Ekspertide mäss

Keskkonnaküsimustega tegelevate ekspertide argipäev näitab, et tasuta töö ahel ei katke, kuni suured (riigi)asutused seda ebaõiglast süsteemi toetavad.

KARIN BACHMANN

Järgnevalt on kirjeldatud episoodid keskkonnaküsimustega tegelevate ekspertide igapäevast.

Saan e-kirja, kus kutsutakse eksperdina osalema arutelusse. Välja on toodud töö lepinguline koostaja, ette on nähtud avalik arutelu ja arutelu ekspertidega. Projekti kodulehel on kirjas rahastaja ja rahastatavad. Ainsad, keda ei tasustata, on eksperdid, kuigi neilt oodatakse peamist sisendit ning paaripäevast eeltööd materjaliga. Küsimuse peale, kas töö eest arve saab esitada, vastatakse kahetsevalt, et paraku ei saa ja sõidukulu samuti ei kompenseerita, aga pakutakse lõunasööki.

Riikliku tähtsusega töö. Laua taga on ligi paarkümmend inimest eri ministeeriumidest, mõned ülikoolide esindajad, töö lepinguline teostaja ja üks praktik-ekspert. Projekti eestvedaja ütleb sissejuhatuseks, et ollakse väga rõõmsad, et on saadud selle töö koostamiseks korralik eelarve, mis on aidanud palgata head eksperdid. Jääb selgusetuks, kus need eksperdid siis on ja miks ainult kohale kutsud ekspert peab ainsana seltskonnast ilma palgata töötama. Edasi kulgeb koosolek nii, et enamik ministeeriumide esindajaid vaikib või lahkub lõuna saabudes. Tasustamata ekspert, ülikoolide esindajad ja töö teostaja annavad kolme peale sisendi ära.

Kutsutakse teise Eesti otsa, keskmisest suuremasse omavalitsusse tähtsale tööle sisendit andma. Selleks peab kolmel päeval kohale sõitma, osalema arutelus ning tegema kirjalikku eel- ja järeltööd. Küsimuse peale, kas arve saab esitada, ollakse solvunud ja küsitakse: „Kas teis siis patriotismi ei olegi?“

Riigihange. Hankes osaleja A on täitnud kõik nõuded, kuid jääb hinna poolest alla osalejale B. Hiljem pöördub B eksperdi poole, kelle A hankedokumentides üles andis, ning kutsub teda siiski ekspertiisi koostama, aga tasuta, sest B ei olnud oma pakkumises eksperdi tasuga arvestanud ning seepärast osutuski edukaks. B püüab eksperti veenda tasuta osalema jutuga: „Ega me ise seda tööd ei oskagi ju teha, see on nii tähtis asi, riik hakkab hiljem selle dokumendi järgi tegutsema, ootame teilt ikkagi sisendit.“

Millal on maailma päästmine tasakaalus?

Kui asendada ekspert nendes juhtumites hambaarsti, teedeinseneri või asfalteerijaga muutuksid kirjeldatud episoodid sketšideks. Patriotismist töötavad hambaarstid Ukrainas, samuti ehitatakse teid ja maju tasuta seal, kus inimesed muidu hakkama ei saa. Aeg-ajalt tulebki tasuta asju teha, see on hingele hea, ning muidugi osalevad kõik eksperdid aeg-ajalt heategevuslikes projektides, kui teine osaline on ühiskondlikult või sotsiaalselt nõrgemal positsioonil, tal puudub juurdepääs vahenditele või juhul, kui kellegi harimine on eriti oluline, näiteks koolid. Sellistel puhkudel panustavad kõik projektis pro bono ning selline maailma päästmine on tasakaalus.

Eespool kirjeldatud tüüpolukorrad ei kvalifitseeru kummakski ning eksperdi ühiskondlikule närvile surumine on äärmiselt ebaõiglane: kõik teised on tasustatud ning tellija pole sotsiaalselt kuidagi nõrgem, vaid pigem äärmuseni kindlustatud. Oma ala eksperdid, kellelt oodatakse peamist sisu, peaksid aga tegema igapäevatööd mingil põhjusel ühtäkki ilma palgata, pere, elu, iseenese ja oma töötajate arvelt. Kindlasti kuulub nende juhtumite juurde ka see, et kui erasektori ekspert julgeb tasu küsida, häbistatakse teda ahnuse pärast, justkui oleks tasuta töö iseenesestmõistetav miski, mille ekspert on vaikimisi kõigile võlgu.

Vähesed tellijad, kellega on võimalik olnud rahulikult rääkida ja küsida, miks eeldavad nad ekspertidelt tasuta tööd, on öelnud, et nii on olnud juba lähteülesandes või hanketingimustes, mille alusel nad on pakkumise teinud. Mõistagi ei tule kellelegi pähe seda rida lisada, sest siis ju hanget ei võida. Hiljem on küll natuke aega piinlik tasuta tööd nuiates mööda eksperte saalida, aga tühjade kätega enamasti ei jääda: mingi nõrga koha eksperdi kindlameelsuses leiab alati.

Eksperdid ohkavad omavahel ammu, et tasuta töö koorem üha suureneb ning seda ka ülikoolis. Vastupidiselt levinud arvamusele ei istu enamik teadlasi ülikoolis püsipalgal, vaid töötavad grandist grandini ehk nende grandi raames tehtav töö on kaetud, mitte aga sellest väljapoole jääv tegevus. Kui avalike esinemiste hulk ületab mingi piiri, on teadlane sunnitud valima.

Võiks ju arvata, et turg reguleerib: kui kõik eksperdid korraga kanna maha paneks, küllap siis lõppeks tasuta töö pakkujate voor ära. Inimesed teevad aga siiski palgata tööd, sest loodavad, et ehk on see kasulik. Ses mõttes, et äkki, kui hästi palju tasuta tööd teha, pakub keegi ühel hetkel tasustatud tööd. Eks sedamoodi mõtlevad ju kõik alamakstud kunstnikud, kirjanikud jm kulutuurivaldkonna eksperdid. Paraku see mudel ei toimi, sest alati leidub keegi uus, kes lootuses kunagi ausalt tasustatud saada endast kõik annab. See ahel ei katke, kuni suured (riigi)asutused seda ebaõiglast süsteemi toetavad.

Tasusid ei soovi suuresti maksta just suured tellijad, nagu ministeeriumid, sest seal ilmselt ei kujutata ette, et erasektoris ei tiksu palk igal kuul kontole, olenemata sellest, kas istud selle kuu kontoris, oled komandeeringus või tukud mööda Zoomi koosolekuid, pidžaama seljas ja (e-)sigaret hambus. Väikesed organisatsioonid, kes ise vaatavad, mismoodi kuuteenistus kokku korjata, püüavad seevastu alati leida võimaluse tööd tasustada. Ükskõik, kui pisike tasu ka on – loeb see, et teise tööd väärtustatakse, aega hinnatakse ja peetakse lugu.

Eksperdiks saamine

Üldtunnustatud eksperdiks ei saa konkreetset kursust läbides, selleks hakatakse eksperti ühel hetkel pidama. Olla ekspert ei ole üldjuhul eesmärk omaette, vaid käib ametiga kaasas, kui võtta lisaks igapäevatööle vahel sõna ning ajada oma asja järjekindlalt, uskuda sellesse.. Ametliku eksperdi staatuse annab muidugi kutsetunnistus, näiteks volitatud VIII taseme maastikuarhitekt-ekspert. Kutseregistrist võib igaüks lugeda, mida selle all silmas peetaks. Paljudel juhtudel on ekspert aga lihtsalt inimene, kes teab omas valdkonnas teistest tööalaste pingutuste tõttu mõnevõrra rohkem ning kasutab oma teadmisi, et kõigi elu parandada – nagu ka hambaarst, teedeehitaja ja treener.

ETV 7. märtsi saates „UV faktor“ rääkis Indrek Saar, et riigikogus tasustati pikka aega kõige madalama tasumääraga just eksperte ning ühel aastal oli nende voolavus sada protsenti. Viimane koosseis andis lõpuks palgaraha juurde, kuid selle ümber käis suur võitlus, sest olla halb signaal, kui riigikogu maksab neile, kes riigikokku ei kuulu. Riigikogulaste endi palgatõus on aga justkui põhjendatud, kuigi ilma ekspertideta ei oskaks päris paljud seal midagi peale hakata. Seega, nagu ikka, tuleb kurja juurt otsides vaadata ühiskonnas ülespoole.

Mida tööõngitsejatele vastata?

Aja jooksul on mul välja kujunenud tüüpvastus, mida tööõngitsejatele saata. See kõlab nii: „Suur aitäh koostööle kutsumast! Teie projekt X ning selle sees tõstatatud teemad on väga olulised ning kuna tegelen oma igapäevatöös just selle valdkonnaga, suudan kindlasti väärt sisendi anda. Teie kirjast on kogemata välja jäänud info, kellele saavad erasektori eksperdid oma töö eest arve esitada. Palun lisage see teave ning seejärel saan teha märke oma töökalendrisse.“

Vastused sellisele kirjale saab jaotada kaheks: variant a) vastust ei tule ning saab eluga edasi minna, variant b) vastatakse, et raha pole ette nähtud, aga ekspertiisi on siiski vaja. Viimase korral saab nüüd vastajale saata selle artikli lingi ning eluga edasi minna.

PS. Suurim tänu ja lugupidamine kõigile neile, kes käituvad ekspertiisi soovides nagu töötajast lugu pidavad tellijad ja küsivad hakatuseks hinda. Tänu teile ei ole eksperdid veel lootust kaotanud!