.

Üks viimase aja olulisemaid tegusid ühiskondlikus plaanis on olnud ruumiloome eksperdirühma töö riigikantselei juures aastatel 2017–2018. See koondas praktiliselt kõik ruumivaldkonna institutsioonid lisaks ministeeriumidele ja valitsusasutustele ning kohalike omavalitsuste esindajatele ning päädis kriitilis-konstruktiivse aruandega 2019. aastal. Loodeti, et kui nii suur foorum samas suunas mõtleb, siis ei ole vanale rajale tagasi pöörduda enam võimalik. Grande finale’i siiski ei saabunud: riigi ruumiloome kompetentsikeskust ei ole siiani sündinud. Selle asemel mõlgutati vahepeal maa- ja ruumiameti loomise mõtteid, kuid idee pole valitsuses toetust leidnud. Seega peab arhitektide liit oma rolli mitteametliku ruumiloome kompetentsikeskusena edasi kandma. Eks seda rolli ongi täidetud. Häda on aga selles, et info jõuab liiduni enamasti liiga hilja, siis, kui olulised otsused juba tehtud.

EALil on palju häid traditsioone: korraldatakse õppereise, suve- ja maakonnapäevi ning koos sisearhitektide ja maastikuarhitektide liiduga aastalõpu preemiaüritust, mis on muu hulgas oluline kohtumis- ja suhtlemiskoht. Peaaegu igal aastal on peetud konverentse mõnel päevakajalisel teemal: peale kooliruumi on vaatluse alla võetud näiteks liginullenergia ja segregatsioon, koostöös botaanikaaia ja maastikuarhitektide liiduga kliimamuutuste mõju linnaruumile. Liidu kuraatorinäitused on sisukad. Värskelt avati Fotografiskas kriitiline näitus „Tänav“ ja linnaruumi püstitati rohepöörde teemalised installatsioonid. Liit osaleb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi algatatud ehitussektori konverentside sarjas, kuhu saime eelmisel aastal esinema Rootsi riigiarhitekti Helena Bjarnegårdi.

Oleme sisenenud kriisiajastusse ja see ei ole eriti mugav. Lähiajal tuleb meil kõigil, liidul ja igaühel eraldi rohkem tegeleda nii tervise, kliima, energia kui ka sotsiaalse õigluse teemaga. On hea, kui arhitektid saavad toetuda tugevale liidule. Peame arhitektidena aktiivselt osalema avalikes debattides, et mitte avastada end kõrvaltvaataja positsioonilt. Loodan, et just kriitiliste olukordade tõttu sünnivad inimestest hoolivad uuenduslikud ideed, millest on ka elukeskkonna parandamisel abi.

Katrin Koov oli EALi president aastatel 2016–2020.

„EAL 100!“ on rubriik, millega Sirp tähistab Eesti arhitektide liidu juubelit. Oktoobrikuu jooksul mõtisklevad arhitektuuri ja liidu käekäigu üle arhitektide liidu endised pealikud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht