Eestlus kui kultuurtaim rahvamajade peenral

Raamatus „Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu“ avaneb seltsi- ja rahvamajade sünni ja kujunemise kaudu maarahva moderniseerumise lugu.

MERLE KARRO-KALBERG

Võib vist öelda, et elu maal toetub kolmele sambale: poele, koolile ja rahvamajale. Kui on leiba, haridust, kooskäimise ja kultuuritegemise koht, siis on elu elamist väärt. Värskelt on ilmavalgust näinud raamat, kus vaadeldakse rahvamaju kui Eesti omariikluse ja identiteedi loomise hälli. Raamatu autorid kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik, arhitektuuriloolane Karin Paulus ja kultuuriloolane Lauri Suurmaa on rahvamaju käsitlenud laia haardega, sidudes teema nii omariikluse tekke, kultuuripoliitika kui ka arhitektuuri ajalooga. Järgnevalt räägivad Egge Kulbok-Lattik ja Karin Paulus kultuurimajadest ja nende osast eestlase iseolemises lähemalt.

Kuidas see raamat sündis? Mis ajendas teid seda kirjutama?

Egge Kulbok-Lattik: Eesti kultuuri­poliitika kujunemine ja analüüs olid minu doktoritöö keskmes. Rahvamajade rajamise võtsin töös juhtumiuuringuks. Doktoritöö oli põhjus, miks ma selle raamatu kirjutamise ette võtsin. Rahvamajad olid XIX sajandil esimesed omaalgatuslikud kultuuriinstitutsioonid. Nende mõju rahvusliku identiteedi kujunemisele on olnud tohutu. Mind hämmastab, et kultuurimajade tähtsus on kahe silma vahele jäänud. Oleme kultuurimajade võrgustikku võtnud enesestmõistetavalt ega ole vaadanud selle liikumise taha, näinud seltsimajade lugu.

Teine põhjus rahvamajade raamatu koostamiseks on isiklik. Ma olen Nõukogude aja kultuuritöö haridusega, õppinud näitejuhiks ja lavastajaks.

See haridus, nagu nüüd tagantjärele võin öelda, oli väga omapärane nähtus, mille abil Nõukogude kord inimesi haris ja ühtlasi ka kontrollida lootis. Riik tegeles süsteemselt huvihariduse professionaliseerimisega. Oli riiklik kultuuriasutuste võrgustik, kuhu kuulusid nii kultuurimajad kui muuseumid, leiti, et kõik, kes töötavad massidega, peavad olema haritud ja oma valdkonna spetsialistid, sealhulgas koorijuhid, tantsujuhid, näitejuhid, ja need haritud spetsialistid peavad töötama kultuurimajades. Pärast ühiskonnakorra vahetumist hakkasin korraldama „Dionysia” teatrifestivali, ilma riikliku toeta ja õppisin täiesti teistsuguseid asju, korraldamist ja produtseerimist.

Karin, mis sind rahvamajade juures arhitektuuriloolasena paelus?

Karin Paulus: See teema oli mulle suur väljakutse, sest ma pole siiani osanud rahvamajade juures sellist sügavust näha nagu Egge näitas ja õpetas. Arhitektuuriloolisest uurimusest koorus, kuidas rahvamajad on läbi aegade olnud kultuurrahvaks saamise projekt, kuidas on eestlust ja ideoloogiat üles ehitatud ning kuidas kõik need tahud tulevad välja hoonete esteetikas ja põhiplaanis. Raamatu peakirigi annab mõista, et iga väike koht igatses oma ooperiteatrit. Nii mõnelgi juhul üllatas see, et tillukeses kohas mõeldi suurelt: ehitati lava ja saaliga hoone, kuhu mahub sada inimest ning seal taheti esitada kõrgetasemelist repertuaari.

Teine tahk, mis mind paelus, on avalikkuse kasvatamine rahvamajade kaudu. Me oleme justkui kultuurtaimed rahvamajade peenral.

Te toote raamatus välja, et rahvamaju hakati rajama XIX sajandi lõpus, mil olud olid kasinad. Miks hakati rahvamajadele mõtlema just siis?

Kulbok-Lattik: See on seotud avalikkuse kujunemisega, mille eeldus on eraomand. 1860. aastatel avanes eesti talupoegadel võimalus tsaaririigi moderniseerumise tuules rohkem oma elu korraldamises kaasa rääkida. XIX sajandi alguses olid eestlased veel pärisorjad. 1816 lõppes pärisorjus Eestimaal, 1819 Liivimaal. Sealt edasi võttis kapitalismi areng üksjagu aega.

1860. aastatel, kui USAs oli kodusõda ja USA puuvillaeksport pärsitud, see avas maailmaturu ukse Eesti linale. Jõukamad talupojad ostsid mõisatelt talu. Kui inimesel on maad ja oma asi ajada, siis tekib peremehetunne, ta hakkab mõtlema, kuidas oma elu arendada. Avalikkuse kujunemine toetub peremehetundele. Ori avalikkust ei loo, nii väidab ka ajaloolane ja poliitikafilosoof Hannah Arendt ning tema järgija, saksa filosoof Jürgen Habermas.

Habermas on kirjeldanud Lääne-Euroopa avalikkuse kujunemist kohvitubades. Kui inimene jõuab osta ajalehe ja tassi kohvi, siis see tähendab, et tal on vaba aega, ta oskab lugeda ja nii tekib avalikkus. Ka eestlastel tekkis vajadus ruumi järele, kus kujuneda. Seda siiani ei eksisteerinud. See pole mitte ainult füüsiline ruum, vaid ka vaimne koht, kus luuakse tähendusi. Kus oli toona eestlaste avalikkus? Kõrtsid suleti 1900, viinamonopoli ajal, teemajad polnud kasumlikud. Kirikus kestis baltisaksa parunite ja kirikuõpetaja diktaat, kes ütlesid, mida võib, mida mitte. Kooliharidust suunasid samuti baltisakslased. Tekkis seltsitegevus Seltsitegevuse ja ärkamisaja aktiivses tuhinas oli vaja ruume, kus koguneda. Seltsimajadest kujunesid kooskäimise kohad, kus eestlased oma rahvuskultuuri kujundasid. Seda oli vaja eelkõige rahvusliku staatuse tõstmiseks.

Mõni maja koguti küll kokku palk palgi haaval, aga raamatus on selgelt näha, et paljude rahvamajade autorid on toonased tipparhitektid. Näiteks Georg Hellat, üks esimesi eesti kutselisi arhitekte kavandas Valga rahvamaja Säde, Pirital asunud spordiseltsi Kalev ümarpalkidest hoone arhitekt oli Karl Burman. Rahvamaju projekteerisid nii August Volberg kui Elmar Lohk. Milliseid jooni ja suundumusi võiks rahvamajade arhitektuuriloolises arengus välja tuua?

Paulus: Rahvamajade arhitektuur on edenenud käsikäes koos üldise vaimse edenemisega. Mida rohkem tuli eesti soost ja kohalikke arhitekte ning jõukust, sealhulgas ka vaimset jõukust, seda enam osati ka paremaid projekte tellida. Nii nagu ka tänapäeval.

Järjest enam ja enam toimus spetsialiseerumine. Mõisteti, et kui soovitakse lavale tuua kunstiliselt kõrgema tasemega etendusi, siis selleks on vaja luua ka tingimused. Nii toimub ka praegu. Seda näitab ju Viimsi Artium, mille ruumid on väga peenelt spetsiifilised.

Oluline oli muidugi ka märgiline ja ideoloogiline pool, mõisteti järjest enam, et hooned on sümbolid. Selles osas polnud suurt vahet, kas tegu oli väikese küla või suurema linnaga. Taibati, et ka majaga on võimalik mõjuda moodsana, piisavalt eestlasena, kuid samal ajal ka rahvusvahelise mehena.

Millised on need detailid, mis hoonetel seda identiteeti ja kuvandit üles aitasid ehitada?

Paulus: Kõige markantsemad on muidugi suured seltsi- ja teatrimajad: Estonia, Endla ja Vanemuine. Need on ju loodud seltside algatusel, n-ö alt üles, see tähendab, et need pole riigi projektid. Me näeme, kuidas juugendarhitektuuri abil püüti olla eurooplased.

Hilisemast ajast, Nõukogude perioodil, 1980. aastatest ja taasiseseisvumisperioodi algusest näeme, kuidas kohati mõisakultuurile viitava ehituskunsti kaudu sooviti olla kontekstuaalsemad, pika ajalooga rahvas, mitte ainult pakkuda modernismi ajaloota olekut. Traditsionalistlik arhitektuur püüdis pakkuda vaimusügavust.

Kulbok-Lattik: Arhitektuuris väljendamine tähendas enda kehtestamist kultuurrahvana. Seetõttu rahvamaju ju ehitama hakatigi. Taheti staatust parandada. Siiani oli see kolmandajärguline. Eestlane oli härrasrahvaste eestkostetav maarahvas või töörahvas. Seisuslikust alandusest pääsemiseks oli vaja kultuurilist emantsipatsiooni ja selle üks väljendus olidki seltsimajad ja muidugi ka see, mida seal tehti. Tegeleti kunstidega: koorilaul, orekstrid, tantsutrupid, näitemäng, lugemistoad ja kirjandusringid. Sooviti saada moodsaks ja kultuurseks, sest kultuurne inimene ei vaja eestkostet. Edasi võis taotleda poliitilist enesemääramisõigust. Sest miks peaks kultuurse eneseteadliku rahvuse eest otsustama keegi teine, sakslased või venelased.

Tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch kirjutab väikerahvaste enesemääratlemisest. Ta ütleb, et rahvusriigi ehitamine käib käsikäes rahvuskultuuriga. Ta näitab seda kolme etapina. Kõigepealt toimub kultuuriline emantsipatsioon, sealt edasi jõuab eliidi programm massideni ja seejärel avaneb rahvusriigi sünni võimalus. Kui eliidi programm ei jõua massideni, siis rahvusriiki ei sünni. Ma näen, et rahvamajad olid pinnas, kus loodi rahvusriigi sünniks vajalik kultuuriline eneseteadvus. Kes see enne oskas olla eestlane? Riigi ehitamise idee ei tulnud ju nipsust, seda tuli küpsetada ja idandada.

Kuivõrd on rahvamaja positsioon läbi aja muutunud. Kui need olid alguses rahvusriigi sünni hällid, siis milleks on need praegu saanud?

Kulbok-Lattik: Rahvamajade raamatul on just kultuuripoliitika fookus, et näidata, kuidas valitsev võim kultuurimajade kaudu kultuuriloomet ja identiteeti ehitab ning suunab. Rahvamajad said Eesti vabariigi esimesel perioodil riigi toetust, neid peeti oluliseks paljuski just sellepärast, et Eesti majandusmudel oli ka agraarne. Eesti küll linnastus, kuid riik toetas ühistulist maamajandust. Eesti oli toona tugeva maaeluga väikeriik. Nõukogude ajal rahvamajad sovetiseeriti ja need liikusid rahvakomissariaadi võrku. Erakapital ja eramajandus keelustati ja sellega seoses keelati ka seltsid ja ühingud ning rahva oma rahaga ehitatud hooned, muuseumid, raamatukogud jms läksid riigile üle. Edasi arendas seda võrgustikku riik ning me näeme, milliseks Nõukogude võim eestlased muuta tahtis. Kasvatati ju ikkagi nõukogude inimest, aga peamised tegevused rahvamajas jäid samaks.

Kui Eesti taasiseseisvus, siis esimese asjana ühendati rahvamajad keskvalitsusest lahti, need anti üle kohalikele omavalitsustele. Riiklikul tasandil otsustati, et rahvamaja tegevust ei suuna ega rahasta riik. Sellest on tulnud ka praeguse aja keeruline seis. Omavalitsused on raskes olukorras, kuid avalikkuse ehitamise rolli ei ole rahvamajad kaotanud. Kus kohtuvad poliitikud rahvaga enne valimisi? Ikka rahva- ja kultuurimajas. Nursipalu probleemide arutamiseks peavad võrokesed oma kongressi Kandles, pidupäeval kogunetakse kogukonna keskuses, rahvamajas. Inimeste kokku toomine on rahvamaja roll olnud läbi aegade.

Paulus: Tänapäeval on rahvamajade seis keeruline. Meil toimub jätkuvalt jõuline linnastumine ja nii mõneski maakohas koosneb elanikkond vaid eakatest. Ühelt poolt on rahvamajade elujõu alus n-ö rippumatus, aga teisalt vajab praegune olukord ka riigi tuge. Väga kurb on kuulda, kuidas läbi sajandite hoitud silmaterad on need, millest praegu esimese asjana loobutakse, kui on vaja püksirihma koomale tõmmata. Kui pole vaimutoitu, siis kaob ära ka elukvaliteet. Rahvamaja on küll kogukonna süda, aga praegu vajab see süda nii mõnelgi puhul stimulaatorit.

Kulbok-Lattik: See stimulaator on ettevõtlus ja majanduslik tugi, et inimesed ei peaks ära minema.

Paulus: Oluline on ka vaimuärksus. Ettevõtlus ei tule ilma selleta.

Kulbok-Lattik: Jah, ei tule … Rahvamajade võrgustik on eurotoetuste abil suuresti korda tehtud. Üldiselt moodustavad need suurepärase maamärkide võrgustiku, kultuurilise vereringe. On olemas piirkondi, kus rahvamaja on korras, aga sealkandis elab 60 inimest.

Maaelu kokku kuivamine on üleilmne, lihtsalt jõukamad riigid suudavad sellele paremini vastu seista. Enam võiks mõelda, kuidas vältida seda, et kui elu maal kaob, siis jäävad sinna vaid surnuaiad … ja mis veel …

Paulus: Loodus tuleb ja võtab üle …

Ehk annab Viimsi Artium kui uus rahvamaja lootust, et maaelu muundumisel tuleb juurde ka uusi rahva- ja kultuurimaja tüüpe? Valglinnu, kus puudub igasugune avalikkus ja ühised kokkusaamiskohad, on üle Eesti küll ja veel. Ehk hakatakse just nendesse paikadesse uusi rahvamaju püstitama ja tekib uus rahvamajade buum?

Kulbok-Lattik: Viimsi Artium on suurepärane näide, seal on näha kõik ajaloo- ja kultuuri loomise kihistused. Nõukogude ajal huviharidus professionaliseerus, esiteks professionaalsete juhendajate kultuurihariduse tõttu, lisaks loodi riiklikud õppeasutused: kunsti- ja muusikakoolid. Artium on sümbioos, professionaalse kultuuri esitamiseks on loodud suurepärased tingimused, kuid seal on ruumid ka kunsti- ja muusikakoolile ja valla harrastuskunstidega tegelejad saavad samuti ruume kasutada.

Paulus: Minu arvates jätkab Artium nõukogulikku mõtteviisi, et see kultuur, mida me harrastame, peab ilmtingimata olema väga kõrgel tasemel. See on nagu praegune harrastussport, kus lõpuks loevad ikka saavutused ning trenni tehakse poodiumikoha nimel. Kokkusaamine ja pillimängurõõm võiks jääda ka ilma selleta. Kõrgkultuuri surve on väga suur, me oleme ära hellitatud. Me ei taha ju vaadata taidlust, kus üles astub naabrinaine pulstunud parukaga. Me tahame ikkagi Helgi Sallot ja Marko Matveret. Elitaarne kõrgkultuur sööb niimoodi ära rahvaliku alt üles ühistegemise ja me muutume passiivseks publikuks.

Kulbok-Lattik: Selle väljatoomine on väga oluline. Ka meie laulupidu, mis oli ju algselt mõeldud rahvapeona, on muutunud väga professionaalseks. Laulupeo keeruliste laulude ja tantsupeo raskete tantsude käes ägavad väiksemate kohtade koorilauljad ja tantsijad.

Pulstunud parukaga naabrinaine on ka väga lahe, kui meil on selline isetegemisrõõmu täis jõuluetendus. See toob inimesed kokku. Harrastuskunstil on väga suur roll kõrgkultuuri arengus. Esiteks saab sealt alguse publiku kasvatamine. Teiseks on laulmisel ja tantsimisel teraapiline ja heaolu loov mõju.

Sellist isetegemise ja kooskäimise rõõmu tuntakse vist enam maal kui linnas. Raamatut sirvides jääb silma, et linna seltsi- ja kultuurimajadest on nüüdseks välja kasvanud professionaalsed institutsioonid Vanemuine, Endla, Estonia. Maal saavad elanikud ikka rahvamajas kokku, et koos süüa teha või poliitikuga kohtuda. Kuivõrd saab rahvamaja eristada ka selle järgi, kas see asub linnas või maal?

Kulbok-Lattik: Eks linnakultuur on muidugi linnakultuur, siin on ka kohvik, teater. Maal tulebki rohkem ise teha. Rahvamajadel on maal oluline roll professionaalse kultuuri vahendajana: festivalid, kontserdid, filmid jne. Kultuurile juurdepääs on inimõigus. Kui neid kultuurimaju poleks, siis tuleks neid hakata rajama.

Paulus: See pole ehk niivõrd maa ja linna küsimus kuivõrd toimiva kogukonna küsimus. Kui vaatame Tallinna või Tartut, siis näeme, et on linnaosad, kus inimesed käivad koos ja korraldavad ühiseid olemisi, teises kohas seda pole. Alati pole asi ka taidluses, mõnikord koonduvad elanikud parkmetsa kaitsele. Olemas on Supilinna ja Kalamaja päevad. Need on sellised üritused ja paigad, kus on õnnestunud koosolemise ja meie-tunnet luua.

Raamatu pealkiri vihjab, et iga vald igatses oma ooperimaja. Ooperimaja on teatavasti väga spetsiifiline hoonetüüp. Kust rahvamajade loomiseks snitti võeti, miks otsustati vaadata just sellise lava ja saaliga eeskuju poole?

Kulbok-Lattik: See ooperiteatri mudel on terve Euroopa moderniseerumise mudel. Viimati avastasin Sloveenias uhke lühtritega rahvamaja (Narodni Dom), tuli välja, et sealgi on samasugused kultuurimajad, rahvamajad, rajatud XIX sajandi lõpus jõukate kodanike eestvõttel. Sloveenias oli rahvuslik liikumine kuid omariikluseni nemad ei jõudnud. Ka Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras on sama tüüpi kultuurikeskused levinud.

Astrid Lindgrengi kirjutab „Vahtramäe Emilis“, kuidas rahvas tuli kokku, et arutada, mida teha külajoodikutega. Ikka kohtuti seltsimajas. Sellist tüüpi hooneid on muidugi palju ka Venemaal. Näiteks Iirimaal sai moderniseerumine alguse pubidest, kus loeti luulet ja tantsiti. Eri paigus on rahvusloome ja moderniseerumise protsess olnud pisut erinev.

Paulus: Rahvamajade esteetika jõuab talurahvani täpselt nii nagu triibuseelik ja lillemuster: loomulikult kõrgkultuurist. Tärkav kodanlus matkis aadlike kombeid. Jah, see kultuur tuleb ülevalt alla, aga me ise väga tahtsime selliseks kasvada. Ka 1980. ja 1990. aastatel tahtsime väga soomlaste moodi olla, käia mullivannis ja Kanaari saartel. Kuna hea lastetoa osa oli sageli ilusti laulmine ja kaunilt tantsimine, siis need harrastused on meiega jäänud.